“Benn on üks kahekümnenda sajandi tähtsamaid saksa luuletajaid, selles pole viimastel aastakümnetel mitte keegi kahelnud. Tema looming sünnib igapäevasest tööst: ta oli arst,” on Gottfried Benni kohta lausunud üks tuntumaid kaasaegseid kirjanduskriitikuid Marcel Reich-Ranicki. Tema ütluses on nii lugupidamist ja tunnustust kui ka kahtlusi ja kõhklusi, sest Gottfried Benni näol on tõepoolest tegu suure luuletajaga, kellesse on aga eri aegadel suhtutud vägagi erinevalt. Pole just saladus, et ta andis selleks ka ise piisavalt põhjust. Nagu kuivalt märgitakse Eesti Nõukogude Entsüklopeedias, lõi 1886. aastal sündinud Benn “arstikogemusest lähtudes sisendusjõulisi luuletusi inimese agooniast ja kannatustest”, oli “ekspressionistliku luule rajajaid”, kes taotles hiljem tunnustust natsionaalsotsialistlikult võimult, “ent sattus peagi põlu alla”.

Tõepoolest oli Gottfried Benn (1886 – 1956) enam-vähem ainuke nimekas Saksa literaat, kes asus avalikult toetama natsionaalsotsialiste ning pidi seda hiljem ka mitmel korral kahetsema. Hitleri režiim tõrjus tema kui dekadentlikuks peetud autori üsna pea ise kõrvale ning rakendas tema suhtes 1938. aastast avaldamiskeeldu. Kergendust ei toonud ka Teise maailmasõja lõpp: Saksamaad okupeerinud liitlasväed kehtestasid Bennile ise kolm aastat kestnud avaldamiskeelu, sest nende jaoks oli Benn natsionaalsotsialistide kaasajooksik. Ka pidi Gottfried Benn pärast rehabiliteerimist 1948. aastal kuulma kuni oma surmani 1956. aastal taas ja taas etteheiteid koostöö pärast totalitaristliku riigiga.

See kõik ei kahanda aga Benni annet ega tähtsust. Tema loomingu kohta magistritöö kirjutanud Ivar Ivask näiteks on lausa osutanud ajakirjale Der Spiegel, kelle sõnutsi kuulus Bennile koht saksakeelse kirjanduse troonil. Ka Franfurter Allgemeine Zeitungis on viimase luuletusi nimetatud “kauneimateks ja sügavaimateks, mida on saksa keeles kirjutatud”. Ise on Benn oma loomingu kohta aga hoopiski öelnud, et see on midagi “kõrvalhüpete jaoks”, andes justkui mõista, et tema luule pole ühelt poolt mõeldud igaühele, ent andes endale ka aru oma kuulumisest kõrvalvoolu – kui nii saab öelda juba elavana klassikuks kuulutatud autori kohta…

Võib-olla just tahe vältida klassiku kahtlast kuulsust oli see, mis ajas teda teadlikult otsima luules seda, mis mitte kuidagi ei sobiks mainstream’i. Algust tegi ta sellega juba noorena, mil tema poeesia oli tugevalt mõjutatud töökeskkonnast: alasti toorusega kirjeldab noor Benn Esimese maailmasõja eelse ja aegse sõjaväearsti igapäeva. Tema esimene, 1912. aastal avaldatud luulekogu kannab pealkirja ““Morg” ja teisi luuletusi” (“Morgue und andere Gedichte”), Esimese maailmasõja ajal ilmunud novellikogu pealkiri on aga “Ajud” (“Gehirne”, 1916) ning aasta hiljem avaldatud luulekogumik on pealkirjastatud kui “Liha” (“Fleisch”, 1917). Benni ekspressiivne luule sisaldab Baudelaire’igi ületavalt võikaid pilte ja kirjeldusi. “Seda valitsevad haiguse, allakäigu ja lagunemise visioonid, tihti torkab silma meditsiinilise terminoloogia kasutamine,” lausub Reich-Ranicki konkreetselt, kuid heidab kõrvale lihtsana tunduva hinnangu Bennile kui nihilistile: “Ent nende žestide taga peitis end – eelkõige meloodilistes, lõpetatud vormiga luuletustes – igatsus armastuse järele.”

