Mängufilm „Ma Rainey must tagumik“ („Ma Rainey’s Black Bottom“, Netflix, USA 2020, 94 min), režissöör George C. Wolfe, stsenarist Ruben Santiago-Hudson, operaator Tobias A. Schliessler, helilooja Branford Marsalis. Põhineb August Wilsoni samanimelisel 1982. aasta näidendil.
Andrei Liimetsa hiljutises artiklis voogedastuse võludest ja valudest joonistub välja üksikvaataja harjumustele, soovidele ja kultuuritaustale häälestatud algoritmi masendav suutlikkus juhtida vaatajat mööda talle mugavat rada.2 Seikluslikkuse defitsiidi tõttu tundub siinse publiku radari alt olevat läbi lennanud „Ma Rainey must tagumik“, üks Netflixi selle hooaja väärtfilme, tõenäoline Oscari kandidaat ja viimase viie aastaga üleilmseks filmitäheks kujunenud Chadwick Bosemani luigelaul.
Eesti publikule pole suure tõenäosusega tuttavam ka Ameerika näitekirjanik August Wilson, kelle näidendi ekraniseering see on. Küll osutub suure tõenäosusega tuttavaks filmi produtsent Denzel Washington. August Wilsoni loomingu tuumikteosteks on „Pittsburghi tsüklina“ tuntud kümme näidendit – musta Ameerika analoogia Balzaci „Inimliku komöödiale“. Selle tsükli ekraniseerimise on Washington võtnud endale südameasjaks. Esmajärjekorras nägi ilmavalgust 2016. aastal linastunud „Piirdeaiad“3, mis tõi Viola Daviesele Oscari ning sai kriitikute ohtrate kiidusõnade osaliseks. Arvesse võttes, et nagu „Piirdeaiad“ ei jõudnud kohalikku kinolevisse ka sellised väärtfilmid nagu „Precious“4 või „Ülemteener“5 ja ka 2017. aasta parima filmi Oscari laureaat „Kuuvalgus“6 jõudis siiamaile alles pärast umbes 140 auhinna võitmist, tekib küsimus: kas Eesti publik on teadvustamatult ksenofoobiline või peavad seda ksenofoobiliseks siinsed levitajad? Vastuse suudab anda vahest ainult igaühe Netflixi algoritmi klaaskuul.
Film rullub lahti Chicagos, kesk 1927. aasta lõõskavat suvepäeva, mil legendaarne bluusilaulik Ma Rainey (Viola Davies) salvestab koos taustabändiga filmile pealkirja kinkinud singlit. Enamgi Raineyst endast liigub vaataja ühes tema bändimeestega, kes puhuvad stuudio keldriruumis juttu, lõõbivad ja viksivad seadeid. Õhus on pinget: diiva hilineb tunni, salvestustehnoloogia nõuab muusikutelt esituse ühe ropsuga purkisaamist, andekas trompetimängija Levee Green (Chadwick Boseman) õõnestab Ma autoriteeti järjepanu nii teravmeelsuste pildumise, tolle noore tüdruksõbraga flirtimise kui ka muusikalise autonoomia nõudmisega. Pealegi ei saa keegi peale Ma lubada endale valge mänedžeri ja produtsendi ees muud kui lömitamist.
Filmis on tunda, et tegu on algupäraselt näitelavale mõeldud materjaliga, seda nii heas kui ka halvas. Tegevuspaigaks on pelgalt kaks tuba: kitsuke, vaba kõnepruuki kannatav kelder harjutavatele muusikutele ja salvestusruum, kus pilkudega öeldakse ja pannakse paika rohkem kui sõnadega. Lisaks veel kitsuke tänavajupp. Siinkohal tuleb kiita operaatoritööd: liikuva kaamera lendleva liikumise ja õrna suumimisega on suudetud efektiivselt peita võttepaikade olemuslikku üksluisust. Ometigi ei ole suudetud neid paeluvaks muuta. Kuigi teatritüki-päritolu paistab välja, häirib see siiski tõtt-öelda harvadel hetkedel. Pigem tekib intrigeeriv kujutluspilt, kuidas teostuksid mõned stseenid lavalaudadel. George C. Wolfe on tõestanud oma suutlikkust lavalise algmaterjali ekraniseerimisel: kõik tema viis mängufilmi on tehtud näidendite põhjal. „Ma Rainey musta tagumiku“ teatripäritolu on tunda umbes samal määral kui viimase peatükist peatükki liikuvat struktuuri.
