Peale Göteborgi Eesti Segakoori, mille dirigent on Matti Lepik, tegutseb Eesti Teater Göteborgis, kellel oli märtsis esietendus, mängiti Urmas Sisaski kogupereooperit „Kuri kuningatütar”. Göteborgis tegutseb kaks pensionäride gruppi, meil on kaks skautide lipkonda, kord nädalas saab kokku bridžiklubi. Siin on ka Eesti Kodu ja üritused ja kokkusaamised leiavadki enamasti aset seal, näiteks Hiiu-Saare pidu, kohvik Priima kord kuus, kirikunaised ja paljud teised. Meil on ka eesti kogudus, õpetaja Jaak Reesalu. Jõululaupäev, esimene advent ja lihavõtted on vahest need korrad, kui kiriku pingiread on rahvast täis. Aasta kõige pidulikum ja tähtsam sündmus on loomulikult Eesti Vabariigi aastapäev. Alustame alati oma päeva aktusega Göteborgi ülikooli aulas. Pidulikud kõned ja laulud, loomulikult sini-must-valgete lippudega, siis pidulik õhtusöök esinemiste ja kõige muu selle juurde kuuluvaga. See aasta oli meil suur rõõm ja au kohata Jüri Aarmat, kes esines fantastilise kavaga nii aktusel kui ka õhtusel peol. Julgen öelda, et see on päev, mis toob kõige rohkem inimesi kodudest välja.
Teine suurem üritus on Koitjärve suvepäevad juuni alguses. Suvine vabaõhuüritus toob välja eestlased värske õhu kätte ja lõunaks pakutakse loomulikult hapukapsaid, kiluleiba ja kohupiimakooki; usun, et selle koogi pärast, mida Eugeenia Ojasoo küpsetab, tulevad just paljud inimesed kohale. Göteborgis on ka eesti lasteaed Tilluke, mis tegutseb ikka, vaatamata sellele, et eesti lapsi on napiks jäänud. Lasteaia ruumides käib kord nädalas Meeri Lepiku juhtiva käe all koos ka eesti keele ring, tehakse ristsõnu, käsitööd ja palju muud huvitavat. Loomulikult on eesmärgiks eesti keele säilitamine ja edasiviimine. Lastega tegeleb ka Leana Salu, kes on Göteborgi Eesti Laululaste juhendaja. Ja Göteborgis on ka trükikoda Kompendiet, kelle omanikeks on väliseestlased. Meie katusorganisatsioon on GEORG, s.o Göteborgi Eesti Organisatsioonid ja selle esinaisena on mul rõõm tegeleda eestlusega, sest Göteborgi eestlased on lihtsalt imelised ja fantastilised inimesed. Mitte midagi ei ole võimatut.
Kas ajame siin eesti või väliseesti asja? Leian, et ajame väliseesti asja eesti moodi. Sel aastal oleme vastu võtnud Arsise kellade ansamblit ja teater Variust. Kuna mina olen Tallinnas sündinud ja ülesse kasvanud, aga samas ka siin elanud juba piisavalt kaua, siis on mul võrdlusmoment. Eestis ei pidanud ma pingutama, et olla eestlane, ega tegelenud eestlusega pooltki nii palju kui nüüd Göteborgis. Ennast määratleksin ma sõnaga „eestlane”, sest sellena olen ma sündinud. Väliseestlased ikka mainivad, et on hea, kui kodueestlasi käib rohkem, sest siis saame meie ka uuemat eesti keelt õppida. Kord aastas on suur raamatumess Göteborgis, siis on kõikidel jälle võimalus oma riiulitele uuemat eesti kirjandust muretseda ja sellega säilib ja uueneb ka väliseestlaste eesti keel. Paljudel siinsetel eestlastel on ju see keel, mida vanaemad ja vanaisad rääkisid, ja pean ausalt ütlema, et alguses pani mind nii mõnigi asi heatahtlikult muigama, sest oli ikka naljakas kuulata, kuidas eesti keelt räägiti. Nüüd olen sellega harjunud. Au ja kiitus nendele, kes ikka on säilitanud ja edasi õpetanud järeltulevatele põlvedele ka eesti keelt. Sest eesti keel ja eesti meel on ikka need, mis teevad ühest rahvusest rahvuse.