Häälte imeliselt soojas varjus

5 minutit

Vokaalkammeransambli Vox pUNT albumi „Und nägin maailmast“ esitluskontsert 20. V Fotografiskas. Vox pUNT, dirigent Patrik Sebastian Unt. Kavas Patrik Sebastian Undi, Tõnu Kõrvitsa, Mart Saare, Jaakko Mäntyjärvi, György Orbáni, Moses Hogani ning Bobby McFerrini ja Roger Treece’i muusika.

Esimest korda sai Vox pUNT kokku kolm aastat tagasi COVID-19 piirangute ajal: erinevalt suurematest kooridest sai kümneliikmeline ansambel sel ajal koos käia ja musitseerida. Eelmisel aastal võitis vokaalansambel grand prix’ ja kaks kategooriavõitu XII Johannes Brahmsi koorifestival-konkursil. Peagi ilmub ka Vox pUNTi esimene album „Und nägin maailmast“.

Esitluskontserdil esitati ansambli debüütalbumilt valik laule. 31. V kahes osas ilmunud album hõlmab Patrik Sebastiani Undi (uudis)loomingut ning ansambli lemmikteoseid kolme tegutsemisaasta jooksul. Kontserdil kõlasid Undi palad vaheldumisi teiste heliloojate loominguga.

Ma ei ole pikka aega käinud kontserdil, kus esitajad laulaksid peaaegu terve kava peast ning kus jälgitaks nii andunud silmadega dirigenti. Kontserdi ülihea ettevalmistus paistis igati silma: lauljad elasid musitseerimisele kogu aeg siiralt kaasa ning suurepärast kontakti dirigendiga oli meeldiv jälgida. Sellega lõi vokaalansambel kütkestava ja usutava omaette maailma, nii et kuulajailgi oli kerge muusikat nautida. On näha, et ansambel on albumi väljaandmiseks kaua valmistunud.

Esimeste laulude ajal tundsin igatsust mõningate nüansside järele: fraaside lõpetamised jäid tihti lühikeseks ning mõningate häälikute puhul oli kuulda lauljate vokaaltehnilisi erinevusi. Vaatamata ansambli kammerlikkusele suurema kooriga võrreldes oli Undi teoses „Sinihõll“ (teksti autor Erni Hiir) selgelt tunda ka pikemat dünaamilist arengut. Samuti oli lauljate puhul rõõm pingevaba ja hoolitsetud vokaali üle. Ülihea kontakt dirigendiga mõjus vokaali puhul karuteenena: kui dirigent andis kiire ning terava löögi, muutus lauljate hääletekitamine nende reaktiivsuse tõttu pingsaks.

Ansambel Vox pUNT debüütalbumilt „Und nägin maailmast“ kuulis selle esitluskontserdil valiku laule. Kahes osas ilmuv album hõlmab Patrik Sebastiani Undi (uudis)loomingut ning ansambli kolme tegutsemisaasta jooksul sõelale jäänud lemmikteoseid.

Just siis, kui jõudsin mõelda, et kõlapilt kipub üheülbaliseks kiskuma, lauldi afroameerika spirituaali „Deep River“ sellise vokaali ja muusikalise edasiminekuga, mida sel õhtupoolikul polnud veel kuulnudki. Pikema dünaamilise arengu kõrval hakkas aga üha rohkem kõrva lühiajaliselt loksuv fraas – koorimuusikas tihti ilmnev nähtus, kus vokaal ei liigu pikka aega lause fraasi järgides –, vaid häälikute erinevate positsioonide tõttu jäi dünaamiline tulemus ebaühtlaseks. Undi teostes olid vahepeal ka helilised konsonandid liigpikad ega lasknud vokaalil piisavalt kõlada. Samuti oleks saanud sujuvamalt eri vokaale ühendada, mis oleks vokaalansambli kõla kõvasti ühtlustanud.

