Näitus „Gustav Klucis. Vene 1920. – 1930. aastate avangard“ Kumus kuni 25. VIII. Kuraator Iveta Derkusova (Läti Rahvuslik Kunstimuuseum), kujundaja Terje Kallast-Luure ja graafiline kujundaja Mari Kaljuste. Näitus on valminud koostöös Läti Rahvusliku Kunstimuuseumiga.

Kui küsida, millised kunstnikud meie maanurgast on saanud maailmakuulsaks, siis palju neid ei leia. Lätlane Gustav Klucis on kindlasti üks neist, kellest kirjutavad kunstiajaloolased ning kelle teoseid leidub Londonis, New Yorgis, Washingtonis jm. Iseasi on see, et ta on Vene konstruktivistide nimekirjas ning Läti kunstiajaloolased on olnud mõneti kahtleval seisukohal, kas kommunistliku Venemaa propaganda käsilase, kelle loominguline tee kulges välismaal, peaks ikka tunnistama üldse kuulsaimaks läti kunstnikuks.

Klucis sündis 1895. aastal Ruhja (Rūjiena) lähedal Köönas (Ķoņi) ning sai hariduse Ruhja gümnaasiumis. See väikelinn asub läti-eesti ühisasustusega alal ning tuntuim eesti kunstnik, kes sealt pärit, on minu teada vastuoluline tegelane Karl August Hindrey. Tema määratles end küll pigem kirjaniku ja karikaturistina, kuigi sai hariduse mitmetes kunstikoolides Peterburis, Mün­chenis ja Pariisis. Hindrey sünniaeg on 20 aastat varasem, nii et Klucise noorus­ajal oli ta lapsepõlvemailt lahkunud. Klucis läks õppima Riia kunstikooli, kuid Esimese maailmasõja alguseks oli ta parajasti nii vana, et võeti tsaariarmeesse ning temast sai võitleja läti kütipolgus. Läti polgud tegid läbi Esimese maailmasõja lahingud ning taandusid Venemaale, kus nad bolševiseerusid ning mängisid 1917. aastal kommunistide riigipöörde läbiviimisel tähtsat osa. Gustav Klucis teenis IX kütipolgus ehk ihukaitse ja siseturbe üksuses, mille ülesanne oli kaitsta Smolnõid ja Leninit.

Klucis ja oktoobripööre. Miks sai just lätlastest punavõimule eriti tähtis sõjaväeosa, mida on teinekord nimetatud lausa oktoobripöörde läbiviijaks?

Riia oli XX sajandi alguses Tsaari-Venemaa tähtis tööstuskeskus. Sinna oli küladest tulnud tehasetöölisteks kümneid tuhandeid noori maamehi. Nood ei olnud veel jõudnudki kaugeneda oma maalapist, kodukandist ja perekonnast, kui 1905. aasta revolutsioon tegi neist, allasurutud ja ärakasutatud proletaarlastest, esimest korda ajaloo subjektid. Nad tunnetasid oma jõudu ning joobusid sellest.

Esimese maailmasõja puhkedes ei kiirustanud tsaarivalitsus rahvusväeosade loomisega, sest eriti just ääremaade nekrutid oli siiani hajutatud mujale üle riigi laiali, et vältida rahvuslike meeleolude levikut ja separatismi. Sakslaste kiire edasitung ja fakt, et 1915. aastal oli Saksa armee Riiat vallutamas, lõi olukorra, kus Vene võim lubas luua läti rahvusväeosad. Selle põhjuseks oli lootus, et oma pealinna kaitsel võitlevad lätlased vapramalt kui kusagil mujal ning mittevenelaste hukkasaamisest pole eriti lugu kah. Moodustati läti diviis, mis koosnes kümnest kütipolgust, kokku oli relvade all 42 000 meest. Gustav Klucis sõdis IX kütipolgus, mis taandus koos teistega Peterburi ning osales seal nii 1917. aasta Veebruari- kui ka Oktoobrirevolutsioonis.

