„Gnostitsism“ ehk suupärasemalt „gnoosis” on üldnimetus hellenistliku oikumeeni kireva, paljudest koolkondadest ja suundadest koosneva dualistliku usulis-filosoofilise liikumise kohta, mille hoiak maailma ja tollase ühiskonna suhtes oli rõhutatult hülgav ja mis kuulutas inimese vabanemist, „lunastust” maise olemise vanglast „arusaamise” kaudu (kr gnōsis’ taip, teadmine, tunnetus’) oma olemuslikust sidemest ülemise vabaduse ja rahu riigiga. Gnostilise liikumise haripunkt jääb esimestesse sajanditesse, ent sel hoiakul on suured vaimuajaloolised järelmõjud Euroopa ja Ees-Aasia teoloogias, teosoofias, müstikas ja filosoofias.
Kui lugeda Kurt Rudolphit pärast Atko Remmeli sotsioloogilist analüüsi „Marksistlikust ateismist massilise ebausuni. Mõningaid tähelepanekuid rahvapärase ateismi kohta XXI sajandi alguse Eestis” (Usuteaduslik Ajakiri 2013, nr 2), tuleb kõik tuttav ette. Praeguste andunud ateistide maailmapilt on samasugune mütoloogiline konglomeraat. Nagu Rudolph möönab: gnostikutele pakkus erilist mõnu väljendada oma õpetusi mitmeti ja nad olid väga osavad kasutama oma komponeerimisvõimet. Kuna see maailmavaade toetub eelkõige varasemale religioonikehandile ja kosub nagu parasiit “võõrustajareligioonide” pinnal, võib teda nimetada ka “parasiitlikuks”. Tema mütoloogia on teadlikult loodud pärimus võõra varanduse põhjal, mille ta on omastanud vastavalt oma põhiarusaamale (lk 59-61).
Jätan seepärast siinkohal kõrvale toonase kosmogoonia suurejoonelised süsteemid, mis ausalt öeldes on üsna sarnased stringide ja M-teooria fantastikaga ja puudutan vaid gnoosise populaarsuse põhjusi. Vana polisereligiooni lagunemisega vallandunud individualism ja universalism on olnud otsustav eeldus gnoosise tekkeks. Hellenistlikke sünkretistlikke usundeid valitseb silmatorkav dünaamika, mis hõlmab üheaegselt nii muutumist kui ka püsimist. Nad lahutavad ennast ühest küljest oma vanast tekkepinnasest, olgu selleks juutlus, Iraan, Väike-Aasia, Süüria või Egiptus, teisest küljest säilitavad palju oma päritud, osaliselt õige arhailiselt mõjuvast ainesest. Selle juurde pöördutakse teadlikult tagasi, et seda uuesti, hellenistlikus vaimus interpreteerida. Vanade, staatiliselt mõjuvate rahvareligioonide ja nende tugeva kollektiivse seotuse asemele päritu ja traditsiooniga sugenes religioosne individualism, mis tegi võimalikuks misjoni-iseloomuga „tunnistusreligioonide” esilekerkimise. Gnostiline religioon oli muutunud usundiloolisel maastikul vaid üks erijuhtum (lk 295–299).
„Eliit”, eelkõige sektirajajad ja kirjutiste autorid, oli kindlasti hellenistliku või juudi haridusega tutvust teinud kiht. Ilmselt olid nad juuretud, kui moodsalt väljenduda, ilma poliitilise võimuta intellektuaalid, filosoofilise ja peamiselt mütoloogilise haridusega inimesed, kes võitsid endale poolehoidjaid pööbli seast (lk 217). Gnoosis oli hellenistlike linnade sõltuvate klasside ideoloogia, mis pidi aitama kaasa uue identiteedi kujunemisele pärast seda, kui nende päritud vaimne maailm oli purunenud. Idee jumalikust tuumast inimeses (see on oluline ka paljudes tänapäeva new age’i ehk uue vaimsuse religioossetes õpetustes) pakkus indiviidile pidet – ka „väikesel inimesel” oli ilma preesterliku vahenduseta, templi ja kultusliku aparaadita võimalik saavutada sisemine seos ülijumalaga.
Demiurgi ning kogu loodu, ka ülemaiste sfääride (tähed ja planeedid) degradeerimine ja demoniseerimine kaasab paratamatult maise poliitilise ja ühiskondliku korralduse mittetunnustamise ja eitamise. Gnostikutele on kosmos (kr kosmos ‘kord, korrastatu’, siit tuleb ka sõn „kosmeetika”) ja selle valitsusstruktuurid armetu moodustis, mille ohtlikkus ilmneb küll ta katsetes oma hävimise vältimatut protsessi takistada, kuid mille mahhinatsioonidel on vaid lõppu edasi lükkav iseloom. Gnoosisel polnud mingit huvi reformida maiseid suhteid, oodati nende jäägitut ja alatist hävingut (lk 276). Ka juudi apokalüptika ja esoteerika ning orientaalne lunastususk müsteeriumide kujul oli ühiskondliku protesti väljendus, ent kõige radikaalsem oli kahtlemata gnoosis (lk 304).
Rudolphi monograafias on käsitletud põhjalikult gnoosise allikaid (lk 13–58), olemust ja struktuuri (lk 59–285) ning ajalugu (lk 286–381), metamorfoosi ja mõjulugu (lk 382–392). Esmakordselt ilmus teos saksa keeles 1976. aastal. Seda on antud välja korduvalt ning tõlgitud inglise, jaapani, poola jt keeltesse. Rudolphi soovis anda kokkuvõtte gnoosise uurimise seisust ega ole vajalikuks pidanud oma terviknägemust põhimõtteliselt muuta, lubades: “Üksikküsimusi uuema kirjandusega tahan ma käsitleda tulevikus ühes Theologische Rundschaus ilmuvas artiklis” (lk 12). Selle töö delegeeris ta siiski oma lemmikõpilasele Jaan Lahele, kelle doktoritööd ta juhendas ning kes on tema klassikaks saanud teose eesti keelde tõlkinud. Oleme tänulikud sponsor Indrek Luukasele, kes toetas teose väljaandmist oma isiklikust rahast märkimisväärse summaga.
