Siiri Lauk, Eesti Terminoloogia Ühingu juhatuse esimees:
Oskuskeelekorralduse vaatepunktist ei tohiks valimisi ühel ega teisel moel märkimisväärseks tähiseks seada. Sõltumata poliitmeelsus(t)est on süstemaatiline oskuskeelekorrastus Eestis aastakümneid tõhusalt toiminud, asjatundjate koostatud häid erialasõnaraamatuid täiendab hulganisti e-sõnastikke – kuigi, jah, tehtud on neid sageli vaid missioonitundest. Kui midagi loota, siis ehk seda, et uued otsustajad paneksid tähele ja toetaksid erialainimeste pühendunud tööd, et kaoks projektipõhisusest tulenev pealiskaudsus ja jätkuks rahatuge oskuskeelekorrastajailegi, et poleks põhjust oskuskeelest pidevalt, häälekalt ning kurtval toonil rääkida.
Tanel Joamets, pianist ja pedagoog:
Ega ma ei oota, et just need valimised peaksid midagi muutma, sest Eestis on kõik erakonnad üsna ühesuguste loosungitega. Millisest kultuuripoliitikast ma unistan, seda võin öelda küll. Kui meil on juba riiklikud kultuuriasutused, siis peaks minu arvates riik rohkem jälgima, et see, mida seal toodetakse, oleks tõesti kunst. Praegu on nii, et riiklikud teatrid ja riiklik kontserdiasutus on eelkõige suured ja kallid majad, nende suur eelarve kulub justkui iseenda ja oma majade olemasolu õigustamiseks. Selleks peavad nad kogu aeg iga hinna eest publikule meeldima – aga mis kunst nii saab sündida? Väikesed uued teatritrupid ja muusikute eraalgatatud kontserdisarjad on riiklikega võrreldes palju ebakindlamalt finantseeritud, ja ometigi üritavad nad pakkuda ja pakuvadki sagedamini põnevat loomingut. Võib-olla paneks need nõukoguaegsed kolossid üldse kinni ja suunaks kogu raha sinna, kus midagi loovamat sünnib? Või kui riik ei riski nii radikaalset sammu astuda, siis võtku ja vastutagu kah. Minu arvates on korralagedus, kui riiklik teater vihub maksumaksja raha eest muusikale teha, ja riiklik filharmoonia korraldab ka mingit estraadi-show’d. Need on asjad, mida maksumaksjad on nõus niikuinii piletirahaga kinni maksma. Riik võiks siiski maksudena kogutud raha veidi arukamalt ümber suunata asjadesse, mis inimesi tavatasandilt kõrgemale võiksid tõsta, isegi kui enamik on algul selle vastu. Õppigu ja arenegu!
Jaak Sooäär, jazzmuusik ja pedagoog:
Eelkõige ootan, et meie poliitikute ning ühiskonna tähelepanu laieneks arvnäitajatelt ka valdkondadele, mida ei saa üheselt mõõta. Majanduslikud näitajad on loomulikult tähtsad, aga riikides, kus need pikaajaliselt kõrged püsivad, on tähelepanu keskmes inimene ning vaimne ja kultuurikeskkond. R iikliku kultuuripoliitika suurima probleemina vähemalt oma valdkonnas näen pikaajalise visiooni puudumist, valdavalt projektipõhine mõtteviis ja ka finantseerimine ei ole jätkusuutlik ning takistab tegevuse planeerimist ja pikas perspektiivis ka kogu valdkonna arengut. Samuti ootan, et riigi poolt kultuuripoliitika eest vastutavaks määratud isikud ka seda teevad ning seavad üldised huvid kõrgemale isiklikest huvidest.
