Teise nurga alt ilmub glitch siis, kui võtame taustsüsteemi enese mikroskoopilise vaatluse alla ja paljastame selle immanentse struktuuri, ei õõnesta mitte süsteemi ennast, vaid kujutlust sellest kui ideaalsest puhtast keskkonnast. Näiteks ümbritsevad meid pidevalt sattumuslikest (tehnoloogilistest) mikrohelidest koosnevad kõlaruumid. Tavaliseks hoiakuks on sellise „heliprügi” tõrjumine, kuna see on kasutu ega vasta meie ettekujutusele täiuslikust (mõistuspärasest) maailmast. Kuid ka välishelide kõrvaldamisel jääb alles bioloogiliste süsteemide sisemine taustamüra, millest pole võimalik vabaneda. Glitch’i eesmärgiks ongi tuua ilmsiks varjatu. Näiteks kui sakslaste Oval hakkas 1990ndate algul kasutama CD-plaadi „hüpitamise” tehnikat, siis kiskusid nad sellega pinnale CD sisestruktuuri, mis polnud mõeldud kasutajate kõrvadele.
Seda laadi tehnoloogilistel eksperimentidel glitch nähtusena põhinebki. Käiku lähevad sülearvuti jahuti mühin, kõvaketta lugemispea pragin, ülevõimenduse moonutused, helipuldi sisemise juhtmestiku sahin, klahvivajutuste helid, keskkonnamüra, „ebakorrektne” tarkvara käsitsemine, näiteks suvalise pildi- või tekstifaili kasutamine elektroonilise partituurina, ühtlase helisignaali fragmenteerimine efektimoodulite abil. Ameerika helilooja ja muusikateadlane Kim Cascone on sellist muusikat nimetanud postdigitaalseks, osutades sellega digiajastu revolutsioonilisuse hääbumisele ning uutele otsivatele lähenemistele. Huvipakkuv pole enam digitaalne meedium kui selline ja selle pakutav (puhas „kristallselge” ja „loomulik” heli), vaid kunstiliseks esemeks saavad konkreetsete töövahendite obskuursed võimalused ja kõik see kulissidetagune, mida algupärane hüperrealistlik digiparadigma on püüdnud varju jätta.
Kuna esikohal on tunnetuslik huvi ja mäng tajuruumiga, siis pole seda sorti muusika enamasti kuigi emotsionaalne. Näiteks Biosphere avaldas aga 2011. aastal glitch’i sugemetega albumi „N-Plants”, mis osutas hoiatavalt (ja kummalisel kombel ka ette ennustavalt) Jaapani tuumajaamade võimsusele ühendatuna nende võimaliku hapruse ja veapotentsiaaliga. Samuti võivad Ryoji Ikeda mastaapsed helikompositsioonid ja audiovisuaalsed installatsioonid tekitada ülevaid tundmusi. Üldiselt aga keskendutakse siiski vahetule kuulamiskogemusele – õhuvõngetele kogu kuulmisulatuses, mistõttu kuulajat võivad tihti rünnata nii sisikonda segi pööravad bassisagedused kui tinnituselaadne pinin. Kuna kõlaelemendid on tihtilugu nii suure mürasisalduse või lühikese kestusega, et helikõrgust on raske määrata, siis domineerib enamasti rütmi- ja tekstuurikeskne lähenemine. Lo-fi produktsioonist, müramuusikast ja ambient’ist eristab glitch’i kõlaelementide diskreetsus ehk atomaarsus, analüütilisus ja tähelepanu pööramine detailidele. Tänapäeval on siiski raske siin selgeid eraldusjooni tõmmata.
Kuulamiseks: Pan Sonic, Alva Noto, Taylor Deupree, Nobukazu Takemura, Yasunao Tone, plaadifirmad Mille Plateaux, Raster-Noton.