Rühmituse Vedelik „Hilissügisnäitus“ Ku-Ku klubis kuni 31. I, Studio 22 näitus „Tunne iseennast“ Tallinna Õpetajate Majas 22. XI 2018 – 7. I , Hans-Otto Ojaste personaalnäitus „Peegeldus“ Hopi galeriis 30. XI – 18. XII 2018, Eike Epliku ja Imat Suumanni näitus „Õhtu varjus“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 10. II.
Kunstiobjekt ehk teos tehakse tänapäeval juba ükskõik millest või kellest, selle materiaalsuse ja mittemateriaalsuse suhe ja suhtelisus ei kuulu justkui kriitika alla. Kuid millest on tehtud subjekt ehk teose looja, vaataja ja kritiseerija?
„Me kõik oleme vedelik!“ räuskab Marko Mägi talle omase nõudlikult deklareeriva intonatsiooniga. „Üks osa hapnikku, kaks osa vesinikku,“ sekundeerib Taave Tuutma pedagoogilise riimiga. Avatakse kunstirühmituse Vedelik „Hilissügisnäitus“ Ku-Ku klubis. Kureerimisele ja stiilipuhtusele pole rühmitus kunagi panustanud: toimitakse inertsist ehk voolatakse vedelalt ja vabalt nagu jõgi oma sängis või siputatakse järve põhjas nagu amööbid.
Tõepoolest, inimene koosneb u 70% veest ehk vedelikust, mis on aine üks põhiolekutest. Lisaks vedelale, tahkele ja gaasilisele olekule kuulub nende hulka veel ka plasmaolek, mida esineb magnetväljade, galaktikate ja tähtede tasandil. Tasandil, kus opereerivad korraga nii füüsikud kui ka metafüüsikud, nii keemikud kui ka alkeemikud, nii astronoomid kui ka astroloogid. Nii tunnustatud teadlased kui ka nn pseudoteadlased. Tasandil, mida keskmine inimene omal nahal tõenäoliselt kunagi ei teadvusta ega tunneta.
Ühe teise rühmituse, Tõnis Vindi Studio 22 näitust „Tunne iseennast“ Tallinna Õpetajate Majas on siinkohal sobiv käsitleda kahel põhjusel. Esiteks puhtalt põhimõtte pärast: nagu Ku-Ku klubi, ei ole ka Õpetajate Maja high-end art hall. Paljude biennaalispetsialistide silmis on tegu tõenäoliselt kohviku- ja kultuurimaja formaadiga, mida kunstnikud, kes soovivad „ennast tõestada“ ja „jõuda kaugele“, võiksid pigem vältida. Just sellepärast on sellised kohad aga kuidagi elusad. Autorid, kes seal üles astuvad, ei tunne vajadust midagi tõestada ega kuhugi jõuda – nad on juba kohal.
Teine põhjus ongi see tundmise küsimus, mida kõnealune näitus väljendab nii-öelda plasmatasandil. Nii taevatähed kui ka nendevaheline ruum koosnevad plasmast, üks teine plasma kihutab aga ringi inimese veresoontes. Ja see polegi nii väga juhuslik keeleline kokkulangevus. „Me oleme tähtede materjalist,“ nagu osutas oma isikunäituse avamisel Hausis ka Jaan Elken. Kui tahes utoopiliselt ja esoteeriliselt see ka ei kõla, ei anna mööda minna faktist, et küsimused inimlooma eeterkehast ja energiaväljast (taas)kerkivad esile seda enam, mida vähem on jäänud küsida Homo sapiens’i füüsiliste, sotsiaalsete ja psühholoogiliste aspektide kohta. Loodus tühja kohta ei salli.
Näituse kuraatori ja ühe osalenud kunstniku Riina Grethiel Leppoja-Kaljusmaa nägemuse kohaselt pidi väljapanek saama spontaansem ja vähem konstrueeritud kui varasemad, kuid lähtuma ikkagi Tõnis Vindi visuaalse ruumi loomise, tekkimise ja kujunemise õpetusest, mis on rühmituse ühisosa aluspõhjaks. Kuna nende viimasest näitusest peale on vett merre voolanud omajagu, oli kõige olulisem ühise välja taastamine ja taasavastamine viisil, mis jätab osalejatele omaruumi olla see, kelleks ollakse vahepeal kasvanud, ilma vajaduseta end kuidagi kohandada.