Marko Lõhmus, Tallinna Filharmoonia direktor:
Ootan, et jäädavalt kaoks ajalukku kultuuri neurolingvistiliselt programmeeritud juhtimine. Aeg tõestamaks selle sobimatust oli näruselt pikk ja kahjuks pole kõik selle laastavad mõjud enam kompenseeritavad. Kultuuripoliitika rakendamisel peab küsimus „kuidas otsus arendab valdkonda?” välja vahetama põhimõtte „otsus on kasulik selle tegijale ja tema status quo’le”. Kultuuripoliitika peab naasma erakondlikust sekkumisest lahus oleva küünraprintsiibi juurde, tegelema tuleb hakata sõnastatud põhimõtetest ja ekspertide arvamusest lähtuva ressursside jaotamisega, mitte tuginema ministri ühepäevalubadustele ja hetkelist mainekasu toovatele pseudoargumentidele. Suurt häda poleks, kui rakendataks lihtsalt riigikogus 1998. aastal fikseeritud kultuuripoliitika põhimõtted, millest lahkuv valitsus efektiivselt eemaldus. Kontserdi- ja teatripiletite väikseprotsendilise käibemaksu kadumine on selle kurb näide. Üle kümne aasta toimetasid need valdkonnad stabiilses maksuõiguslikus keskkonnas. Põhjendada riigi vajaduse või lihtsalt poliitilise doktriini muutusega nii räiget maksutõusu, kui seda oli piletite käibemaksu neljakordne kasv, on vastutustundetu nii olijate kui tulijate suhtes. Minejaid just selle rahandus- ja kultuuriministri ühiskangekaelsuse tulemusena on nagunii. Professionaalses kultuuris saab eesmärgiks ning mõõdupuuks olla ainult ja ainult kvaliteet. Kui aga kultuuriministeeriumi haldusala kaadripoliitika läbiviimisel saab argumendiks mõne valdkonna meelelahutusse hõlmamine, mõisted „suurem käive” või „korras dokumendikaust”, on otsustajal mõtet minna juhtima mõne elustiilikeskuse personaliosakonda. Haldusala asutused, mille kaudu suuresti kultuuripoliitikat rakendatakse, pole ameerikaliku kassahiti kuliss, mida hõlbus ühest nurgast teise lükata. Kui siin saab kvaliteedi tõstmise asemel arengu peadirigendiks ambitsioon, oleme pöördunud teele, millest hullem saab olla vaid tsensuur. Aastaid tagasi oli kultuuriministeeriumi meeskonna töö kujundlikuks eesmärgiks see, et iga otsusega oleks 10% rohkem särasilmi. Ma soovin, et ministeeriumis töötamine tooks järgmise ministri ajal sära silma tagasi olgu või kümnele praegusele spetsialistile. Siis on taas, kellega dialoogi pidada.
Martin Aadamsoo, BFMi arendusjuht:
Ootan aktiivset, pika vaatega, konsensuslikku, eesmärgistatud, riiklike strateegiate tasemel ja rahaliselt kaetud kultuuripoliitikat. Praegu paistavad kõik need tunnused osaliselt puuduvat ja paraku mitte ainult kultuuris. Ma, muide, usun, et nii võib isegi minna. Selleks on vaja uuel valitsusel langetada tegudega kaetud otsus, et kultuuripoliitika pole kultuuritegijate haldamise poliitika, vaid Eesti riigi olemise peamisi põhjusi. Seni on enamikul valitsustel õnnestunud kultuur nišiteemaks getostada ja nii pole ime, et kultuuriministritel on olnud vähe veenvaid argumente valdkonda kaitsta. Eesti-suuruses riigis aga peab kultuur olema riiklikult toetatud, sest majanduslikult on see üksainus suur turutõrge. Alustada võiks mitmeaastasest finantsplaneerimisest ja selgete eesmärkide seadmisest, nendest lähtuvalt saab argumenteeritult rääkida eelarvestamise loogikast. Ausalt öeldes ei ole ma kohanud ühtki inimest, kes sellist kultuuripoliitikat EI tahaks. Aga kui läheb raskete valikute tegemiseks, lendab kultuur Eestis koos lapse ja pesuveega esimesena aknast välja. Ei teagi, miks.
