Hea söök ja jook, moekad puuvillased ja linased rõivad, looduslikud kosmeetikavahendid ja ravimid, elav tuli kaminas ja kaseviht saunas, õitsvad lilled ja roheline muru, puhas õhk ja vesi – mida kõike keha ja hing ei ihka! Nende ja paljude muude hüvede kättesaadavus tundub isegi linnastunud tarbimisühiskonnas nii harjumuspärane ja iseenesestmõistetav. Aga milleks muld, kui seda polegi inimese tarbitavate toodete hulgas? Inimene ei söö ju mulda. Hetke järele mõelnud, on kõigile arusaadav, et ilma mullata ei oleks meil süüa ega muid hüvesid. Miks me siis mulla tähtsust iga päev ei tunneta? Inimene annab oma hinnangu tarbitava toote järgi, milleks muld otseselt ei ole. Kui tootega ollakse rahul, siis kiidetakse, kui ei, siis võetakse häälekalt sõna, vahetatakse teenusepakkujat, tehakse ühiskondlikke leppeid, millest mõnedki seadustesse vormitakse. Mulla kaasautorsus jääb tarbitavate toodete juures märkamatuks. See on üks põhjus, miks mullal ei ole ühiskonnas tugevat häält. Muld ei ole suutnud ühiskonnas ja poliitikas olla sama nähtaval nagu vesi, õhk ja elurikkus.

Kultuurilooliselt on muld tähtsal kohal nii meil kui ka mujal. Piibli järgi esimese inimese Aadama nimi pärineb heebreakeelsest sõnast Adamah (maa, muld) ning ütlus „mullast oled sa võetud …“ on kõigile tuttav. Mitmes keeles pärineb sõna „inimene“ huumuse tüvest (hum). Ladina keeles on humus mitmetähenduslik (muld, maa) ning sellest tuleneb inglise keeles human, prantsuse keeles homme, hispaania keeles hombre. Muld meie emakeeles on aga germaani laenuna kasutusse tulnud. Viimasel ajal kiputakse mulla asemel vääralt ja kahetsusväärselt palju kasutama sõna „pinnas“. Kuna sõnal on jõudu, siis peaks selle õige kasutamisega hoolikam olema. Muld on eluta ja elusa looduse sõlmpunkt, kus on floora ja fauna tegevuseks soodsad tingimused ning ökosüsteemi aine- ja energiavood. Pinnase puhul pole talitlus tähtis, huvi pakub näiteks see, kui stabiilne on pinnas teede või hoonete rajamiseks. Suurem osa keskkonda puudatavast seadustest on ELi tõlkedokumendid, milles enamikul juhtudel on algselt ingliskeelse soil all mulda silmas peetud, ent järjekindlalt on see meie dokumentides tõlgitud eksitavalt pinnaseks. Lydia Koidula luuletuses „Eesti muld ja Eesti süda“ sõna „pinnas“ kasutamine tundub tõenäoliselt ka igale tõlkijale võõristav, ent tööd tehes on neil see tunnetus kuhugi kadunud.

Mullast hoolimine ja lugupidamine ei saa piirduda ainult sõnadega. Me peame mulda paratamatult kasutama, et rahuldada ühiskonna kasvavaid vajadusi. Seetõttu on muld üha suureneva surve all ning me peame seda kasutama ja kaitsma parimate teadmiste kohaselt. Mulda kui eluslooduse osa ei saa kaitsta muuseumis klaasi taga. Iidsete tsivilisatsioonide hävingu ühe põhjusena tuuakse sageli esile viljaka mulla kadu väära inimtegevuse tõttu. Kahjuks ei ole ajaloost õppida suudetud ja parimatel juhtudel hakatakse mulla väärkasutust piirama alles pärast juhtunut.

Mullakaitse seaduse varaseim rakendaja oli USA 1935. aastal. Sellele oli aga eelnenud aastate jooksul preeriaalade ülesharimise ja liiga intensiivse kasutuse tõttu ulatuslik tuuleerosioon, millega kahjustati miljoneid hektareid viljakat mulda (nn räpased kolmekümnendad, dirty thirthies). Mitmed probleemid tunduvad meile kauged, ent meenutagem kas või tänavust kevadet, mil meedias leidis mitu korda kajastust olukord, kus põlluäärsetel maanteedel kadus tuuliste ilmadega nähtavus just sellesama tuuleerosiooni tõttu. Ühe sentimeetri mulla viljakust kandva mulla tekkeks kulub looduses sadu aastaid, ent mulla väärkasutusel võime sama koguse huumust kaotada päevadega. See on ka põhjus, mis mulda peab suhtuma kui olemuselt taastumatusse loodusvarasse.

Tagantjärele tarkus mullakaitse poliitikas on kahjuks ka Eestile omane. Viljaka mulla kõige äärmuslikum kahjustamise viis on selle katmine teede ja ehitistega. Seal enam mulla tegutsemisvõimet taastada ei saa. Meie suuremate linnade ümber toimunud valglinnastumine on sageli toimunud viljaka mulla arvelt. Põllumajandusministeerium on kiiduväärsena algatanud väärtuslike põllumaade eristamise, mille tulem peaks olema, et kui põllumaa mullaviljakus on suurem Eesti või maakonna keskmisest, siis ei saa kergekäeliselt ainuüksi kohaliku omavalitsuse otsusega selle sihtotstarvet muuta ja maatükile ehitada. Soovunelmaks jääb, et selline viljakandva maa kaitse oleks meil olnud juba enne möödunud kümnendi valglinnastumise ja kinnisvarabuumi kõrgaega, aga parem hilja kui mitte kunagi. Mullakaitse seadusandluse kesise olukorra põhjus peitub meil ka liigses sõltuvuses Euroopa Liidust. Ühtses ELi mullakaitse direktiivis ei ole, hoolimata korduvatest katsetest, kokkuleppele jõutud ning ilma käsuta Brüsselist seda teemat meie võimukoridorides tähtsaks ei peeta. Keskkonna valdkonna ametnike ja poliitikute meelsus vajab sellest sõltuvusest tõhusat võõrutusravi. Kui võrrelda suuresti ühisomandis oleva atmosfääri ja vee kaitsega, on mulla kui eraomandis oleva ressursi kaitses keerukam eesmärke seada ja kokkuleppeid sõlmida, ent kõik saab alguse teadlikkusest ja tahtest. Tõenäoliselt on parim võõrutusravi vahend teadlikkuse kasvatamine. See aga ei toimu kiiresti.

Et suurendada ühiskonnas teadlikkust muldade tähtsusest ja mitmekesisusest, on mullateaduse seltsi eestvõttel alustatud aasta mulla valimise ja tutvustamisega. Ega muld saa siis olla kehvem kui lind ja loom. Aasta muld 2015 on paepealne muld – õhuke muld Eesti rahvuskivil. Kas võib seda nimetada Eesti rahvusmullaks? Pigem mitte, sest paepealne muld on küll kuulsate loopealsete ehk alvarite looduskoosluse osa, ent ühtlasi üks väiksema levikuga muldi.

See, et muld on ühiskonnas ja poliitikas hääletu, on ülemaailmne häda. Et nii olulisele loodusvarale tähelepanu juhtida, on ÜRO 2015. aasta kuulutanud rahvusvaheliseks mulla-aastaks. Me kõik peame mulda tundma ja tema eest hoolt kandma.