Kväärifestival „Q-Space“ 30. XI – 2. XII Tallinnas ja Tartus.
Nii-öelda kaasavad filmid on olnud minu fookuses juba paar-kolm-neli aastat. Ma olen keeldunud oma vabast ajast vaatamast läbini heteroseksuaalset filmi, sest esiteks pole see ilus ja teiseks ma ei taha seda toetada. See ei esinda ju kõiki võrdselt. Ja milleks toetan midagi, mis kinnistab juba kinnistatut ega mõista esindava kunstivormina oma kaalu. Pole vaja! Aga mis te arvate, et selle kaasava filmikunsti leidmine lihtne on? Kaugeltki mitte. Kas või seksuaalselt mitmekesiseid filme otsides tuleb tina sittuda. Kõik piraatlusena kättesaadavad (Letterboxdi järgi head) LGBT+filmid on mul ribadeks vaadatud. Otsingumootori esikolmik kuulub järgmistele märksõnadele: „queer movies 2022“, „gay movies 2021“, „lgbt movies 2020“. Ka Netflix on tühjaks imetud, samuti Disney+, GagaOOLala, Mubi … BFI „Flare’ile“ ja „FestHeart’ile“ ka tänavu ei jõudnud. Kas agaral kaasava filmi eelistajal on selle aastanumbri sees midagi oodata? Järgmisena kirjutangi kolmest eriilmelisest nn kväärfilmist.
Alustan linateosest, mida kutsutakse prantsuse „Brokebacki mäeks“1 ning mis on ühtlasi Philippe Bessoni romaani „Ära valeta“2 ekraniseering. Lugesin seda raamatut paar aastat tagasi ja populaarsest kväärkirjandusest on see André Acimani raamatu „Kutsu mind oma nimega“3 kõrval, ütleksin, et loetavuselt (ja sisult) järgmine romaan, mida ila tilkudes lugesin. Ila tilkudes selles mõttes, et raamatu tabava ja läbi komponeeritud (romantilise) narratiivi tõttu oli seda keeruline käest panna. See polnud üksnes üks järjekordne hõre jõõralaul.
Olivier Peyoni samanimeline draamafilm „Ära valeta“4 on üldistatult romantiline, igatsev, sügislikult nostalgiline ja haleinimlik jutustus kirjaniku Stéphane’i nooruspõlve lahendamata armuloost. Stéphane (Guillaume de Tonquédec, Jéremy Gillet) saabub üle 35 aasta kodulinna kuulsa konjakimargi aukülalisena. Seal kohtab ta Lucast (Victor Belmondo), oma esimese armsama poega, kellega nad avastavad kirjaniku mälestuste toel tõe poisi isa Thomase (Julien de Saint Jean) kohta. Nagu kväärfilmide puhul möödapääsmatu, on teose kasvajaks internaliseeritud homofoobia, mis ajas ussitama nii armuloo kui ka jutustuse osalejate elu. Need ussitatud südamikud leiavad teineteist ning kougivad endast saasta välja. Siin võib end ära tunda igaüks.
Besson meenutab, et kirjutades sai ta inspiratsiooni Marguerite Duras’ autobiograafilisest romaanist „Armuke“5, mis oli tal silme all, kui vormus ta raamat „Ära valeta“. „Ma teadsin, et kavatsen kirjutada sellest, mis juhtus aastal, mil sain 17, ja iseenda toonasest versioonist. Ma pole kunagi unustanud, et lugesin sel aastal esimest korda „Armukest,“ kirjutab Besson.6 Ja Stéphane teab, et kogu tema pühalikku olemasolu saab lepitada ainult oma valusate mälestuste läbielamisega, mis pole muidugi kunagi kuigi ilus. Peyon on suutnud siduda just valust tingitud tegude võikuse lembega, mis selle valu all end peidab. Ja see on ilus.
Ira Sachsi uues mängufilmis „Armastuse keerdkäigud“7 rullub lahti armukolmnurk geipaari ja ühe õpetaja(nna) vahel. Selle tekitab peategelane Tomas (Franz Rogowski), kelle impulsiivne itk loob filmile nii sisu kui ka raami. Filmi vaadates kirjutasin endale üles: „Ma pole vist veel selles eas, et mõista Tomas’i-suguseid inimesi. Küündin sinnamaani, et kaost on tarvis, kuid ma ju ei taha kaost kellegi teise kujul, kes mõtlematult käitub, vaid teadvustamise kujul, mis on kohati impulsiivsuse vastand.“ BAFTA-le antud intervjuus8 räägib Sachs, et tahtis teha filmi, mis on intiimne. Intiimsus koosneb Sachsi meelest aga naudingust ja nauding kätkeb iha. Jaata takka või lükka ümber. Kõik armukolmnurgas tahavad midagi, mida nad ei saa. Rogowski lisab Sachsi öeldule, et teda paelus filmi puhul improvisatsioon: skript on alus, kuid sellest tõukuvalt lubati improviseerida.