Jaan Ruus, filmikriitik:
Riik saab kultuuri juhtida eeskätt seaduste ja raha abil. Kultuur vajab tulumaksureformi. Ainult nii ja mitte lunimisega saab kaasata kultuuri finantseerimisse ärimehi. Selle asemel et 1. jaanuarist kitsendada tulumaksu maksesoodustusi annetustelt (nagu tehti), tuleks kultuuriannetused teha ANNE TAJATELE MAJANDUSLIKULT TASUVAKS, ja seda mitte ainult tulumaksuvabastusega, vaid märgatava maksevähendusega. Näiteks maksaks ta selle põhimõtte kohaselt tulumaksu oma tulult, mis on väiksem annetusesumma võrra! Aga miks mitte kahekordse annetussumma võrra? Kasulik kunstile, kasulik annetajale ja riik vabaneb hilisemast raha ümberjaotamisvaevast. Nii toimitakse Rootsis, USAs jm. Ja sel juhul ei peaks ka presidendi nõunik propageerima rahast lahtisaamise lihtsat rõõmu ja agiteerima: „Te selgitage ettevõtjaile, kui tore on kultuurile annetada!”, nagu ta tegi äsja kultuurikojas. Tee või tina – raha loeb. Kuid raha pole ainus kultuuripoliitika hoob. Et võiksid sündida head otsused, tuleb omavahel rääkida. Riik, ülikoolid, MTÜd – hakake omavahel kõnelema! Kõneluste peamiseks eestvedajaks võiks olla riik, kel on olemas organisatsiooniline võimekus: mitte Jänes – Siitan või Funk – Lokk või Tuisk – Adorf, vaid näiteks kultuurikoda – Tööandjate Keskliit – minister jne.
Artur Talvik, produtsent:
Ootan, et kultuurijuhtimine läheb valdkonna inimeste kätte. Esimeseks tuleb tegeleda kultuuri vertikaalsest juhtimisest vabanemisega. Selleks on kindlasti abi kodanikuühendustest ja eriti näen suurt rolli uuel kultuurikojal. Täiesti arusaamatud on parteilised kohad kultuurisihtasutuste nõukogudes, need teevad süsteemi kohmakaks, aeglaseks ja eluvõõraks. Kultuuri juhtimine tuleb detsentraliseerida ja depolitiseerida! Ootan, et väärtustame vähem betooni, rohkem inimest. Kultuuriministeeriumi eelarve on üks sogane igand, mis vajaks uut lihtsamat struktuuri. Eelarve vaekauss on ilmselgelt hoonete ehitamise ja kütmise poole kaldu. Nüüd on vaja kallutada seda tegijate ja sisu poole. Kultuuri rahastamine on vaja viia kindlatele alustele, s.t erakondadeülese kokkuleppega võiks see olla näiteks 2% SKTst (nagu kaitsekulutuste puhul). Loomulikult tuleb lõpetada ülekohus filminduse alarahastamisel ja viia ellu neile ammu lubatud hüppeline eelarvetõus valdkonna täieliku väljasuremise vältimiseks.
