Mall Parise ja Edith Karlsoni näitus „Õed“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 9. II, Sten Saaritsa ja Edgar Tedresaare näitus „Must kuld“ Tallinna Linnagaleriis kuni 16. II, Kaarel Kurismaa näitus „Vanamees ja partituur“ Temnikova ja Kasela galeriis kuni 1. III, Eva Labotkini, Marje Taska ja Jukka Värelä näitus „Musta augu kuma“ Vabaduse galeriis 15. XII 2019 – 8. I 2020, Helena Keskküla näitus „Lilled ja kollid, seebikad on lollid“ Hobusepea galeriis 18. XII 2019 – 13. I 2020 ja Jass Kaselaane näitus „Vanaema sünnipäev“ Draakoni galeriis 17. XII 2019 – 11. I. 2020.
Kümnendivahetusest on möödas kaks nädalat, kuid Tallinna galeriides saab jätkuvalt külastada juba eelmisel kümnendil avatud näitusi. Mitmed kümnendivahetuse näitused mõjuvad tagasivaatena, kuid ootuspärase teravuse asemel on heidetud pilk pealtnäha üpris helge ja ilus.
Heli ja helitus
Igatsus olnu ja möödunu järele saadab Kaarel Kurismaa näitust „Vanamees ja partituur“, mille keskmes on teos „Amori sammas tagasivaates“. Kuulsast skulptuurist „Amori sammas“, mis kuulub eelmisest aastast Eesti Kunstimuuseumi kogudesse, on alles vaid skulptuuri alus, mille peal asetseb kunagise skulptuuri mustvalge pilt. Sambalt tuttava trompetiga ingli leiab aga kollaažidelt, kus ta jagab oma muusikaga rõõmu ja õnne seal kujutatud tegelastele nii, nagu seda teeb Amor.
Kurismaa näitusi on tavaliselt ikka saatnud helitaust, kuid seekord on muusika tajutav vaid mõtteliselt. Muusika on tinglikult kaasatud näituse saateteksti ja kunstniku loodud klaver-naistesse, kes erinevalt Lapini masin-naistest on justkui muusika – voolavad ja kaunid.
Ehe kõla saadab seevastu Sten Saaritsa ja Edgar Tedresaare väljapanekut „Must kuld“, kus kõlaritest kostuvad sireenid toimivad Kurismaa helidest ohtlikumalt. Saaritsa ja Tedresaare näituse eesmärk ei olegi kaunilt voolata, vaid tõmmata tähelepanu ning hoiatada.
Rikkus ja rikutus
Näitus „Must kuld“ on kindlasti kõige päevakajalisem: tagumises toas voolab nafta, mille puurimise tõttu tekkivad maapinna praod on uuristatud ka näituse seintele. Naftast tulenevale ohule vaatamata ahvatleb sellega kaasnev rikkus ja võimsus inimkonda vägagi ning seesama ahvatlus on hästi tajutav ka „Musta kulla“ näituse sätendavatest pindadest.
Probleemist lahenduseni on jõutud aga Tallinna Kunstihoone galerii näitusel „Õed“, kus lihtsa kujundi, ringi kordumisega on kunstnik Mall Paris loonud ringluse, omamoodi oodi taaskasutusele. Näituse keskmes asuv teos „Nimeta 4“ kujutab endast kunstniku loodud kujundit XXI sajandist. Maali vormiline lihtsus annab vaatajal võimaluse tõlgendada viimaseid kümnendeid kõige selgemalt iseloomustavat kujundit just endale sobival viisil. Oleksin tahtnud anda maalile uue pealkirja, mis kirjeldaks hästi nii möödunud kui ka praegust aega – „Kõigil on kogu aeg mingi kühvel“.
Suurepäraselt toimib näitusel Edith Karlsoni ja Mall Parise kooslus: helgete kujundite ja värvide abil on nad loonud lohutust pakkuva vaikse koha, kuhu peita ennast kibestunud atmosfääri eest.
Teadus ja teadmatus
Möödunud aastal avaldati esimene teadaolev pilt mustast august, aasta enne seda lahkus meie seast musti auke uurinud Stephen Hawking. Nende faktidega haakus näitus „Musta augu kuma“. Must auk on aegruumi piirkond, isegi objekt kosmoses, justkui kaev, kust keegi ja miski enam välja ei pääse. Must auk paelub meid, sest me ei tea, mis peitub selle sees. Nii saamegi täita selle oma fantaasiaga.
Marje Taska teostes „Musta augu saladus“ ja „Hommage Stephen Hawkingule“ on mustad augud pidevas kasvamises-kahanemises väiksest kontsentreeritud mateeriast mõõtmatu musta avauseni. Seda täidab lõpmatult kirev, elav ja tukslev loodus, mida must auk aina rohkem endasse neelab, et luua sellest taas kirjusust ja paljusust. Ka Taska teostes on seega tähtsal kohal ringlus ja ringlemine kui viimasel kümnendil järjest süvenenud probleemide lahendus.
Keskkonnamuredele osutab ka Eva Labotkin teoses „Temperatuur“, kus kujutatud kraadiklaas oli minu meelest näitusel esinenud kunstnikke ühendav lüli. Akna taha paigutatud õuekraadiklaas viitab kliima soojenemisele, kuid kraadiklaasi näit ei iseloomusta ainult looduse seisundit, sama aparaat aitab kaardistada ka inimese tervist. Terve inimene on avatud, haige inimene aga suletud ja lukus. „Lahendusena“ kipuvad arstid pakkuma välja kõikvõimalikke tablette, millega saab end lukust lahti ning näidud normaalsusega vastavusse. Siingi tõi kunstnik oma teostega ruumi ringluse, sest ravimite abil saab inimene enda sees paiknevatesse aukudesse sisse, aga neist ka välja hüpata. Ravimid pakuvad sageli ajutist lahendust ning hiljem tõmbavad meid veel sügavamasse „musta auku“.
Varjul ja varjamatu
Kui Eva Labotkin mängis väli- ja siseruumi piiril, siis koduseinte vahele piilusid ka Helena Keskküla ja Jass Kaselaan. Kaselaane näitus „Vanaema sünnipäev“ astus hästi dialoogi Kurismaa „Vanamehe ja partituuriga“. Kaarel Kurismaa väljapaneku igatsuslik valge skulptuur oli Kaselaane näitusel ruumi täielikult endale haaranud. Kõhedust tekitasid valged kivistunud lilled. Kogu väljapanek toimis tagasivaatena, mälestusena möödunud sünnipäevadest, igavesti mällu tardunud hetkedest, millele mõtleme kirstule valgeid lilli asetades.
Sugulussidemete ning inimsuhetega seostuvad ka Edith Karlsoni fallosi meenutavad skulptuurid, mille võimendatumaid ja kehalisemaid variante saab näha Kumu näitusel „Sisse, sisse – uks on lahti! Edith Karlson, Mary Reid Kelley, Eva Mustonen“.
Helena Keskküla näitus „Lilled ja kollid, seebikad on lollid“ toimis esmapilgul lõbusa ja ilusa muusikali edasiarendusena. Kahel ekraanil eksponeeritud videoinstallatsiooni naispeategelane puistab sõna otseses mõttes südant: ta lõikab lahti oma rinna, võtab välja südame ja asetab selle vaasi, kuhu hiljem lisab ka lillekimbu.
Galeriikäigul kohatud kunstnikele meeldib arutleda globaalsete probleemide üle, kuid ükski neist ei viruta valusalt – ilusa pealispinna all tuksleb tuim valu.
