Inspireerituna koostööst Kaspars Putniņšiga on Bryars RAMile pühendanud kuus teost, mis kontserdil ka ette kanti. Meeskooriteosed „Lauda 31” ja „Lauda 32”, mis põhinevad keskaegsetel itaalia vaimulikel lauludel (lauda), on kirjutatud 2006. aastal. Vaatamata lauda algsele ühehäälsusele on Bryars lisanud väga austavalt algmaterjali suhtudes sellele hääli. Sündinud muusika kõlas RAMi esituses peenelt ja sisukalt. Iga sekundintervalli vahetus võimaldas kuulajal siseneda sootuks uude harmoonia kaudu avanevasse kõlaruumi.

Gavin Bryars, keda mitmete stiilitunnuste tõttu pole otseselt võimalik tembeldada ei minimalistiks, avangardistiks ega kellekski kolmandaks, lausa naudib muusika puhtust ning akordilist ja intervallilist ilu. Tema muusika on rahulik ja vaimne ning sellel on võime haarata kuulajat sugestiivsesse kõlamaailma, kus igal üksikul helil on väärtus. Kummaline on see, et Bryarsi teosed tekitavad kergesti visuaalseid assotsiatsioone. Ehk põhjendab seda tema sügav huvi visuaalse kunsti vastu ning ka asjaolu, et helilooja on teinud hulgaliselt koostööd koreograafide ning tantsijatega.

Väga huvitav on Bryarsi tekstide valik. Sageli on need pisut müstilise sisuga. Muusikaga ühendudes on tulemuseks sisekaemuslikud teosed nagu šoti luuletaja Edwin Morgani poeemidele loodud „Silva Caledonia” (2006) ning esiettekandele tulnud „Memento” (2008) ja „Kutse” (2008). Helilooja on neid teoseid luues ja pühendades arvestanud RAMi kõlaliste võimalustega, liikudes kohati äärmuslikult kõrgetes ja madalates registrites. Koor sai sellega kenasti hakkama, iga teose esitus oli viimistletud. Näib, et Putniņšile on olulisemad just koori kõlaline paindlikkus ning erinev tämbrikasutus. Selletaolise paleti võimaldas kogu kontserdi kava, mis sisaldas enamjaolt suurte kontrastideta sisemiselt väga tihedat ja põhjendatud loomingut, kus muusika ja tekst on ilusas vastavuses.

Kontserdile lisas põnevust solist Daniel Nix (1984), kes soleeris kontrabassikontserdis „Hüvastijätt Peterburiga” ning teoses „Ian Brochis”, mis on pühendatud lauljale Ian McNabile. Nix on väljapaistev kontrabassimängija, maailmakuulsa Gary Karri õpilane. Tema esitatud Bryarsi kontrabassikontsert, mis ei vasta oma ebavirtuoossuse ja lühikese soolokadentsi poolest kaugeltki väljakujunenud instrumentaalkontserdi žanritraditsioonile, oli mängitud suure tundlikkuse ja sooja intoneerimisega. Kontserdižanri puhul on ebatavaline koori kasutamine, mida Bryars edukalt teeb, kirjutades kontrabassikontserdis „Hüvastijätt Peterburiga” koorile partii Nestor Kukolniku tekstile Glinka samanimelisest laulutsüklist.

Bryarsi teosed ei pürgi raskepärasuse ja keerukuse poole, samuti puuduvad suured efektid ja kontrastid. Pigem on muusika aeglane ja kõlaliselt ning sisuliselt rafineeritud. Kõikides teostes oli tunda detailset läbitöötatust ja virtuoosset mõttevalitsemist. Teadlikkusele lisandub ka tugev ilutunnetus, mis teeb teosed nauditavaks nii professionaalile kui lihtsale muusikahuvilisele.