Margus Kasterpalu, lavastaja, Eesti Etendusasutuste Liidu juhatuse esimees:
Eriti lühike, ent samas kõikehõlmav vastus oleks: suurt pilti. Ma ei oota ega tahagi, et see suur pilt oleks uuel kultuuriministril kohe esimesel tööpäeval silme ees. Ma tahan, et see hakkaks tal ilmet võtma asju kõigi asjaomastega arutades. Selle tagab pidev sisuline dialoog kultuuriavalikkusega, mitte vormitäiteks tehtud tegevus, ja keskenduda ei tule mitte niivõrd eilsele ja tänasele, vaid vaadata kaugemale ülehomsestki. Ja kui üksi ei jõua, küll me siis appi tuleme. Enamikku teatreid koondav Eesti Etendusasutuste Liit pakub oma abi heal meelel. Kindlasti on konstruktiivseid kaasamõtlejaid kõigis teisteski valdkondades ja loomeliitudes, Eesti Kultuuri Kojast rääkimata. Nii et seda praegu puuduvat suurt pilti ei pea keegi proovima kokku panna kultuuriinimeste jaoks või nende eest, vaid ikka koos meiega. Nii oleks asjal mõtet ja kõikvõimalike eri- ja erahuvideülest mastaapi. Suur pilt tähendab, et on pikk perspektiiv, sellest tulenev planeerimisvõimalus ja omakorda sellest tulenev loomisrahu. See tähendab, et kui milleski on kokku lepitud, siis selles ongi kokku lepitud ja nii ka päriselt läheb. Näiteks rääkis meile hiljuti kolleeg, Soome Teatrite Liidu tegevdirektor Matti Holopainen, et neil läks vahetult enne masuaastaid parlamendis läbi pikalt ette valmistatud seadus, millega suurendati etendusasutuste riiklikku finantseerimist kolme aastaga (2008–2010) 40 protsenti! Ja keegi ei hakanud seda masuga põhjendades ära muutma või vaidlustama – sest nii oli kokku lepitud, sest nii nägi ette SUUR PILT.
Ott Karulin, Eesti Teatri Agentuuri juhataja:
Eelkõige selgemaid eesmärgipüstitusi. Praegu on üht-teist kirjas „Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes”, mis võeti vastu juba 1998. aastal ja vajaks ülevaatamist, midagi leiab kultuuriministeeriumi arengukavadest, kuid nende kirjutamisse pole valdkonna eksperte siiani eriti kaasatud, lisaks valdkondlikud seadused. Teatri osas jõutakse ehk uue „Etendusasutuse seaduseni”, mis on kooskõlas riiklike toetuste tegeliku jaotamise korraga. Ma tõesti loodan, et tsensuuriparanoia periood on lõppemas ning nii riik kui ka valdkonna tegijad on valmis ühiselt otsustama, kuhu edasi liikuda tahetakse. Eesmärgid nagu teatrite toetamine omandivormist sõltumata, külastatavus vähemalt 800 000 vaatajat aastas ning pileti keskmine hind mitte üle ühe protsendi keskmisest palgast on mugavad mõõdikud, ent näitavad vaid seda, et riigil on täiesti ükskõik, millist teatrit Eestis tehakse. Pealegi ei suudeta neidki eesmärke tegelikult täita. Agentuuri korraldatud kokkusaamisel „teater | väärtus” tuli üsna sageli jutuks teema, et järgmistel põlvkondadel puudub teatriskäimise harjumus ning neil pole võimalik eakohaste lavastustega üles kasvada. Legend Eestist kui maailma suurimast teatrimaast (Islandi järel, kui arvestada aastast teatrikülastajate arvu suhet rahvaarvu) on küll sama südantsoojendav kui eesti keele teine koht itaalia keele järel kunagisel keelte iludusvõistlusel, kuid kas poleks aeg asendada kvantiteet mitmekesisusega. Maailmas on eesti teater (NO99 edule vaatamata) täiesti tundmatu, sest me pole veel avatust ära õppinud. Sama kehtib ka poliitikute kohta, kes pigem pelgavad dialoogi. Kui saadaks aru, et kuigi kaasamine võib protsesse pidurdada, on lõpuks tulemus argumenteeritum ning seda vaeva väärt, siis võiks poliitika arengusuundadega rahule jääda.
