Maailma ühtsuse printsiip läbib muidugi ka lääne filosoofilist mõtet (Platon, kristlikud müstikud, saksa idealistid), kuid vene usumõtlejad on lääne ratsionalistidest sootuks kirglikumad, masohhistlikumad. Vene mõte tõstab siinses langenud maailmas eriliselt kesksele kohale inimese, sest inimeses on siiski müstiliselt säilinud osake maailma harmooniast, seega Jumalast, ja seepärast on inimese kohus ?pahedest? puretud maailm päästa, hoida ära kõike lämmatav kaos, apokalüpsis. Inimene näib kohati Jumalast olulisemgi.
Aga samas on inimene negatiivselt osaline ka tänase maailma ebatäiuses ja allakäigus ning seetõttu kannab ta endas kurnavat metafüüsilist süüd. Et seda painavat süütunnet vähegi kompenseerida, tuleb maailma puhastumise nimel end ohverdada. Inimese peaülesandeks kerkib kannatus, martüürium. Ma targutan siinkohal võimalikult elementaarselt, ent vene usumõtlejate, näiteks Karsavini käsitluses on ohverdus, kannatus, surm, ülestõusmine jne kängitsetud väga keerukatesse filosoofilistesse süsteemidesse. Ehkki neid annab võtta ka äärmusliku, sünge lihtsustatusega, nagu seda tegi Aleksandr Meier, kes pidas nõukogulikke koonduslaagreid ja terrorit jumalikuks võimaluseks end vabatahtlikult või sunniviisil ohverdada. Miljonite represseeritute piinad said nõnda pühitsetud ja GULAG religioosse õigustuse. Meier ise läbis puhastustule edukalt, hukkudes piinarikkalt stalinlikus surmalaagris. Kas vabanes ta lõplikult ?pahedest?, pole teada.
Rööbiti religioosse mõttega ajas läbi kahe sajandi oma joru vene materialism. Bakunin, T?ernõ?evski, Pissarev, esseerid ja leninlased süstisid vene ühiskonda revolutsioonilist kihvti ja õilistasid omakorda inimkonna eest ohverdamist, kannatusi idee nimel.
Niisiis, vene kunst on religioosse või revolutsioonilise maagia kajastus. Sageli segunevad need kaks ?pahelist? lummust ühe ja sama looja taiestes. Näiteks geenius Tarkovski on kahtlemata sügavalt mõjutatud religioossest aatest. Tundmata ilmselt küll põhjalikult vene usumõtlejaid, ammutas Tarkovski usulise tunnetuse Dostojevskilt. Tegelikult võib nii Dostojevskit kui Tarkovskit pidada ennekõike filosoofideks, kes avaldavad oma ilmavaadet kunstilise, irratsionaalselt intuitiivse väljenduse kaudu. Igor Jevlampijev on koguni väitnud, et Tarkovski asend vene XX sajandi kultuuris kattub Dostojevski positsiooniga aastasada varem. Jevlampijev vaatleb kõiki Tarkovski filme religioonist lähtuvalt, ?Andrei Rubljovi? nimetab ta ?ohverduse filosoofiaks?, ?Solarise? ja ?Stalkeri? temaatikaks peab ta ?inimest sureva Jumala maailmas? jne. Muide, Tarkovski Jumala-käsitlus on väga venelik, iseäranis ilmneb see muidugi ?Andrei Rubljovis?. Seegi rakurss on pärit Dostojevskilt, kunagi sõimas Berdjajev Dostojevskit selle eest, et see on teinud Kristusest vene jumala, vene müstikast tulenevate kujundijoontega.
Teisest küljest mõjutas Tarkovskit aga sotsrealismi purpurpunane klassik Mihhail Romm. Sellelt mehelt õppis Tarkovski ideekino saladusi, kuidas kinematograafilise kunstijõuga väljendada mõttesüsteeme.
Vene kultuur on ikka olnud üks suur ohverdus. Läbi hingepiinade, kõrvetava süütunde ja ? ?pahede?. Läbi kannatuste, viina ja enesetappude. Et päästa mandunud maailma.