Eestimaa ja eestlased elavad väga hästi, Venemaa soomeugrilaste mõtetes lausa ideaalselt. Vist sellepärast, et Eesti on vaba maa ja räägitakse, et seal saab kõnelda udmurdi keelt; et Tartu ülikoolis on õppinud paljud meie teadlased; et paljud meie noored sõitsid sinna 1990. aastatel õppima ja ükski ei tahtnud enam koju tagasi minna; et Wiedemann kirjutas esimese teadusliku udmurdi keele grammatika; et Peeter Päll oskab udmurdi keelt; et Helen Kõmmus käis Udmurdimaal udmurdi keelt õppimas; et Aado Lintrop on uurinud meie rahvausundit; et palju aastaid on meie juures ekspeditsioonidel käinud Aleksei Peterson; et Arvo Valton tõlgib udmurdi luulet eesti keelde; et Eestis ilmus esimene udmurdi luuleantoloogia – ja et üldse ilmuvad Eestis imeilusad soome-ugri luuleraamatud; et Kauksi Ülle korraldas etnofuturistide seminare ja et Eesti on maa, kus sündis etnofuturismi mõte; et Kersti Sepper korraldab Eestis suvelaagreid; et Eestis on hõimurahvaste programm, Fenno-Ugria asutus, Paul Ariste keskus; et eestlased laulavad väga ilusasti, loevad oma luuletusi nii vabalt, kirjutavad ka igasugustest asjadest nii vabalt. Seal elab Kristiina Ehin. Räägitakse, et seal elab ka meie prantslanna Eva Toulouze, kes kaitses Sorbonne’is oma doktoritöö udmurdi kirjandusest.
Tõesti, olen nõus soome-ugri üliõpilaste valikuga, kui nad tagasi Udmurdimaale ei taha. Eesti on iseseisev maa, Euroopa parlamendis on Eesti meie rahvastele hea sõber. Kõik on riigi tasandil väga hästi.
Siinkohal aga mõned pildid minu, Tallinna soome-ugri üliõpilase elust.
Karu tänava ühikasse tuli elama komi tüdruk, kes oli varem elanud teises ühiselamus Inglismaa venelannaga ühes toas. „Siin ma tahaksin elada koos eesti tüdrukuga! Tahan eesti keelt õppida!” ütleb ta kuidagi romantiliselt. Neli aastat Tallinna ülikoolis õppinud ja ühiselamust tüdinud komi tüdruk ütleb südamlikult: „Oi, kuule, ära seda küll tee, parem mitte.” Sama kaua õppinud ja ühiselamus elanud udmurdi tüdruk soovitab: „Ela parem koos teiste välismaalastega, hispaanlased ja itaallased on väga lärmakad, soomlanna oleks ideaalne.” Komi tüdruk: „Jah, kui elad välismaalastega, siis on parem, vähem probleeme majajuhatajaga ja ühiselamus töötavate naistega: räägid hispaania naabrile, kuule, aita mind, mine küsi veel üks tekk sealt alt. Ta läheb ja talle antakse. Ja antakse paremaid asju.” Uus komi tüdruk on mures: „Aga miks mitte eestlannaga?” Teine komilanna vastu: „Noh, kuule, nad on nii mustad, egoistlikud… Sinuga ei räägigi. Noh, eks sa proovi, aga pärast ära ütle, et ma pole sind hoiatanud. Ma elasin koos kolme eestlannaga, olen ülikoolis pärast seda väga kuulus inimene.”
Tallinna ülikooli magistriõppesse tuli Tartus bakalaureusena lõpetanud udmurditar. Tema oli šokis: „Tartus on Ariste keskus, kust saab kord kuus koju tasuta helistada ja piiratud hulga koopiaid tasuta teha. Lähed sinna, räägid oma probleemidest ja sind aidatakse. Seal on ka soome-ugri keelte kateeder, siin polegi seda.” Teine udmurdi tüdruk: „Nojah, teil on seal ju lihtsam. Meie siin maksame iga sammu eest ja siinse välismaa üliõpilaste osakonna töötajatest ei taha ma üldse rääkida.” Mokša tüdruk: „Oh, jah, üks naine ütles seal mulle, et mikskipärast on meid Venemaalt nii palju tulnud ja et meiega on alati probleemid ja me alati ainult nõuame ja nõuame.”
Otsustasime kirjutada hõimuprogrammile, et nii ja nii, meil on siin Tallinnas ka abi vaja nagu Tartu üliõpilastel. Vastus tuli selline: „Igal üliõpilasel on õigus endale ülikooli valida.” Tallinna ülikoolile oli raha antud soome-ugri üliõpilaste toa jaoks, aga avati hoopis arvutiklass.
Olen Tallinna ülikooli välisõpilaste osakonnas. Tunne on nagu tavaliselt: vastik, iga kord tulen siia probleeme tekitama. Naised istuvad kurva näoga, igaüks vahib oma arvutisse. Tavaline pilt. Äkki astub sisse katalaani poiss. Pilt muutub. Kas poiss tuli imesuure tordiga või imeilusate lilledega? Ei. Tavaline katalaani poiss, aga kõik naised vaatavad teda naeratusega, kõik on valmis teda kuulama ja kohe aitama. Poiss ütles naistele: „Hello!”, mulle aga: „Tere, udmurtlanna! Mis uudist Udmurdimaal?” Miks ta ütles neile „Hello!”, aga minuga rääkis eesti keeles? Need naised on ju eestlannad… Jah, pärast märkasin, et välismaa osakonnast tulevad minu postkasti alati ainult ingliskeelsed kirjad. Nad võiksid ju Eestimaa pealinna ülikooli imidži pärast kakskeelsed olla. Nüüd käin välismaa osakonnas ainult koos mõne välismaa sõbraga või kui tahan tõsisematest muredest rääkida, siis Arvo Valtoniga.
Eesti rahvusraamatukogus pole soome-ugri kirjanduse saali. Komimaal on raamatukogus eraldi osakond, kus eestikeelsed raamatud on eraldi katalogiseeritud ja seisavad eraldi riiulil. Eesti rahvusraamatukogus on soome-ugri keeltes väga vähe kirjandust.
On arusaadav, miks soome-ugri üliõpilasi ei näe hõimupäevade üritustel, miks nad on hästi vaiksed. Mitte ainult sellepärast, et nad on samasuguse loomusega nagu eestlased, vaiksed ja tagasihoidlikud, vaid ka sellepärast, et nad tunnevad ennast tõrjutuna: ülikoolis, ühiselamus, raamatukogus. Eestlased on aga nii head: kui kuulevad, et pöördud nende poole mingisuguses arusaamatus eesti keeles, siis hakkavad sinuga kohe soome, vene või inglise keeles rääkima.