Kui maailmasõda oli lõppenud, läksid paljud läti sõjamehed koju tagasi, aga Klucis jäi Petrogradi ega jõudnud oma kodumaale enam kunagi. Selle põhjuseks oli revolutsiooniline vaimustus, kuid ennekõike siiski 1918. aastal õpingute alustamine VHUTEMASis. See kool (Высшие Художественно-Технические Мастерские ehk Kõrgemad Kunstilis-Tehnilised Meistrikursused) oli edumeelne asutus, kus lätlane õppis maaliosakonnas Kazimir Malevitši käe all. Postimpressionistlikust maalijast sai kubofuturist ning seejärel üks Vene konstruktivismi olulisi tegelasi.

Kui püüda leida paralleelseid kunstitegelasi Eestist, siis eriti kedagi võtta pole – ei loomingulise haarde ega kommunistliku vaimustuse poolest. Töölisklassi mõju noorsoo poliitilise suunitluse kujunemisel oli olemas, kuid kindlasti hulga väiksem kui Lätis. Esimene maailmasõda puudutas ka Eestit, kuid võrreldes sellega, et Läti oli terve sõja vältel lahingute tallermaaks, pääsesime kergelt. Ka oma rahvusväeosa lubas tsaarivalitsus siin moodustada alles 1917. aastal ning sinna koondati läti kütipolkudega võrreldes vaid kümnendik mehi. Eesti samaealistest kunstnikest sõdis tsaariarmees Oskar Kallis, aga tema huvi fookuses oli rahvusromantism ning ta suri juba 1918. aastal. Ehk kõige sarnasema loometeega on Märt Laarman (sünd 1896), kes oli aga iseõppija ja kubistliku Eesti Kunstnikkude Ryhma liige nagu tema eakaaslased Henrik Olvi ja Eduard Ole. Laarmani kujundatud „Uue kunsti raamatut“ (1928) pani tähele De Stijli ideoloog Theo van Doesburg, kes tõi selle uute demokraatlike riikide kunstiuuenduse näiteks. Doesburgi sidemed El Lissitzky, Aleksandr Rodtšenko ning teiste vene konstruktivistidega olid isiklikud ja tihedad, eesti kunstnike kataloog aga vaid üks juhuslikult kätte sattunud trükis.

Fotokollaaži pioneer. Klucis ise nimetab end fotokollaaži pioneeriks ja sel alal maailma parimaks (koos John Heartfieldiga). Ehk on põhjuseks Heartfieldi külaskäik Nõukogude Liitu 1931. aastal, mil ta kohtus ka Klucisega. Suur vahe oli aga selles, et Klucis sõltus tol perioodil juba partei järelevalvest, kuid Heartfield sai Saksamaal veel Hitleri võimupäevilgi avaldada ühiskonnakriitilisi fotomontaaže. Seetõttu on tema tööd teravad ja värsked, võrreldes kanooniliste suurte juhtide figuuridega, mida Klucis oli sunnitud ikka ja jälle kasutama. Protestiks Saksamaa poliitika vastu muutis kunstnik Helmut Herzfeld oma nime inglisekeelseks tõlkenimeks John Heartfield.

Esimese fotomontaaži tegi Klucis 1919. aastal pealkirja all „Dünaamiline linn“. See on tundlik, kompositsioonilt intrigeeriv ja materjalilt uuenduslik töö. Võib-olla tõesti on see üks esimesi fotomontaažil põhinevaid teoseid Venemaal. Foto kui uus meedium oli siiski igal pool erilise tähelepanu all ning jäi avangardistide huviorbiiti veel mitmeks kümnendiks. Saksamaal olid samal ajal Hannah Höch ja Raoul Haussmann teinud mitmeid fotokollaaže ning dadaistid Euroopas kasutanud trükimaterjali, nagu ajalehefotod ning pealkirjad.