Näituse pealkiri osutab Delfi oraakli maksiimile, mida on püüdnud tõlgendada filosoofid ja teoloogid nii antiik- kui ka kaasajal. Visiit oraakli juurde võrdus teatud mõttes jõudmisega omaenda olemuseni, kus vastuseid küsimustele jagatakse vastavalt küsija enda valmisoleku astmele. Sellest tulenevalt pididki näitusel osalejad endalt küsima „kes ma olen?“, asuma teekonnale, jõudma seeläbi ka maailma sügavama mõistmiseni ning tekitama ka vaatajas huvi ja soovi seda kõike kogeda. Selles mõttes on lähtepunkt turvaline ja pingevaba: autorite vastused on täpselt nii ausad nagu nad ise. Kui latti pole seatud, ei saa ka selle alt läbi joosta. Ja milleks üldse mingi latt?
Studio 22 kujunes 1970. aastate algul inimestest, kes käisid Tõnis Vindi kodus vabas vormis loengutel. Rühmitus funktsioneerib ühtlasi õppestuudiona, mille metoodika hulka kuulub siinsete traditsioonide ja arusaamade suhtes alternatiivse kultuuripärandi käsitlemine ja avamine, nagu näiteks geomeetriline sümboolika, rahvakunsti ornamentika, Kaug-Ida kunst ja filosoofia. Sellega liitus aastate jooksul üha uusi huvilisi, moodustus tugevamaid tuumikuid. Kui varasemalt viljelesid liikmed enamjaolt ruudukujulist graafikat, siis nüüd on lisandunud rohkem ka maali ja fotot. Kedagi eraldi esile tuua poleks kohane. Rühmituse grupidünaamika on heas mõttes sektilaadne, fenomen omaette, keskmega plasmakera, mis ulatub üle aja ja ruumi.
Aine põhiolekute juurde tagasi. Gaasiline olek on peaaegu sama hõlmamatu ja haaramatu kui plasmaolek. Siiski võis seda natuke näha Hans-Otto Ojaste personaalnäitusel „Peegeldus“ Hopi galeriis. Näituse küsimused on suhteliselt trafaretsed: „kas see, mida näen, on olemas või mitte?“, „kas maailm asub minust väljas- või seespool?“, „kas kunstiteos on pandud näitusesaali või minu pähe?“ jne. Vastus on aga lihtne ja lahe. Ronid redelit mööda lae alla, surud näo seinaauku ja seisad silmitsi klaustrofoobilise udukoguga, läbi mille hakkab aimduma silmapiir. Kas tajuda seda kõige ilusama valge vaikusena või nietzscheliku kasvava kõrbena, ongi ilmselt jällegi iseenda tundmise küsimus.
Ja tahke olek tuleb ilmsiks kõige paremini seal, kus on midagi skulpturaalset ja/või arhitektuurset. Selle kombinatsiooni leiab Eike Epliku ja Imat Suumanni kaksiknäitusel „Õhtu varjus“ Tallinna Kunstihoone galeriis. Maal ja skulptuur. Tiit Pääsuke ja Kris Lemsalu vol 2. Kaunitar ja Koletis. Millegipärast kerkib silme ette Lady Gaga ja Tony Bennetti jazzduett või mis tahes teine popmuusikaprojekt, kus produktsioonifirma paaritab noore tõusva talendi nn vana kalaga, et teha esimene teise abil likviidsemaks ja puhuda teisele sisse esimese elujõudu. Milleks? Kas see on olelusvõistlus?
„Mina olen hägusa ruumi tegija, sina oled vormi tegija. [—] Mina olen ruum, sina aga ruumitäide,“ võtab Suumann Epliku poole pöördudes situatsiooni näitusekataloogis avaldatud vestluses kokku. „Linnas või tänaval ongi igasuguseid asju. See, et sinu maalid on sellised, ei välista midagi, mida mina võiksin sinna sisse teha,“ on Eplik juba jõudnud eelnevalt vastata. „See on ikkagi loogiline kooslus. Vorm peabki ruumis olema,“ kõlab lõpuks kui ühest suust. Ainult et erinevalt vedelast ja gaasilisest vormist ei võta tahke vorm kunagi ruumi kuju.