Jaan Elken, kunstnik, EKLi president:
Kes teevad Eestis kultuuripoliitikat? Loodan et kolmanda sektori formaadis kõlab teistest üle oma vaba ja värske sõnaga (ning kultuuri, majanduse ja rahvuse püsimise uusi seoseid näitlikustavate uuringutega) äsja asutatud kultuurikoda, traditsiooniliselt kohtub vastne kultuuriminister loomeliitude ja ülikoolide juhtidega. Poliitilise pasjansi tulemusel saame ilmselt uue (seega kogemusteta) kultuuriministri, kuid vähemalt esialgu toetub ta samale tiimile, kes ministeeriumi viimased viis-kuus aastat on valitsenud. Kui eeldada, et kultuuripoliitikat kui niisugust viivad ellu kultuuriametnikud, siis midagi ju ei muutu, seda enam et eelarve on kinnitatud. Hea uudis on, et kultuuriministeeriumil on plaanis taas mehitada kunstinõuniku ametikoht. Niru 0,2 – 0,3% kultuuriministeeriumi aastaeelarvest jaotamiseks eraldi kõrgepalgalist ametnikku palgal hoida on luksus (kujutavate ja rakenduskunstnike armetu teenistuse kõrval tänases Eestis tunduvad kõik ministeeriumi palgaastmed ülikõrged). Loodetavasti on just tulevane kunstinõunik see inimene, kes aktiivselt protestib süsteemi vastu, mis on viinud visuaalse kunsti praegusesse (0,2%!) staatusesse ministeeriumi hierarhias. Veel loodan, et kunstinõunikust saab see järelevalveametnik, kel eeldatavasti jätkub huvi ja kompetentsi asuda korraldama protsendikunstiga seonduva käivitumist. Iseasi, kas meie õhuke riik üldse midagi veel ehitada plaanib (peale vanglate ja kasarmute, mis seaduse mõjupiirkonnast kahjuks välja jäeti – see oli oluline viga), sellest puudub mul ülevaade. Soovin, et käivituksid ammu lubatud riigieelarvelised toetused loomeliitudele. Reformierakond oli need väidetavalt majanduslanguse tõttu agendast välja tõstnud. Ootan ka lahendust vabakutseliste sotsiaalse staatuse reguleerimise vallas väljaspool ettevõtjamudelit: IRL lubab küll ajatatud sotsiaalmaksu tasumist praeguse avansilise maksunõude asemele, kuid probleemi tuum on ju selles, et suur osa erialaselt võimekaid ja mittekommertsiaalsele turule (sinna kuulub aga enamik süvaheliloomingut, algupärane romaanitoodang, nüüdiskunst peaaegu in corpore) orienteeritud loojaid ei hakkagi piiratud turu tingimustes kunagi nii palju teenima, et riigimaksude tasumise kõrval ka enda loominguga elatusmiinimumini jõuaksid. Siin on vaja paindlikke lahendusi, riigitellimuste kui niisuguste laiaulatuslikku rakendamist jms. Arvan, et maksukompromisse oleks mõistlik otsida loomeliitude seaduse sees, vastasel korral võib tõepoolest plahvatuslikult suureneda nii-öelda muiduleivasööjate armee ja ka vähesed edukad loomemajanduslikud üksused profileeriksid ennast toetustele.
Kadi Estland, kunstitöötaja, rühmituse Feminismiehitaja liige:
Erakondade valimisprogrammid on populistlikud ja väga raske on tegelikult öelda, millisele kultuuripoliitikale sa siis lõpuks oma hääle annad. Kui palju tahetakse säilitada lihtsalt status quo’d, anda kõigele olemasolevale natuke ja kui palju ei taheta teha reaalseid valikuid millegi või kellegi kasuks. Kultuuripoliitika peab muutuma poliitikaks. Minu arvates ei peaks kultuuripoliitika toetama säilitamist ja museaalsust, vaid teistsugust, erinevat ja uut. Kultuuripoliitika peaks soosima alternatiivseid mõtteviise nagu näiteks vähemuste temaatika. Püsiv rahastatus annaks võimaluse tekkida ka väiksematel organisatsioonidel ja hoiaks ära v
õimu koondumise ainult kohaliku kesklassi kätte. See on surnud kultuur. Elavad ja töötavad kunstnikud peavad saama oma töö eest palka ja neil peavad olema sotsiaalsed garantiid.