Näidenditaust annab jõulise ja positiivse impulsi raudses fookuses näitlejatöödele. Üliedukalt kannavad rolli välja nii Ma Rainey osatäitja Viola Davis kui ka trompetimängijat Levee Greeni mängiv varalahkunud Chadwick Boseman. Mõlemad rollid on komplekssed ja mitmetasandilised, mõlemad isikud – üks ajalooline, teine fiktiivne – valitsevad nii kaadri kui ka vaataja üle. Seda karisma ja ekraanimõjuga, aga ka suutlikkusega mängida tegelane sügavaks. Mõlema puhul on edasi antud isiksuse isepära. Kui Davise Ma Rainey saavutab selle eelkõike peente detailide ja kalgi jõulisusega, siis Bosewicki Levee tulisus mõjub ekraanil keravälguna. Ühel hetkel tundub tegelane muigava hurmurina, teisel kõuetormina. Talle poleks pidanud see film jääma viimaseks, vaid saama koos suvel linastunud „5 verevennaga“7 hüppelauaks, et seljatada superkangelase Musta Pantri kehastamisega kaasnenud tuntus anderikka näitleja kuulsusega. Bosemani mängust paistab välja realiseerimata jäänud haare.
Film on maiuspala bluusifännidele, kuid seda pigem žanri ajaloolisest kui muusikalisest aspektist. Ma Rainey positsioneerub artistina mitmeti kahe maailma vahele. Muusikaliselt oli Rainey põlvkonnast, mis nihutas bluusi vodevillist jazzi poole. Kultuuriliselt peitub tema karjääris ja isikus lõuna- ja põhjaosariikide intrigeeriv teelahe. Kuigi ajalooõpikute järgi paistab musta kultuuriruumi iseolemine olnud nigelamal järjel lõunas ja natuke vähem nigelal põhjas, on filmis vaatajani toodud kahe maailma erisuse hallid varjundid. Lõunas valitseva range segregatsiooni tingimustes oli mustanahalistel eraldatuse tõttu teatav iseolemise autonoomia. See omakorda tingis suveräänsuse ka sealses kultuuriruumis tegutsevatele mustadele artistidele. Davise kehastatud Rainey oli kuninganna ja iidol koduses Georgias, kuid kommertslik tõmbeartikkel pigem põhjas. Üleriigiline fenomen, kelle teerajaja oreool lõunas on taandatud veel üheks muusikaliseks trendiks põhjaosariikide tööstuslikus vaimus.
Siinkohal teen kõrvalepõige tõlkeproblemaatikasse. „Ma Rainey must tagumik“ on üks neid filme, mille pealkiri on kaotanud maakeelde tõlgituna oma kahemõttelise teravuse. Kuigi Ma Rainey tagumik on tõepoolest imposantne ja märkimist väärt, viitab „bottom“ ennekõike sellele, kus leidis ennast 1920. aastate Ameerika mustanahaline kodanik. Põhjaosariikide toonase egalitaarsuse näilisus, lõuna karm argipäev ning kirjeldamatud eraelulised minevikutraumad moodustavad kolmnurga, mille kaudu karakterid ekraanil välja mängitakse. Ometi rakenduvad needki süstemaatilise rassismi võrrandi teenistusse, nii et see haarab endasse inimesed ja kultuuri. Filmi lõpukaadrites on kujutatud agoonilise tuimusega valge Ameerika kultuurilise ekspluatatsiooni magedaid vilju.
„Ma Rainey musta tagumiku“ ajastuidülli pealispinna taga peidab end mõtisklus rassismi ja Ameerika ajaloo, egalitaarsuse ja edasipüüdlikkuse ning mahatrambitud lootuse üle. Filmi võib soovitada neile, kes naudivad mitmekihilist näitlejatööd, ja tõenäoliselt saavad väärtfilmilaksu kätte ka need, kes kipuvad hindama ennekõike filmitehnilisi mänge. Rassiteemal ajaloofilmi maitsekas ja rafineeritud teostamine väärib tunnustust. Pealegi lööb Davise ja Bosemani toores jõulisus kohati 1920ndate elegantsi täis kõverpeeglisse mõrad, mis püsivad meeles ka pärast tiitrite lõppu.
1 USAs 1. veebruarist 1. märtsini vältav black history month on Aafrika diasporaale oluliste sündmuste ja isikute mäletamise ja tähistamise kuu. Hollandis, Iirimaal ja Suurbritannias leiab see aset oktoobris.
2 Andrei Liimets, Voogedastussõjas surma ei saa. – Sirp 22. I 2021.
3 „Fences“, Denzel Washington, 2016.
4 „Precious“, Lee Daniels, 2009.
5 „The Butler“, Lee Daniels, 2013.
6 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016.
7 „Da 5 Bloods“, Spike Lee, 2020.