Kuid sellest raamatust leiab muudki huvitavat. „Plunkitt” on kui kukeaabits neile, kes tahavad aru saada, mida poliitikategemine endast kujutab. Näiteks 14. peatükk selgitab ilmekalt pisiparteide asutamise kasulikkust ehk parteilise väljapressimise tulusust. Üleöö rajatud väikeparteide liidreile tilgub ikka midagi, kas või töökoht mõnes riigiametis, vastutasuks häälte loovutamise eest mõnele suuremale erakonnale või tänuks sama valijaskonnaga suurparteilt häälte äravõtmise eest.
Häälte ostmise ja korruptsioonihõnguliste tegude ülistamise kõrval võib „Plunkittist” leida isegi üht-teist positiivset. Algajale poliitikule õpetab raamat poliitikategemise olulisemat asja – kuidas koguda valijate toetust. Juba teises peatükis tehakse lugejale puust ja punaseks, et hääled on poliitikategemise olulisim kaup (lk 13). Tosin lehekülge hiljem selgitab Plunkitt värvikate näidetega, miks poliitiku olulisimaks oskuseks on inimloomuse tundmine, mitte poliitiliste trükistega valijate postkastide „reostamine”. Need tähelepanekud pärinevad ilmselt Plunkitti isiklikest kogemustest. Tagasihoidliku haridusega, varakult töömehe teed alustanud George W. Plunkitt sai kiirelt selgeks, et edukus nii müüja kui poliitikuna sõltub pigem inimsuhetest kui pakutava kauba kvaliteedist.
Raamatus ei leia naljalt peatükki, kus poleks kirjeldatud mõne tammanilase, peamiselt ikkagi Plunkitti enda suhtlemist valijatega. Vajadusel tõuseb kogenud poliitik isegi südaööl voodist ja ruttab tulekahjule. Ikka selleks, et hättasattunuid aidata ja näidata valijaile, et neist hoolitakse (lk 27 ja 70).
Kogenud poliitikul on iga valijaskonna grupi tarvis oma lähenemine (lk 39), sest igasugune poliitika on kohalik või kogukondlik, eriti niisuguses paljurahvuselises riigis nagu seda oli ja on USA. Oskusliku kasutamise korral tuvastab „Plunkitti” lugeja tosinkond reeglit, mida edukas poliitik peab järgima.
Kuna „Plunkitt” on võetud mitme USA ülikooli ühiskonnateaduste õppekavva, siis tasuks ehk meilgi kaaluda ühiskonnateaduste õpetamise täiendamist poliitilise mõtte ajaloo loengutega, kus arutataks muu hulgas näiteid kirjandusest ja filmikunstist? See mõte pole vähemalt Tartu ülikoolis uus, sest veel tosin aastat tagasi juhatas professor Wolfgang Drechsler TÜ sotsiaalteaduskonnas seminari ühiskonnateadustest kirjanduses. „Plunkitt” võiks olla iga poliitikast huvitatud inimese lugemislaual, sest pole paremat kaitset oma huvidele kui olla teadlik sellest, kuidas asjad tegelikult toimivad.