Mari Kartau, kunstitöötaja:
Kultuuripoliitika on laiem mõiste, aga valimiste kontekstis on teema ilmselt kultuuri ja riigi suhted. Praegune Eesti kultuuripoliitika seisneb peamiselt rahastamises või mitterahastamises ja põhineb nõukogude ajast eelarvesse jäänud ridadel ning karismaatiliste kultuurikorraldajate veenmisjõul, mis on toonud eelarvesse uusi ridasid. Ootan seda, et tehtaks selgeks kultuurivaldkondade tegelik olukord ja tegelikud vajadused ning kujundataks rahastamispoliitika vastavalt sellele. See eeldab, et süsteem oleks senisest palju avatum ja läbipaistvam. Samuti ootan ministeeriumilt aktiivsust mitmesuguste seadusandlike probleemide lahendamisel nagu loovisikute ja kultuuritöötajate sotsiaalne turvalisus ja garantiid. Loodan väga, et lõpeb riigieelarveliste kultuuriasutuste põhitegevuse rahastamise veeretamine kulka õlule.
Karl Martin Sinijärv, Kirjanike liidu esimees:
Ilusa tava kohaselt kasutavad olevased ja tulevased võimutised valimiste eel hulgaliselt ilusaid sõnu. Valimiste järel ootaks neilt seega eelkõige sõnapidamist. Sõnapidamine on natuke nagu loomapidamine – sõnapidaja peab sõna eest pidevalt hoolt kandma, vaatama, et sõnal oleks katus pea kohal, küljealune pehme ja ninaesine olemas. Ainult nõnda saab sõna olla oma ülesannete kõrgusel. Eestikeelne sõna on eestikeelse mõtte aluseks, olgu see mõte siis majanduslik, muusikaline, maailmapoliitiline või alles sõnastamata. Sestap ootan senisest oluliselt suurema tähelepanu pööramist sõnaga igapäevaselt tegelevatele inimestele, sõnakunsti tegelikku väärtustamist ja sellise lihtsa tõsiasja mõistmist, et need mõnisada inimest, tänu kellele on täna võimalik eesti keeles enam-vähem kõigest mõtelda, kõnelda ja kirjutada, on hindamatud. Üldse mitte eriti kaugest ajaloost teame, et eesti keel muutus kõigekülgseks kultuurkeeleks enam-vähem ühe inimpõlve jooksul – täna ei takista miski teda sama kiiresti kadumast. Piisab vaid sellest, kui kriitiline hulk noori inimesi, kellel oleks annet ja võimeid eestikeelse kirjasõna edendamiseks, valivad mõne teise eriala, kuna kirjatööst ei paista ei raha ega respekti. Jah, lisaks sõnapidamisele ootan ka lugupidamist me keele, kirjanduse ja nende loojate suhtes. Alguses oli Sõna ja kui teda lõpus enam ei ole, siis on meie asi ebaõnnestunud. Millest oleks kahju, kui oleks veel kedagi, kellel kahju oleks. Argisemalt öeldes ootan suhtumise muutumist. Need mõned otsused, mis vastu tuleb võtta, tulevad siis lihtsamalt. Ja inimesed, kes räägivad, et tasuta lõunaid ei ole, võiksid aru saada, et tasuta raamatuid ei ole ka. Vähemalt mitte lõputult.
