Vabadus on olukord, olek, kus saab toimida oma tahte järgi ja ilma sunnita. No hüva. Tahte järgi küll, kuid sunnita?

Mkmm. Sunnita ometi mitte. Kommertspoliitik „Pealtnägijaski“ irvitab: „Haha, miks on vaja õpikutes pedofiiliat õhutada? Mina ei tolereeri lastele homopropaganda pealesundimist!“ Kui tema seda mõistab, siis mõistab ehk igaüks, või mis? Aga kust ma siis saan seda päris vabadust? Nii et kõik kriteeriumid oleksid täidetud. Kõneldakse veel välimisest ja sisemisest vabadusest. Issand, kas väliselt on see üldse võimalik?

Jumalakartlikule tõotatakse vabadust taevariigis. Aga tubli ülikoolilinna pragmaatik ütleks: „Ei usu, pole (teaduslikult) tõestatud!“. Teise religiooni siht pole taevas, vaid nirvaana, kus inimene on vabanenud oma igavesest ümbersündide ahelast (ümbersünni sunnist). Aga budismist tuntud teadvelolekki pole käegakatsutav. Ehk mõneti rohkem kui esimene näide, kuid sellegipoolest on see intiimne pärand, mida üheseltmõistetavalt jagada ei saa. Religiooni üldine siht on vaimu vabadus. See sisemine vabadus, eks?

Nõder arutlusliin, kuid vabadus kannab minu arvates peamiselt apoliitilist tähendust. Mitte isegi niivõrd tähendust, vaid lähenemisviisi. Prioriteete. Arvan või tunnen, et suurem osa inimestest ei taju oma ainsat realiseeritavat vabadust, sest karglevad enese püstitatud püünistes. Olgu selleks iha mõne inimese järele, kelleta elamine on võimatu, hommikune kohv, teater või heroiin. Sõnavabaduski on vaenuõhutajate vabadus oma vabadusetusele vabaduse muskust külge määrida. Aga eks see vabadus peab ka olema. Vist. Vabadus, mis tingib vabadusetuse.

Ja sellele „ainsale tajutavale vabadusele“ rõhu asetamine oleks kitš. Sentimentaalne. Olgu nii. Ega minugi grimass neutraalsust taotle, kui mulle spirituaalsust peale surutakse. Selle peab ise avastama. Seda ei tohi peale suruda. Ja nii ta vist ongi. Ongi sunnita.