Klucis oli silmanähtavalt viljakas ning töökas: tema montaažilaualt tuli plakateid, ajalehekaasi, monumentaalseid pannoosid Moskva fassaadidele, raamatukujundusi jm. Sellegipoolest ei ütleks ma, et ta oli teistest konstruktivistidest kuidagi parem. Tema tööd paistavad silma kompositsiooni mitmekesisuse ja detailsuse poolest, ka on ta kõige literatuursem ja kujundiküllasem tegija tollaste agitaatorite hulgast. Seejuures hakkab aga silma tehnoloogilisi vajakajäämisi, eriti fotode kvaliteedi osas, kui võrrelda näiteks Aleksandr Rodtšenko, Solomon Telingateri, vendade Georgi ja Vladimir Stenbergiga. Klucist huvitab eelkõige narratiiv, Rodtšenkot muu hulgas ka tehniline perfektsus. Tõenäoliselt on asi selles, et Rodtšenko oli pühendunud fotograaf ja tegeles rakursi, sügavuse, valguse-varju ja säritusajaga süstemaatiliselt ja metoodiliselt. Klucis sai fotoaparaadi alles 1924. aastal, kui oli selge, et tal on üle kõige oma tööde tarvis vaja algmaterjali ehk fotot ning teiste peale lootma jääda ei saa enam. Silma hakkab fotomaterjali alavalgustatus, vähene teravus, korraliku valguspargiga stuudio puudumine. Arvatavasti on siin tegemist ka vaesuse ja viletsusega, mis kommunismiga on alati kaasas käinud. Näiteks hõbedat, mida on vaja fotokemikaalide sisse, kippus Nõukogude Liidus ikka pigem puudu kui üle jääma.

Silma torkab ka modellide valik. Rodtšenko parimad tööd („Noor pioneer“, „Punaarmeelane“ jt) paistavad silma huvitavate karakterite ja figuuride harmoonilisuse poolest, on hoolikalt poseeritud ja valgustatud kaadrid. Mälestuste kohaselt sai ta pildistada oma üliõpilasi VHUTEMASis. Klucis oli õpetaja samas koolis, kuid tal sellist karakterite galeriid ei paista olevat. Fotode järgi on Gustav Klucis sümpaatne ja mehelik tegelane, kuid jässakas ja mitte eriti pikkade jäsemetega. Samasuguseid jalgu ja käsi tundub olevat monteeritud mitmetesse kollaažidesse. Jääb mulje, et kiire töö ja parema modelli puudumise tõttu oli kunstnik sunnitud ise modelliks hakkama. Kui need, suhteliselt elegantsivabad jäsemed mängivad kompositsioonis peaosa (hiiglaslikud käelabad plakatil „Kõik valima!“, 1930), jääb soovida paremat. Oluline on ka tehnoloogilise teostuse osa: tegemist on perioodiga, mil retušivärvi, pintsli ja kaabitsaga veedeti tunde, päevi ja nädalaid.

Ruumilised konstruktsioonid. Näituse kõige huvitavam osa on ruumiliste konstruktsioonide ekspositsioon. Teekonda kahemõõtmelisest kavandist arhitektoonini on põnev jälgida ning see tundub olevat olnud ka konstruktivistidele üks võtmeteemasid. Ühe kihina, mida näiteks trükistes ei saanud peaaegu üldse rakendada, lisandub siin värv, mis ei kujuta Klucisele kui maalijale endast probleemi, vaid liitub orgaanilise osana vormi karakterisse.

Näituse kogumuljet varjutab Gustav Klucise saatus – väljapaneku üle laskub kurbuseloor. Tema nooruspäevade konstruktivistlikest töödest õhkub entusiasmi ja avastamisrõõmu. Kindlasti oligi see kirglik ning vististi isegi eufooriline ajastu, kuid mida aeg edasi, seda enam on tunda resignatsiooni. 1930. aastate algusest tuleb üha juurde Stalini suuri profiilfiguure ning kunstniku vaimustus lahtub, plakatid muutuvad formaalsemaks ning paraadlikumaks. 1930. aastate teise poole väikesed akvarellid oleksid justkui mälestuskillud ajast, kui oli veel värve, lõhnu ja valgust. Ja lõpuks kõlab püssipauk ja ühishaud aetakse kinni: Gustav Klucis lasti maha 1938. aastal natsionalistide-rahvavaenlaste paljastamise kampaania ajal.