Heitlik poeg Ekke (Mait Malmsten) ei leia emalt (Elle Kull) mingit mõistmist.
Mängufilm “Nuga”. Peeter Sauteri ja Vaino Vahingu jutustuste ainetel. Režissöör ja stsenarist Marko Raat. Osades Mait Malmsten (Ekke), Kersti Heinloo (Tuule), Britta Vahur (karin), Kädi Metsoja (Ulla), Elle Kull (Ekke ema), Gert Raudsep (politseinik). Kaamera Mart Taaniel ja Marko Raat, kunstnik Jaana Jüris, monteerija Kaie-Ene Rääk, helirežii Ivo Felt, produtsent Pille Rünk. Stuudio Allfilm, 60 min, esilinastus 15. II, 2007.
Sellest arvustusest sai minu jaoks justkui “nuga”, mis oli mulle kätte kinni jäänud – kõndisin teisega päevast päeva ringi, enamasti unustasin, et mul oli nuga käes (kinni), aga lõplikult välja ka kuidagi ei saanud. Marko Raadi värskelt linastunud film “Nuga” ja Sirbi filmitoimetaja palve sellest kirjutada moondusid koosluseks, mis pani mind seintele ja laudadele vastava sisuga meelespäid jätma; mis ei lasknud mul esmaspäeva hommikul rahulikult kohvi juua ja raadiomaja tagant avaneva kesklinna igavate kivimajadega asustatud vaadet nautida; mis torkis mind nagu tegemata tegu või väljaütlemata mõte, ilma et ma oleksin teadnud, mis asi see on, mis “välja tulla tahab”. Aga miski tahtis. Oli see siis võlg või okas, aga miski torkis mu igapäevarutiini sees.
Raadi uue filmiga, mida ei näidatud mitte kinodes, vaid kunstimuuseumi ekspositsioonist tühjaks tehtud Rüütelkonna hoone tagumise saali intiimses keskkonnas, on seostatud tema ütlust, et viimased aastad on filmitegija (muuhulgas) elanud. Elanud ja kogenud tegelikus maailmas, millest ta varem raamatureaalsust paremaks või huvitavamaks pidas. Mina olen siiani sellel arvamusel, vähemalt mingis mõttes, ning see, et ma kirjutan Marko Raadi filmi “Nuga” arvustust, on selle väite üks kinnitus. Vastasel juhul “tõlgiksin” ma need emotsioonid, mis filmi vaatamisest saadik on mulle – aeg-ajalt – kaaslaseks olnud, elusse, aga mitte teksti. Antud juhul on see siiski tervislik valik, sest neid emotsioone ja ängistusi, mida “Nuga” näitab, saab ennast ja teisi ohtu seadmata puhastada ainult tekstis või pildis – elu vahendatud kirjelduses-esitluses.
Peeter Sauteri ja Vaino Vahingu loomingust lähtuva filmi tegevuse võiks kokku võtta ühe lausega. Minu mäletamist mööda eesti filmis siiani suhteliselt haruldane tegelane ehk hüsteeriline 30ndates mees tunneb, et kõik tema elusuhted ja -situatsioonid moodustavad puuri, kust ta püüab meeleheitlikult välja rabeleda oma elus oluliste naiste (naise, tütre, armukese, ema) vastu suunatud füüsilise või psühholoogilise vägivalla abil. Need vägivallaaktid on absurdsed ja sattumuslikud ning hoolimata võimalusest, et naisest lõplikku vabanemist võiks interpreteerida sümboolse lahendusena filminarratiivi sees, on siingi tegemist justkui kogemata ja vaat et tahtmatult sündinud valikuga.
Tegelikult ei vali peategelane, keda kehastab veenvalt Mait Malmsten, teadlikult mitte midagi – ta vaid rabeleb, märatseb, jookseb ühe (naise) juurest teise juurde ning kõik, mis juhtub, oleks justkui väljapääsmatuse tundest sündinud suvalised aktid. Vaataja viiakse üksteisele järgnevate ebameeldivate situatsioonidega masenduse piirile, millele lisab veenvust filmi sotsiaalne (lisa)alltoon. See igale vaatajale üheaegselt nii võõras kui tuttav (kuigi seda tutvust me pigem eitaksime) tegelane on väliselt ehitud seda sorti kriteeriumidega, mida ühiskond peab edukuse näitajateks: ta töötab kinnisvaramaaklerina, on pereisa, omab autot ja maja (ning armukest).
Kirjeldatud sattumuslikkuse ja väljapääsmatuse tunnet süvendasid nii kohad, mida filmis kasutati, näiteks kehvakesed ja külmatunnet esile kutsuvad korterid, kui ka selle visuaalne keel. “Nuga” ei püüagi esitada perfektset ja illusionistlikku filmimaailma, mida meie silmad, mis Hollywoodi ilu poolt ära rikutut, filmimeediumilt on harjunud nõudma. Vastupidi, Raat laseb nähtavale tulla nii varasele filmikeelele iseloomulikul hallutsiooni tekitaval efektil kui ka filmilindi “mateerial”. Kohati teralist, kohati liiga kontrastset pilti võib olla ebamugav vaadata. Aga kas siis elu ennast pole samuti ebamugav vaadata? Rääkimata siis sellest, mis filmis aset leiab.
“Nuga” on tegelikult nii probleemidest kubisev film, et seda on lihtsam vaadelda ühe autori – Raadi nägemusena, mis on inspireeritud omakorda kahe teise (mees)autori maailmast, selle asemel et nimetada seda mehelikkuse kriisi analüüsiks Eesti kaasaegses ühiskonnas. Loomulikult osutub selline lähenemine enesepettuseks, mida filmiteksti seest lähtuvat ühendusniidid meid ümbritsevasse tegelikkusesse pihuks ja põrmuks teevad.
Filmis kasutatud inimestevaheliste suhete muster ning selle tähistuses kasutatud sümboolika näib aga viitavat sellele, et selles uinuva sotsiaalse analüüsi võiks kõige paremini nähtavale tuua psühhoanalüütilise teooriamasinaga, millest olen siinkohal teadlikult kõrvale hoidnud. Ma ei tea, kas see “nuga”, mille Marko Raadi film mulle kätte (kinni) pani, on minu juures oma ülesande täitnud, aga vähemalt selline mõte sündis sellest küll.