Vana aasta lõppes ja uus algas traditsioonilise paugutamisega. Või kui traditsiooniline see siinkandis ikka on. Mina oma lapsepõlvest seda igal juhul ei mäleta. Sõjaväeosas, mille lähedal ma elasin, lasti täpselt aastavahetusel ainult paar raketti – viuuu! – ja täpike taevas helendamas. Nüüd aga alustab mõni tulevärgiga juba novembris, mõni pole ikka veel suutnud lõpetada.
Sel korral oli aga rohkem kui kunagi varem diskussiooni selle üle, kas seda kõike on üldse vaja ning kui kahjulikud on ilutulestikud keskkonnale. Kui kahjulikud täpselt, selle üle võib ilmselt vaidlema jäädagi, ent olgem ausad, päris kahjutud nad kindlasti ei ole. Kui liblika tiivalöök Brasiilias võib tekitada tormi Texases, siis kui palju suurem mõju võib olla ühel ilutulestiku raketil? Kui paljudes linnades ületab õhusaaste niigi kriitilise piiri ning tekitab tervisekahjustusi, siis kas seda on vaja suurendada? Ega Delhis ja Roomas ilutulestikud õhusaaste tõttu veel ära ei jäänud, isegi Sydneys mitte. Uus aasta oli vaja vääriliselt vastu võtta. Kui pauku ei tee, ei saa inimesed arugi, et uus aasta on saabunud. Üldjuhul me siiski saame aru, kui esmaspäev on saabunud. Loomadel on aga täiesti ükskõik, kas inimestel on uus või vana aasta, aasta 2020 või 55 043. Inimeste tekitatud reostuse peavad nad sellegipoolest välja kannatama ja vähemasti mürareostuse osas ei hakka ilmselt keegi eriti vaidlema.
Küll aga piiratakse nüüd, paar nädalat hiljem Roomas diiselautode kasutamist. Õige ta ju on, itaallased sõidavad tõesti liiga palju autoga. Olukorras, kus ühisveondus ei vasta ootustele ja 2019. aasta jooksul süttis Roomas põlema 32 liinibussi, ei saa autoga sõitmise eelistamist kellelegi ette heita. Pealegi, nii nagu mõni rakett aastavahetusel ei tee midagi (kui just midagi põlema ei pane või kedagi vigaseks ei lase), nii ei tee see väike sõit ka midagi. Ent kui auto kasutamise tingib üldjuhul ikkagi mingi vajadus, siis ilutulestik on puhas meelelahutus. Sageli tundub, et meelelahutus ongi saamas meie põhivajaduseks.
Inimeste enesekaitseks on enese pisendamine: minu väikesest panusest ei sõltu midagi! Aga sõltub, sest meid on lihtsalt nii palju ja me oleme liiga mõjukad. Ega inimeseloom teistest loomadest märkimisväärselt erine. Ka teised loomad reostavad oma ümbruskonda päris korralikult. Võtame või tuvipesad. Üsna väkk. Ainult et inimesed on õppinud maha jätma jäädavamaid jälgi. Jah, võib öelda, et kui varem tunti vajadust endast jälg maha jätta, siis nüüd on jälje jätmine saanud üldinimlikuks omaduseks, tahame seda või mitte. See on prügijälg. Ja suur osa sellest jäljest on seotud lihtlabase meelelahutusega. Vahest kõige markantsem näide: 12 viinamarja kenasti plasti pakitud … sest hispaanlastel on komme uue aasta vastuvõtmisel 12 viinamarja süüa. Ent mitte ükski ümbertöötamine ei ole tasuta. Me ei ela võlumaailmas (kuigi paljud näivad seda uskuvat), kus piisab vaid kepiviibutusest ja plastist joogipudel muutub mänguautoks. Nii lihtsalt ja nii keskkonnasõbralikult see ei käi.
Tihti tundub, et säästlikkus tekitab hoopis tarbimist juurde. Mida säästlikumaid lampe välja mõeldakse, seda enam neid kasutatakse ning energiatarbimine ei vähene sugugi. Suureneb valgusreostus. Ja kuigi teadlased räägivad valgusreostuse kahjulikkusest nii meile endile kui ka näiteks nahkhiirte populatsioonidele, siis ega see ei ole argument, et järjekordne külakirik, mille katuse all elavad nahkhiired, peab uhkelt öö läbi valgustatud olema.
Meile tundub absurdne uudis, et Põhja-Koreas on uurimise all ema, kes eelistas tulest päästa oma lapsed ning jättis leekidesse endiste riigijuhtide pildid … Ent kas me inimkonnana oleme palju paremad? Enamasti loeme kokku ainult surnud inimesi ja arvutame välja varale tekkinud kahju, aga väga harva mõtleme loomadele ja loodusele. Aasta on alanud kurvalt, eriti loomadele. Seal, kus uut aastat tervitati esimeste seas, tulevärgiga, igas mõttes. – Selles on süüdi inimene.
Aga jah, kui oleme juba jäämäega kokku põrganud, siis … las orkester mängib lõpuni? Liigse paanika vältimiseks.