uulsin, et Te ei sõida Moskvasse. Pole minu asi otsustada, kuhu te sõidate, maailm on teie ees lahti. Aga kes siis Moskvasse läheb? Eesti peab ju olema esindatud? Olen kuulnud nimetatavat peaminister Partsu ja välisminister Langu. Need härrad olid kindlasti omal ajal väljapaistvad spetsialistid, korüfeed lausa, aga ma kahtlen, kas nad ikka on praegu õiged mehed. Te olete ka ise väga õigesti avaldanud kahtlust, kas need kutsed on ikka edasiandmiseks? Muidugi ei ole. Kutse on nimeline. Ega see pole siis mingi näituse avamine, mis Moskvas toimub. Ütleme ausalt, ega keegi sinna minna ei taha. Muidugi on ühtpidi väga ?eff maailma vägevatega ühes pundis olla, mõnele mehele võibki see elu tähetunniks jääda. Ta võib sellest nii pöördesse minna, et kogu oma järgneva elu, nii kui paar õlut võtab, hakkab rääkima, kuidas ta seisis Läti presidendist kaheksa sentimeetri kaugusel. Ta räägib sellest oma lastele ja lastelastele, nii et nood oksele hakkavad, ta tüütab sellega ära oma naise, nii et too tema juurest põgeneb. Aga vaene mehike ei saa sinna midagi parata, muudkui räägib ja räägib. Ja mida rahvas ütleb? Algul ütlevad aitäh, aitasid hädast välja. Aga teda hakatakse ikkagi kohtlema nagu aidsihaiget või miskit Ivan Sussaninit, kui too oleks juhtinud vene ajal soome joodikute kamba Karja keldri asemel piimasaali. Selle mehikese poliitiline karjäär on läbi, ta ei pääse rahva õiglase kättemaksu eest. Seepärast lubatagu esineda ettepanekuga. Vahepeal käisid jutud, et presidendiks võiks hakata Eri Klas või Rein Veidemann, keegi kunstnik, aga see pole miski jutt. Aga vaat Moskvasse võiks küll minna keegi, kes ei ole poliitik. Pakungi sinna ennast, vaatasin kalendrist järele, mul ei ole just mai esimene pool tsüklit karta. Ma võiksin minna küll. Teie peaksite seisma hea selle eest, et mulle nimeline kutse saadetaks. Ja välispassi oleks ka vaja. Samuti reisiraha, kõige parem oleks Ameerika Ekspressi kaarti, nii et ma ei peaks meie riigile häbi tegema. Riietega ma saan ise hakkama, Estonia kostüümilaost saab laenata. Ja diplomaadid pange tööle, et need selgitaks, miks ma seal olen. Mul ei teki Moskvas mingeid raskusi, sest ka mina, seltsimees Rüütel, olen ju endine. Ma olen endine ihu ja hingega. Mis ei välista, et kui vaja, siis võin ka uueaegne olla. Kohanemisvõime on intelligentsi tunnus. Ma tean sama hästi kui teie, mis tunne on vene ajal Karja keldri ees järjekorras seista või kapata ühe Mustamäe ABC juurest teise juurde, lootuses, et seal on õlut. Ja ma ei lähe Moskvasse tühjade kätega, vaid missiooniga. Nimelt olen ma viimastel aastatel kogunud pärimusi ja elavat folkloori nagu Karusoo. Nüüd on asi niikaugel, et kui keegi toetaks väljaandmiskulude asjus, siis võiksin Moskvas jagada kõikidele väliskülalistele meie ?Peldiku baari ajalugu?. Selle peaks ainult vene, inglise ja hiina keelde tõlkima. Siis saaksid välismaalased rohkem teada meie küsimustest, kuuleksid, et Eestis ei lõppenud ajalugu Peldiku baari sulgemisega nagu mujal Euroopas. Siis oleks mul vaja ressursse, et panna moblasse välismaalt rääkimise võimalus, sest Ilmar Raag ja Ainar Ruussaar tahavad mulle kindlasti helistada, kui ma seisan Kremli tribüünil ja lehvitan. Ütlen ausalt, ma võtan sinna kaasa ainult põueka. Tribüünil ma ei kavatse õlut juua, sest see hakkab läbi käima, eriti kuna Moskvas on külmad ilmad ? ja minu ajutist lahkumist Bushi ja Putini vahelt võidakse tõlgendada kui mingit meelsusakti. Ma olen küll kusenud Peldiku baaris käies nutumüüri äärde, ja isegi korduvalt, aga Kremli müüri äärde kusta ei luba rahvusvaheline protokoll, seda ütlesid mulle välisministeeriumi töötajad. Härra president, jään ootama Teie positiivset reageeringut, asjaga on kiire! Ja hinnake mu ohvrivalmidust, sest ka mina tahaksin sellel kurval päeval olla oma peldikurahvaga!