Liisi Ojamaa, luuletaja:
Ennekõike kultuuri ja selle tegijate väärikuse taastamist. Ma ei tea, keda või kuidas selleks harida tuleb, et vaimupuudeta tavakodanik ei peaks kultuuri liigseks luksuseks ega kultuuritegelasi kasututeks logelejateks, kelle ainus soov on kahmata ausa maksumaksja taskust raha ja nälgiva lapse suust leiba. Kahtlemata peab meie kultuuripoliitika oluliseks osaks jääma eesti kultuuri tutvustamine laias ilmas (aga palun, mitte skandaalide abil!). Samas tundub, et esimeses järjekorras tuleks seda tutvustada hoopis kohalikele. Kui paraneks kvaliteetse kultuuri kättesaadavus, suureneks ehk ka selle arusaadavus? Sõltumata suunast ja sihtidest, mille kultuuripoliitika juhtijad valivad, tahaksin näha, et nad tegutseksid ausalt ja avalikult, oma otsuseid aga suudaksid põhjendada ammendavalt. Veel parem, kui nende otsused pidevat põhjendamist ei vajakski. Olgu, on mõned suunad, mida ma siiski näha ei tahaks. Kultuur ei seisne kinnisvaraarenduses ega kesktelevisioonis. Spordiministeerium, mis mõnikord möödaminnes korraldab ka kultuurielu, oleks samuti suhteliselt kole nähtus. Muide, seni katsetatud kolmest valijat abistavast Interneti-rakendusest sisaldus ainult ühes üldse kultuuripoliitika-teemaline küsimus. Äkki polegi oluline?
(:)kivisildnik, kirjastaja:
Ootused on suured. Ootan eesti kultuuripoliitikalt sama mida eesti tulemägedelt, eesti vihmametsadelt ja eesti hüäänidelt. Minu teada ei ole Eesti vabariigis ei vihmametsi, tulemägesid ega kultuuripoliitikat. On tuhamäed ja mõned hüäänilaadsed kultuuribürokraadid. Loodetavasti tuhamäed kunagi rohtuvad, ehk kasvavad isegi metsa. Hüäänid on sitikasööjad ja raipetoidulised elukad, kes harrastavad matriarhaalset eluviisi. Kamba peale võivad nad ka üllatavalt suure looma maha murda. Nad meenutavad igas mõttes kultuuribürokraate. Loodan, et hüäänid saavad ka pärast valimisi kõhu täis eesti kultuuri raipel parasiteerimisest ja kõige putukaformaati mahtuva mahitamisest. Muidu ei tea, mis ära teevad. Aga seda ma küll ei looda, et mõni hüäänidest suudaks kultuurisituatsiooni analüüsida ja analüüsist lähtuvalt arukaid otsuseid teha. Analüüsiks peaks keegi neist oma ala tundma, peaks olema selle alaga sügavuti ja laiuti kokku puutunud. Keegi peaks püsti tõusma ja ütlema, et siiani on ainult segast pekstud ja kõik teised enne teda ja tema kõrval on idioodid. Sellist jultumust vanad võimukad emahüäänid ei taluks. Hüään ei vaja poliitikat, mis teda ohjaks, see oleks nagu puur. Hüään ei vaja analüüsi, see paneb pea valutama, nagu oleks ta koonupidi raudadesse kinni jäänud. Hüään ei taha, et tema vaba hulkumist piiraks poliitika, prioriteedid, väärtused, veel vähem tahab ta alluda terve mõistuse dressuurile. Võib juhtuda, et kultuuripoliitika, kui selline peaks kunagi valmima, ei keskendugi raipeõgimisele ja sitikaseedimisele. See on küllalt tõenäoline ja see oleks kohutav. Seepärast ei saagi me kunagi kultuuripoliitikat ja hüäänikari ulub vabalt ja sõltumatult kuu poole üles. On väga tähtis, et nad saaksid sel kombel sadu aastaid segamatult jätkata, ka täielikust totrusest võib saada kaunis traditsioon.