Teoses „The Garden“ (autorid Bobby McFerrin, Roger Treece) kostis välja suuõõnes liialt taga lauldud u-häälik. Tulemuseks oli pehme kõla, mida ei ole raske häälestada, kuid oleksin tahtnud kuulda eespool hoopis resoneerivamat ja klaarimat, mistõttu oleksid värvikad harmooniad veel rohkem särama löönud. Naishääled laulsid kogu õhtu jooksul tundlikult ning häälestasid end pidevalt üksteisega ühtsema kõla nimel. Meeshäälte vokaal oli vahepeal ebaühtlane erisuguste häälikute moodustamise tõttu, mis jäi eriti kõrva Tõnu Kõrvitsa laulus „The night is darkening around me“ ehk „Öö pimeneb mu ümber“. Akordid ei häälestunud meeshäältel pisteliselt just erineva vokaaltehnilise lähenemise pärast, mis jäi eriti kõrva näiteks Patrik Sebastian Undi teoses „Rõõm“. Ansambliga saab tööd teha veel akordilises faktuuris vokaalide balansseerimisega ning selge saate- ja solistirollide eristamisega.

Albumi nimiteos „Und nägin maailmast“

Doris Kareva tekstile kirjutatud muusika­teos kõlas kontserdil inglise keeles, sest Unt kirjutas teose 2023. aasta maikuus Briti vokaalansambli Voces8 väljakuulutatud konkursile, kus oli ingliskeelse teose nõue. Tajusin teoses kompositsiooniliselt kirevamate harmooniate ja vahelduvamate kõlavärvide otsimist, kui vaid üks ühtlane muusikaline minek. Leian siiski, et Doris Kareva tekst oma emotsionaalsusega oleks saanud anda helikeelele veelgi rohkem inspiratsiooni: ootasin veel rohkem sõnaelavamat kompositsioonilist vaheldust! Luuletuse esimene salm justkui kumab afektiõpetuslikust puhangulisusest: „Und nägin maailmast. / See meeletu / mind püüdis ümbritseda, ühtida / mu kujutluse kallastega. / Ei, / ma sosistasin; ei, ma otsin muud – / ma otsin ootamatut, / otsatut kui universum – / uut / ja virgutavat sulaolemust.“* Eriti imponeeris mulle teose keskmine osa, kus nais- ja meeshäälte kõrvutamine tõi õhtusse meeldivalt uusi kõlavärve. Kompositsioonilt mõjus teos terviklikult ja õnnestunult – seda ka ansambli hea kõla poolest, vaatamata sellele, et kontserdipaiga akustika lauljaid ei toetanud.

Saaks vaid latsõ kärmelt hällütatu

Enim tekitas ansambli repertuaarist vastakaid tundeid Mart Saare „Latsõ hällütamise laulu“ interpretatsioon. Hällilaulu kohta läheneti muusikale liiga jõuliselt: üksikute nootide rõhutamine ning vokaali taga kõlamine lõi veidi barbaarse üldpildi. Kui kolmandik teosest oli kõlanud ja karakterimärge on partituuris endiselt „Largo, con gran espressione“, valis dirigent valjema dünaamika jaoks järsku kaks korda kiirema tempo. Muidugi võiks interpretatsioon noorte käes värske olla, sest ainult nii saab koori­klassika nagu Mart Saare looming olla elujõuline, kuid selline lüke koos jõulise lähenemisega oli laulu sisust täielik möödalask. Omavoliline tempo kõigutamine ei aita kuidagi seto unelaulu sisu välja tuua.

Unt kooriheliloojana

Patrik Sebastian Undi koorimuusika kirjutamise stiil ning ansambli mahe kõla tema muusika laulmisel sobib ideaalselt sumeda pateetika loomiseks. Kõlapilt on õrnilusa ja heakõlalise taotluse pärast kergesti äratuntav, justkui Eesti looduse kenade stseenide helidesse panek (näiteks teos „Nüüd õhtu on“ Kersti Merilaasi tekstile). Unt on leidnud koorile kirjutamiseks oma helikeele, ent loodan siiski, et helilooja suudab sellele komponeerimisstiilile, mis ta äratuntavaks teeb, leida kuidagi vaheldust. Tulevikus ootan temalt kindlasti veel rohkemate väljendusvahenditega koorimuusikat, mis tooks ka teksti sisu kirevamalt esile.

* https://www.lyrikline.org/en/poems/und-naegin-maailmast-10908

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp