Rääkige mõne sõnaga projekti sünniloost ja käigust.
M. H.: Esimesed kohtumised Hula projektijuhi Marit Ahvenaga toimusid vist juba 2011. aasta detsembris. Kuna tegemist oli meie bakalaureuseõpingute lõputööga, tahtsime protsessis osaleda rohkem kui ainult kujundajate-küljendajatena. Järgmiste kuude jooksul üritasimegi kümne aasta jooksul kogunenud materjali (kotitäite viisi kaustu ja gigabaitide jagu fotosid) mingisugusesse süsteemi paigutada. Olime mõlemad Hulaga üsna vähe kokku puutunud ning kõigepealt tuligi selgust saada, mida see kõik endast õigupoolest kujutab. Me ei tahtnud teha järjekordset moepildiraamatut. Seepärast võtsime ühendust inimestega, kes Hulaga rohkemal või vähemal määral olid kokku puutunud, ning kogusime meenutusi kollektsioonide sünnist. Visuaalne materjal, nagu võib arvata, oli väga erinev, seetõttu sai kujunduses põhiliseks ühtlustamine, süsteemi loomine.
Kuidas koostöö käis?
A. R.: Koostöö kulges meil üsna orgaaniliselt: kaalusime, mõtlesime, võtsime mingi otsuse vastu ja liikusime selle baasilt edasi järgmise etapini. Koostöös Hula esindajatega oli tervitatav see, et nad jätsid meile väga palju tegutsemisvabadust. Kuigi olime alles tudengid ning väga Hula-kauged, usaldati meid raamatut oma visiooni järgi kokku panema.
M. H.: Olime Agnesega ju ka varem koolis raamatukujundamise vallas koostööd teinud, nii et enam-vähem oli aimata, kuidas see võiks sujuda. Muidugi ilmnes maitseerinevusi, kuid arvan, et üksteise kavandite kriitilise pilguga hindamise ja ka sagedaste vaidluste käigus said parimad ideed välja sõelutud.
Raamatu puhul torkab silma selle ebatraditsiooniline disain: sisu on pealtnäha mustvalge ning värvipildid on peidetud lahtilõikamata lehekülgede vahele. Perioodiliselt vahelduvad fotokollaažid ja intervjuud. Missugust sõnumit see lahendus kannab?
A. R.: Kogu meile üle antud Hula kümne aasta materjal oli paras tohuvabohu – oli ilmselge, et selle korrastamiseks ja hõlmatavaks tegemiseks on vaja karmi struktuuri. Nii saigi igale kollektsioonile raamatus eraldatud võrdne maht. See konkreetne raamistik lubas meil materjali esitamisel säilitada Hulale iseloomuliku lõbusa ja kaootilise iseloomu. Nagu graafilise disaini töös tavaliselt ikka, määrasid palju ka rahalised piirangud ja tehnilised tingimused.
M. H.: Enne töö alustamist sirvisime läbi hulga moeraamatuid. Need jagunesid laias laastus kaheks: ühed, millel ilutsesid kriitpaberil uhked moepildid, ja teised, kus üritati edasi anda ökotunnetust. Kujundus peab siiski lähtuma algmaterjalist ning selle esitamise põhimõttest. Meie eesmärk oli see, et lugeja peaks enne uhke lõpptulemuse (professionaalsed moefotod) nägemist uurima pigem tudengite tööd ja kollektsioonide saamislugu. Kuna Hula rõivastesse on peidetud palju nippe-trikke, siis sai meile omamoodi lisaülesandeks trikkide peitmise idee raamatusse mahutada. Töö käigus kaaluti mitmeid variante, aga tellijalegi hakkas lõpuks meeldima mõte, et lugeja saab raamatuga „midagi ise teha” – kinnised lehed oma käega lahti lõigata.
Tegemist oli teie bakalaureuseastme lõputööga. Missuguseks hindate juhendajate ja osakonna rolli raamatu sünni juures?
M. H.: Muidugi on iga lõputöö juures juhendajatel oluline osa, nii see peabki olema. Kui meil tekkis „sein” ette, olid õppejõud tihtipeale heaks tõukejõuks: „Lihtsalt hakake nüüd tegema!”. Juhendajad julgustasid ajama oma asja ning seda nii, et ka ise pärast rahul oleksime. Meie osakonna tore eripära on see, et bakalaureuseõppe mahuka lõpuprojektina tehakse midagi täiesti uut. See viimane projekt õpetab väga palju.
A. R.: Töö käigus on suureks abiks (ja luksus), kui on veel grupp kõrvaltvaatajaid, kes on materjali ja ülesandega kursis ja annavad nõu. Oskust ette tulevatest „seintest” üle saada on praegu veel vähevõitu – kohati tundus olukord tegelikust palju hullem. Neil puhkudel laenasid juhendajad kainet mõistust.
Mida olete kooliaja jooksul õppinud?
M. H.: Kõike. Sõna otseses mõttes kõike, alates veini degusteerimisest, lõpetades fontide digitaliseerimise ja ürituste korraldamisega. See on suures osas olnud n-ö elukool ja eks ka iseennast oleme paremini tundma õppinud: kuidas saada hakkama väga stressirohke ja pingelise ajaga, milline on igaühe viis disainitööd teha jne.
A. R.: Õppida iseennast distsiplineerima – see on olnud kestev protsess. Koolis ja vabakutselise töös, kus tegevus käib libiseva graafikuga, on see oskus eluliselt vajalik. Koostööd on ka korralikult harjutatud, nii kaasdisainerite kui ka teiste erialade inimestega.
Mis on disainis tähtis?
M. H.: Kuna sõna „disain” on tänapäeval nii üldine, on sellele küsimusele raske vastata. Aga tundub, et ühes disainiprojektis on tähtis, et aktiivselt osaleksid kõik, nii disainer, klient kui ka need, kellele disaini tehakse.
A. R.: Tähtsad on läbimõeldud otsused, oskus probleemi mitmest aspektist lahata, arvestamine kontekstiga, kuhu lahendus asetub. Ka on vaja lihtsalt julgust ja mängulisust, vahel tundub, et disain kipub ennast liiga tõsiselt võtma.
Grand prix on käes. Kuhu on siit enam edasi minna?
A. R.: Ei saa vist päris nii võtta, et nüüd on see kõige kõigem võidetud ja enam polegi mõtet punnitada. Auhind tuli lihtsalt lisaväärtusena ning kuna oleme noored disainerid, on see pigem julgustav tõuge. Ehk saame kunagi veel mõne auhinna, aga võib-olla jääb see elus ainukeseks. Otseselt ei mõjuta see ilmselt kuidagi edasisi töid ja tegemisi.
Praegu on vahepausi aeg. Kindlasti tahaks kunagi haridusteed jätkata. Hetkel on veel kõik teed lahti.
M. H.: Plaanis on aasta-kaks koolisüsteemist puhata ning teha erialast tööd, leida sobiv töötegemise rütm ja graafik. Eks võib minna paljudes suundades, kuid keegi meist veel vist päris täpselt ei tea, kuhu ja mida tegema.