Meie esimene ettevõtmine võiks osutada, kuidas üleilmastumisega ei saa jätta kaasa minemata, teine aga, kuidas sellele saab tahtmise korral vastu tegutseda. 1997. aastast peale annab ESCOM välja ajakirja Musicae Scientiae – ladina keele tundja võiks siin pisut mõtiskleda selle nimetuse eesti (või ka muusse tänapäeva keelde) tõlkimise erinevate võimaluste üle, mis rajanevad kummagi nimetuses sisalduva sõna ainsuse genitiivi ja mitmuse nominatiivi vormide homonüümial. Kuni möödunud aasta lõpuni tehti ajakirja sisuliselt kodus köögilaua nurga peal. Peamiseks tegijaks oli Brüsselis elav ESCOM i teadussekretär Irène Deliège, kes vabatahtlikult täitis ka ajakirja peatoimetaja kohustusi, kuigi ühingu põhikiri nende ametite ühitamist ette ei näinud. Too sekretär sai hakkama nii ajakirja toimetamise sisulise tööga, mis hõlmab kaastööde hankimist, artiklite retsenseerimise korraldamist, suhtlemist autoritega jpm, kui ka väljaande trükkitoimetamisega (Musicae Scientiae ilmumissageduseks on seni olnud kaks korralist numbrit pluss kaks-kolm erinumbrit aastas). Kuid ESCOM i teadussekretär otsustas minna pensionile ning juhatusel tuli otsustada, mis saab edasi. Juhatus leidis, et ajakirja väljaandmine tuleb 2011. aastast alates loovutada rahvusvahelisele kirjastuskontsernile SAGE.
Merriami-Websteri sõnaraamatu järgi tähendab ingliskeelne sõna „sage” isikut, kes tõuseb teiste seast esile oma tarkuse poolest. Kirjastuse kodulehelt loeme: „1965. aastal asutatud SAGE kuulub maailma juhtivamate sõltumatute teaduslike ja erialaste kirjastuste hulka. Kirjastus annab tööd enam kui tuhandele inimesele, kes tegutsevad Los Angelese, Londoni, New Delhi, Singapuri ja Washingtoni harukontorites. Meie kataloog hõlmab aastas umbes 600 ajakirja ning 800 raamatut, teatmeteost või andmebaasi, mis kuuluvad äri, humanitaar-, sotsiaal- ning loodus- ja täppisteaduste, tehnika või meditsiini valdkonda”.
Mida muusikateaduse ühing selle tehingu tagajärjel kaotas? Lihtne vastus – oma sõltumatuse. ESCOM i liikmemaksud, mille najal ajakirja välja on antud, lähevad nüüdsest valdavas osas kirjastusele, nii et alles jäävad vaid napid summad ühingu igapäevaseks tegevuses hoidmiseks. Mida me aga võitsime? Suure hulga uue teadussekretäri aega ja energiat, kes on ajakirja väljaandmise tehnilisest tööst vaba. Samuti püsib reaalne lootus, et ajakirja tellijate hulk võiks lähiaastatel suureneda, sest suurkirjastuse turundusvõimalused on ühingu enese võimalustega võrreldes avaramad. Sellise stsenaariumi käivitumise võimalusele viitab ka mõne erialase sõsarajakirja varasem kogemus. Teine ESCOM i juhatuse suurem ning alles käivitunud ettevõtmine on muusikapsühholoogia-alaste klassikaliste tekstide tõlkeprojekt. Projektile on majandusliku aluse pannud eespool juba nimetatud muusikateaduse ühingu kauaaegne teaduslik sekretär, kes aastate jooksul on ühingu vahenditest sihtotstarbeliselt suutnud säästa märkimisväärse suurusega kapitali. ESCOM i juhatuse otsusega hakatakse seda raha kulutama muudes kui inglise keeles kirjutatud muusikapsühholoogia seisukohast väärtuslike tekstide tõlkimiseks inglise keelde. Kogu projekti juhib ka eesti muusikateadlastele tuttav John Sloboda Londonist. Esimeseks tekstiks sarjas oleme valinud mõjuka saksa psühholoogi ja muusikateadlase Carl Stumpfi (1848–1936) 1911. aastal ilmunud raamatu „Muusika lätted”. Tõlke on nõustunud avaldama prestiižikas Oxfordi ülikooli kirjastus.
Selle projektiga seoses huvitab mind hetkel kõige enam küsimus, kas tänapäeva ingliskeelsele lugejale õnnestub „müüa” ka perifeersemates Euroopa keeltes avaldatud püsiväärtusega teaduslikke tekste. Ma ei looda, et Oxfordi ülikooli kirjastust saaks panna huvituma Elmar Arro, Rein Laulu, Karl Leichteri või Herbert Tampere töödest, ent vene, soome või poola keeles ilmunud raamatutega võiks pilt olla veidi lootusrikkam. Olen vastavas seoses mõelnud näiteks Nikolai Garbuzovi, Eino Roiha ja Anna Czekanowska raamatutele.