Hiljem muutusid Gottfried Benni otsingud ühiskondlikumaks, assotsieerudes lõdvalt konservatiivse revolutsiooni nime all tuntuks saanud ideelis-poliitilise vooluga, ta võttis ka neil teemadel sõna. Nii kirjutas kogu oma luuletajakarjääri vältel Berliinis naha- ja suguhaiguste arstina praktiseerinud Benn 1935. aastal Julius Evola natsionaalsotsialistlikul Saksamaal küll mitte keelatud, aga kritiseeritud  tähtteose “Mäss moodsa maailma vastu” (“Rivolta contro il mondo moderno”, 1934) kohta ülistava arvustuse. Selline ettevaatamatus kahtlemata kiirendas Benni hukkamõistu Kolmanda Riigi poolt. Juba samal aastal, pettunud teda hetkeks vaimustanud natsionaalsotsialismis, otsustas Gottfried Benn teda tabanud rünnakute mõjul avalikust elust tagasi tõmbuda ja hakata Wehrmacht’i sõjaväearstiks, öeldes, et see on “emigratsiooni aristokraatlik vorm”.

Nõnda kuulub Gottfried Benn ühte ritta nende konservatiivse revolutsiooni ja üleüldse intelligentsi esindajatega, kes otsustasid veendunud patriootidena küll jääda kodumaale, kuid ei näinud kasvavas ideoloogilises surutises siiski võimalust natsionaalsotsialistliku korraga kaasa minna ja valisid siseemigratsiooni. Lisaks Bennile tõmbusid nimekatest autoritest avalikust elust vita contemplativa’sse Ernst Jünger, Ernst von Salomon, Tallinnas sündinud Werner Bergengruen ja ka Erich Kästner.

Põlu alla langemisest saadik oli Benn hõivatud vaid arstitöö ning kirjutamisega; muu hulgas püüdis ta toona avaldamisväljavaadeteta sahtlisse kirjutatud esseedes ja artiklites analüüsida natsionaalsotsialismi olemust ja iseenda sellega seotud käitumist. Benni käitumises ei maksa aga näha katset teha olnut olematuks. Nii andis ta pärast sõda mõista, et ei kavatse oma tegevust ei kritiseerida ega ka õigustada, vaid jätab hinnangud teiste teha, lausudes: “Minu kohta võite te kirjutada, et olin Dachau komandant või et harrastan suguelu toakärbestega, minult ei saa te mingit vastust.”

Samas ei tähenda sellised, täielikku sõltumatust kuulutanud seisukohad ka seda, nagu oleks Benn täielikult pööranud selja maailmale. Ta oli juba Weimari vabariigi ajal, veelgi enam aga 1948. aastast peale tuntud raadiohääl. 1950ndatel, Lääne-Saksa kultuuriraadio tippajal, esines ta pidevalt eetris, lugedes ette luuletusi ja kuuldemänge või arutledes üldkultuurilistel teemadel. Tõsi – debattidest otse eetris hoidis Benn kõrvale, sest ei pidanud end piisavalt tugevaks väitlejaks. Vähemasti oli see põhjenduseks, mille ta andis Theodor Adornole, kellega ühte stuudiosse teda esinema kutsuti. “Te olete ohtlik ja dialektiliselt minust üle… Ma peaksin seega meeletult palju töötama, et olla vestluseks Teiega võrdsel tasemel, ja seetõttu pole mul raadiokeskusteluks tuju,” kirjutas Benn Adornole novembris 1955 ning olemata jäi debatt, mis oleks võinud kujuneda 1950ndate aastate Lääne-Saksamaa kultuurielu üheks tähtsündmuseks – vasakintellektuaalide ühe liidri ning omal moel XIX sajandi elitaarset kultuuritunnetust kandnud poeedi ja mõtleja väitlus.

