Valijamees ei saa olla kuidagi arvestuslik ühik ega potentsiaalse korruptiivse teo endastmõistetav sihtmärk. Ajakirjanikud, kes volikogude juhte lahterdavad ja seostavad näiteks Arnold Rüütli või Villu Reiljani brigaadi maakonnatuure omavalitsustegelaste äraostmisega, pole poliitilises korruptsioonis kahtluse alla seatavaid suure tõenäosusega oma ihusilmaga üldse näinud. Kui rääkida anonüümselt ja üldiselt, et omavalitsuste mehed ostetakse üles, nagu eelmisel korral aastal 2001, siis tundub lause lihtne ja ehk isegi paljudele usutav. Aga proovime nimedega. Nimetagem neid vallajuhte, kelle ülesostmise tulemusena on Arnold Rüütlil valimiskogus võit taskus. Ei saa ühtki nimetada!
Neis valdades-linnades, kus võim selgelt ühe erakonna käes, näib asi üsna lihtne ja tulevase valijamehe presidendieelistus näiteks vastanduse Ilves-Rüütel puhul sageli selge ilma ostmatagi. Ja ka avalik. Miks peaks üks rahvaliitlasest volikogujuht ikka häbenema öelda, et tema hääletab nii, nagu tema erakonnas otsustatud? See kehtib ilmselt pea kõigi erakondade kohta, kuigi näiteks Keskerakonnast on otsus, keda toetada, väga visa tulema.
Asi läheb palju keerukamaks, kui vallas-linnas on võimul mitmeparteiline koalitsioon või hoopis erakonnastumata naistest-meestest koosnev valimisliit. Kuni pole kindlalt teada, kes saab valijameheks ja kelle vahel on valimiskogu kahes voorus üldse valida, ei saa potentsiaalselt valijamehelt lõplikku ja kindlat seisukohta küsida. Kuni pole küsitud, on kogu arutelu valimiskogu lõppotsuse üle laskmata karu naha jagamine.
Muu hulgas on imelik, et just neid inimesi, kes mingitel põhjustel pole erakondadesse astunud, nimetatakse “sooks” ja püütakse seostada võimaliku häälekaubandusega. Kas pole aga hoopis nii, et need inimesed on tõestanud just iseloomu ja meelekindlust? Selge ju, et kõiki omavalitsusjuhte on erakonnad oma ridadesse värvata püüdnud, mõnda väidetavalt lausa šantaaži abil. Kui nad on ikka veel vabad, võib see olla pigem äraostmatuse kui äraostetavuse kinnitus.
Kogu massiivse spekuleerimise mõttetusele paneb krooni pähe presidendi valimise seaduse § 21(2), kus on kirjas: “Valimiskogu liikmed on otsuse langetamisel vabad.” See tähendab, et isegi kui mõni volikogu peaks valijamehele kaasa panema kohustuse hääletada selle või teise kandidaadi poolt, on valijamees kohustatud seda korraldust ignoreerima. Ta on vaba.
Me võime olla 100% kindlad, et valimistoiminguid läbi viiv valimiskomisjon tagab hääletamise salajasuse, nagu seadus seda nõuab. See tähendab, et kui valijamees ise seda ei kuuluta, ei saa keegi kunagi teada, kelle poolt ta lõpuks hääletas. Ja kui valijamees seda ütlebki, võib ta ju olupoliitilistel kaalutlustel ka valetada.
Kui me liiga palju räägime valijameeste ülesostetavusest, siis võime saavutada halvima tagajärje ühiskonnale. Pole midagi katki, kui erakondade või ka valitsuse ja riigikogu usaldusväärsus pole avaliku arvamuse silmis kõrge. Hoopis halvem on, kui kahtluse alla satub valimistoimingute kui demokraatia alusprotseduuri usutavus. Kui levib veendumus, et valijamehed ei täida siin juba tsiteeritud seadusepunkti, vaid vahetavad oma valimisvabaduse mingi materiaalse hüve vastu. Ainuüksi sellise kahtluse korral peaks vallarahvas oma valitud volinikelt nõudma umbusaldusprotseduuri algatamist. Vastasel juhul tuleb neil end käsitleda kuriteo kaasosalisena.
Kui aga ühiskonnas domineerib veendumus, et valijamehed on oma otsustes vabad ja juhinduvadki ainult oma parimast äratundmisest ja isiklikust maitsest, siis suureneb tõenäosus, et tegelikkuses ka nii juhtub. Mis mõtet on lõpmatuseni ausaks jääda, kui üldine veendumus on vastupidine? Kui kõik on millegipärast veendunud, et aus mees võtab pistist, siis lõpuks lööbki ta käega ja hakkabki võtma.
Lõpuks olgu nimetatud, et kuigi erakonnad väidavad vastupidist, ei kontrolli nad sugugi täielikult ka oma liikmete võimalikke hääli. Ka riigikogus leidub alati partei peajoonest kõrvalekaldujaid, mis siis veel erakonnaga lõdvemalt seotud valijameestest rääkida. Nad ongi vabad. Kui avalik arvamus seda vabadust toetab ja õhutab valijamehi juhinduma presidenti valides rangelt ainult seadusest, siis nad seda ka teevad. Täiesti korruptsioonivabalt, isiklikust tarkusest.