Jüri Soolep, Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri teaduskonna dekaan:
Küsida on lihtne, vastata keeruline. Küsimuses on peidus ilmselt kaks soovmõtet: Eestis on kultuuripoliitika ja pärast valimisi võiks oodata muudatusi. Arhitektina tuleb kurvalt tunnistada: kultuuripoliitika, kui see ka mõnel paberil eksisteerib, ei ole nähtav ega toimiv ja raske on ette näha siin poliitilisi muudatusi. Miks peaks lootma muudatusi kultuuripoliitikas, kui pole mingit põhjust oodata muudatusi poliitikas üldse. Eesti vananenud valimissüsteem on loonud uue parteinomenklatuuri, keda ei kõiguta ega huvita valija arvamus. See on tasalülitunud esindusdemokraatia, mille kõrvale pole tekkinud ka tegusat osalusdemokraatiat. Poliitiliste otsuste tagant paistavad sektoriaalse majandusoligarhia pikad kõrvad. Kui lisada ministeeriumide ja kohalike omavalitsuste oluliste ametnike parteistumine, on poliitilise stagnatsiooni ilmingud välja joonistunud. Eestist on saanud projektijuhtide riik: keegi ei taha ise teha projekti, kõik tahavad seda juhtida – ja ikka oma tasku. Lõpetan kultuuripoliitikaga. Õhuke ja vaene riik on toonud kaasa vaesustuva kultuuri, mille mõningaid traditsioonilisi elemente püütakse harjumusest üleval hoida, aga poliitiliselt ebamugavamal osal lastakse uppuda. Ikka lihtsameelse põhjendusega: turg on õiglane. Kultuurist on marginaliseeritud kujutav ja tarbekunst. Poeetiliselt on selle ühte lausesse pannud D. Farkas: „Kaasaegne kunst“ on muutunud sõimusõnaks ja kunstiga tegelemine näib parimal juhul naeruväärne, kuid üldiselt lihtsalt ärritav („Elu võimalikkusest pärast surma”, intervjuu Dénes Farkasiga. Sirp 3. IX 2010). Samas suunas libisevad täna arhitektuur ja disain. Kultuuri- ega majanduspoliitika pole midagi suutnud teha nende eesti kultuuri kihtide loova potentsiaali ja refleksioonivõime rakendamiseks. „
Loovtööstus” moesõnana kadus poliitikute sõnavarast veel enne, kui see omandas mingi tähenduse. Kõige rohkem ootan, et saan pärast valimisi öelda, et eksisin.
Ülar Mark, Eesti Arhitektuurikeskuse juhataja:
Ootan, et kultuuripoliitikast saaks poliitika. Siinkohal toon välja kolm olulist punkti, mis on selle eelduseks.
1. Lõpeb olukord, kus riik hoiab kontrolli all massi, kes mahutatakse „õigetesse” raamidesse. Eesti poliitika eesmärk ei saa olla riigis mingi materiaalse inimmassi, kes suhtleb eesti keeles ja keda kutsutakse eestlasteks, tagamine. Eesmärk peab olema siin elavate inimeste vaimne areng. Kuidas seda soodustada, see on kultuuripoliitika põhiküsimus. Inimesi ei pea allutama põhiseaduse eesmärgile, mis nõuab eesti kultuuri säilimist, vaid indiviidil peab olema võimalus kasvada selles riigis kultuurseks. Oma kultuurse olemusega tagabki ta eesti kultuuri säilimise.
2. Olulised pole mitte kõlavad riiklikud hüüdlaused, vaid iga valdkonna igapäevane tegevus ja kommunikatsioon, oma poliitika, mis on seotud otseselt ka riigi eelarvega. Tihti on valdkonna poliitika omaette dokument, millel pole reaalsusega mingit suhet – riigi eelarve ja tegevuskava seisavad eraldi.
3. Lõppema peab praktika, kus poliitik valitakse riiki juhtima ja ta, vaeseke, peab ise kõik otsused ära tegema. Ei pea. Poliitikuid ei valita riigikokku ja ministreid oma ametisse mitte selleks, et nad omaenese tarkusest kõik otsused ära teeksid, vaid selleks, et nad looksid süsteemi, nii et oleks võimalik analüüsida vajadusi ja seda, mis tehtud, visioneerida tulevikku, siduda kultuuripoliitika eelarvega ja tagada, et seadused vastaksid püstitatud eesmärkidele.