 

2X NETIFOTO

 

Enesekindlusega Bennil tegelikult probleeme polnud. Ning päris põhjendamatu see ka ei olnud. Lõppude lõpuks sai lisaks tuntusele raadiohäälena Bennile kui kirjanikule 1950. aastatel – vaid vähe aega enne surma – üleüldse osaks enneolematult suur tähelepanu, mis tipnes 1951. aastal esimese pärast sõda välja antud, hiljem ülimainekaks kujunenud Georg Büchneri auhinna (Georg-Büchner-Preis) saamisega. Nimetatud auhinna laureaatide hulka kuuluvad sellised saksakeelse kirjanduse suurkujud nagu Günter Grass, Elias Canetti, Golo Mann, Heinrich Böll ja Friedrich Dürrenmatt.

Benn pidas end lihtsalt kirjasõnas tugevamaks kui suulises eneseväljenduses ega kohkunud sulge kasutades tagasi ka kõige teravamate rünnakute eest. Nii näiteks söandas ta teise elava klassiku Ernst Jüngeri kohta kord lausuda: “Pehme, ülbe, tähtsust täis ja stiilitu. Keeleliselt ebakindel, iseloomult ebaoluline.” Iseloomude ja stiilide erinevusest tulenevale ebasümpaatiale vaatamata olid Benn ja Jünger aga aastaid kestnud kirjavahetuses, mis eelmisel aastal kirjastuse Klett-Cotta poolt ka trükivalgust nägi… Peamiselt räägivad kaks kirjanikku loomulikult kirjandusest, Jüngeri kaugetesse maadesse viinud reisidelt Bennile saadetud postkaartidest õhkub ka teatavat irooniat – reisis ju Jünger pea kõikjale, Benn aga ei lahkunud oma Berliini kesklinnas asunud korterist peaaegu mitte kunagi…

Sealsamas korter
is Gottfried Benn suri ning Berliini on kirjanik ka maetud. Tema lahkumisega pole huvi Benni loomingu vastu vaibunud ning kirjastused on ikka ja jälle andnud välja tema luuletusi, esseesid, artikleid ja kirjavahetust nii üksikteoste kui kogumikena. 2006. aastal ilmus 11 tundi tema raadios kõneldud materjali. Samuti anti juubeliaasta puhul välja nii Gottfried Benni kogutud proosa ja autobiograafilised artiklid kui ka kogutud luuletused.

Tema teoseid on tõlgitud kõigisse suurematesse Euroopa keeltesse, eesti keelde seni vaid pudemeid. Peaks aga rohkem, sest Benn on tõepoolest autor, kelle puhul pole mõtet rääkida isegi mitte renessansist, sest Marcel Reich-Ranicki sõnutsi saab “luuletaja renessanss toimuda vaid juhul, kui ta on vajunud unustusse või on vähemasti tugevalt alahinnatud. Benni kohta ei kehti see kindlasti mitte.”

 

Kasutatud materjalid:

Gottfried Benn, Prosa und Autobiographie. Fischer, Frankfurt 2006.

Gottfried Benn, Das Hörwerk 1928 – 1956. 2001 Versand, 2004.

Ivar Ivask, Heimito von Doderer. – Tähtede tähendust tunda. Ilmamaa, Tartu 2003, lk 430 – 451.

Stephan Krass, Benn-Radio. Der Dichter geht auf Sendung. – Neue Züricher Zeitung 11. III 2006.

Marcel Reich-Ranicki, Die Aktualität Benns, der Einfluß Steins und die Gabe des Schreibens. – Frankfurter Allgemeine Sonntagszeitung 30. X 2005.

Frank Schirrmacher, Jünger und Benn. Wir müssen über Mescalin reden. – Frankfurter Allgemine Zeitung 15. III 2006.

Haljand Udam, Julius Evola ja traditsiooni mõiste. – Orienditeekond. Tartu 2001, lk 381 – 401.

 

Peeter Helme on võrguajakirja Kriteerium toimetaja