Filmikeel on Sachsil jube ilus ja jällegi prantslaslik (film leiab aset Pariisis). Narratiiv on tugev ja veenev. Nendesse armusin kohe ära, aga kui sisu juurde tulla, siis minu puhul küll intiimsus naudingust ja ihast ei koosne ning Tomas’i vaadates-kuulates pigistasin käe rusikasse. Ja karjusin, sest issand, kuidas ma sellistest inimestest nii mõttes kui ilmsi eemale soovin hoida. Õudne kohe. Kirjutasin oma neli korda üles, et ei taha impulsiivseid inimesi näha. Jälk! Kõik kohad on neid täis ja see on inimkannatuse muna. Või kana, kes tuleb maha lüüa. Piltlikult või nii. Film puudutas õrna närvi ja sain jälle tunda, kuivõrd ma intuitiivsust armastan ja impulsiivsust jälestan. Kas kunagi sellest välja kasvan, ei tea.
Kolmas film on vormilt minu lemmik. Briti režissööri Georgia Oakley Veneetsias publikuauhinna võitnud debüütfilm „Sinine Jean“9 heidab pilgu lesbist õpetaja ellu Thatcheri-aegsel Inglismaal. Ka seda filmi iseloomustab rasvaselt nii sisemine kui ka väline homofoobia, millest on mul tõtt-öelda lausa puha siiber. Tahaks mõnda rõõmsat kväärelu ka filmis näha! Kõik on kole masendav, kuigi kvääride elu võib olla ja on rikkalikult värviline. Ja valdavalt valust koosnevad filmid on kurikavalad eriti vähemuskogukondades. Filmikunst ja ka kirjandus, mis tihtilugu kajastavad elulisi inimsuhteid ning on haaratava tähendusväljaga, mõjutavad palju oma lugejat/vaatajat. Kväärinimene kohtub tänapäeval teise omasugusega sageli just kirjamustas, pildil või mõnes linateoses ning seeläbi kujundatakse narratiiv, milline kvääri elu välja näeb: mida ta teeb, kuidas teda nähakse, milline on tema välimus jne. Kvääride puhul kajastavad uudised alatasa aga ebameeldiva sisuga sündmusi või sõnavõtte, tavaliselt mitmesuguseid homo- või transfoobseid kuritegusid. Ja see mõjutab ennekõike koolinoori, kes iseennast alles avastavad.
Aga „Sinine Jean“ on lõppeks ka vabastav! Meelde süüvis pilt, kus Jean lahkub õe juures aset leidnud koosviibimiselt, kus ajas seksistliku härra kapist väljatulemisega kogelema. Ta kõnnib koju ja naerab südamest. Istub kohe maha, sest nii naljakas on. Õigemini vabastav. Vabastav, sest saab sellest õudsest solgist lahti öelda. Saab kududa oma võrgu, mis ei peagi sobituma selle diskrimineeriva XX sajandi leiutise „traditsioonilise peremudeliga“, milles on sõna „traditsioon“ koledalt kuritarvitatud.
Kväärfilme näeb siin kole vähe, sest selliseid filme ei võeta palju Eesti kinolevisse. LGBT-kogukondadele pühendatud „Q-Space’i“ programmis võib näha neid kolme ja veel paari. See festival on noorukprojekt, mis on pühendatud LGBT-kogukondadele ja inimõigustele ning pälvinud Eesti LGBT-ühingult oma lühikese tegevusaja jooksul ka vikerkaarekangelase aunimetuse! Säärastest tegemistest (sh ka solgist soolisest esindatusest klassikalise muusika kontsertidel, hahaa) kõneldakse ja kirjutatakse Eesti meedias vähe. „Oluliste“ uudiste kõrval, mis kajastavad „päris“ kultuuri – kes on Ugala uus juht, kes avas oma isikunäituse või mitmes filmis keegi näitleb – võiks mõelda ka sellele, kes kõige selle „olulise“ varju jäävad ning neile ehk pisut kaasa elada ja neid aidata. Eesti ajakirjanduses pole lood sellega kuigi head, aga paistab, et titesammhaaval esindatus kasvab. Tundub, et filmis on seis õielisem kui mujal.
1 „Brokeback Mountain“, Ang Lee, 2005.
2 Philippe Besson, Arrête avec tes mensonges. Julliard, 2017.
3 André Aciman, Call Me by Your Name. Farrar, Straus and Giroux, 2007.
4 „Arrête avec tes mensonges“, Olivier Peyon, 2022.
5 Marguerite Duras, L’Amant. Editions de Minuit, 1984.
6 Philippe Besson, The Lover by Marguerite Duras. Five Dials, A Single Book, Fiction Number 53. https://fivedials.com/fiction/the-lover-by-marguerite-duras-a-single-book-philippe-besson/
7 „Passages“, Ira Sachs, 2023.
8 https://www.youtube.com/watch?v=FzukGkU0m2c
9 „Blue Jean“, Georgia Oakley, 2022.