Renaldo Veeberi näitus ?Kalevite aeg? G-galeriis kuni 27. XI
Renaldo Veeberi Kalevipoja loost tõukuvaid tu?ijoonistused on juba jõutud ka ?Kalevipoja? illustratsioonideks ristida. Selline määratlus on küll eksitav; illustratsioonid peaksid olema tugevamalt seotud kirjasõnas esitatuga ning arvestama raamatu kui füüsilise objekti ja kunstilise tervikuga. Veeber annab töödes vaatajaile teatud pidepunktid, markeerides eepose sü?ee peamised käänukohad, kuid ei enamat. Ta ei lasku detailidesse, tähistab tegevuspaiku minimaalselt ja laseb pildi pinnal valitseda jõulistel meesfiguuridel. Seejuures on ta säilitanud joone voolavuse ning väleduse, mis sobivalt rõhutab tegevuslikku dünaamikat. Kunstnik talitab toimekalt ning kohati kärsitultki ? nagu Kalevipoeg. Siinkohal aga kunstniku sarnasus joonistuste tsükli peategelasega ka lõpeb. Sest kui viimane kuulas ka nõuandeid, siis kunstnik on siilirollis kunstiteadlase nõu suhtes kurt, küsimata, kas igapäevaste (kunsti)uudiste ja uuenduste tulvast tuimestatud ühiskonnaliikmete tähelepanu äratamiseks ei peaks äigama ikka serviti? Õnneks nii, sest selline seisukoht lähendab kunstnikku dr Kreutzwaldile kui nende ühisele meeliskangelasele. Kaks aastat pingelist tööd, tulemuseks sadakond joonistust (millest paarkümmend moodustavad kõnesoleva näituse). Kas on see lõpp või vahepeatus pikal teel, seda ei tea isegi siil, Kalevipojast rääkimata. Kunstniku tegevus on tulevikku suunatud, sest olevikult on raske niisuguse teemaasetusega ära teenida tunnustavat paitust, materiaalsest tulemist kõnelemata. Renaldo Veeberi tegemised ja suhtumised teljel minevik-olevik-tulevik on aga üsna kaugel täna- ja igapäevasusest. Kes loosunglikku postuleeringut siinkirjutaja poosiks peab, see pole lihtsalt veel jõudnud Eesti kagunurka Saatse külla, kus Renaldo Veeber toimetab tema isa rajatud setu muuseumi korraldaja ja edendajana, seal on ka tema kunstitegemise juured.
Argisus ja ürgsus, tänane tegu ja mineviku pärand sulavad ühte, fiktiivne muinasaeg kaigub vastu Renaldo Veeberi uutes joonistustes. Suurejooneliselt ja teatud hoolimatusega võimalike konkreetsuste suhtes vormib ta enda nägemuspilti. See pole uurija ja rekonstrueerija, vaid teadjamehe positsioon.
Kunstniku künnivagu jääb meie kunstimaastikku küll üsna eripärase vormina ehtima. Ajastu endastmõistetavusena, kui sellest juhtume lihtsalt mööda astuma, kummastava vägitööna, kui leiame põhjust seda lähemalt vaadelda.
Enn Põldroosi vastuhakk
Enn Põldroosi näitus ?Panoptikum? Vivian Napi galeriis kuni 2. ? 24. XI. Korsakov.
Põldroosi digitrükkide näitust tuleks vaadata huvist selle vastu, mis sünnib traditsioonilise kunsti autori kokkupõrkel digitehnoloogiaga. Põldroosil toimib uus tehnika meediumina, mille kaudu ta vormistab oma visuaalse ja maalilise mõtlemise, kuid ka keskkonna endana, kus kujutav mateeria sünnib. Põhiosas on arvuti jätnud kunstniku mõtlemise sarnaseks varasemas kunstis nähtuga, lisades rõhuasetusi, kujundeid ja kombinatsioone, mis olnuks varem võimatud. Lõpptulemus on muidugi teistsugune, kuna realistlike meediapiltide osakaal on suurem.
Varem või hiljem tekib tõelisel maalikunstnikul soov käed materjalist nii-ütelda puhtaks pesta: unustada reaalsed füüsilised värvid, pintslite puidust varte kokkupuude ja lõuendite trummipind. Põldroosi digitrükke võib vaadata rutiini lõhkumisena, seljast raputatakse ajastu, haridus ja isegi kultuur. Sest digitaalajastuga on uuele alusele siirdunud kogu infovahetuskeskkond ja kujutav kunst on üks selliseid ?infosfääre?, kus toimetavad kunstnikud, kellel on mingi sõnum ütelda.
Sõnumivahendajatena erinevad kunstnikud näiteks ajakirjanikest selle poolest, et nende sõnum tuleb ?seest?. Vaidlustamine on võimalik, kuna ajakirjanikudki mõtlevad lugusid välja, kuid nõustugem, et kunstniku ?väljamõtlemine? on aktsepteeritud ja kohustuslik, ajakirjaniku puhul erandlik.
Põhiosas on kunstnik see, kes kanaliseerib oma sõnumi oskustesse, mille kaudu see saab nähtavaks auditooriumile. Vormistatud sõnum pannakse meediasse, mis levi toel võimendub ja kus sünnib ehk uusi tähendusi. ?Meedium ongi teade? ja muud säärased laused tähendavad Põldroosi näituse kontekstis seda, et tähtis ei ole ainult ?mida? ehk sisu, vaid ka ?millega?. Mitte ainult kujutatav, vaid selle saavutamise vahendid.
Põldroosi maalid näivad küsivat, kuidas infovooluga hakkama saada. Photoshopi kasutamise tehnilistes finessides võivad disainiüliõpilased talle silmad ette anda. Tal on aga aastakümnete pikkune värvide ja vormidega tegelemise kogemus. Arvestades, et Photoshop on oma olemuselt loomekeskkond, pildikombineerimise tehniline abivahend, tekib küsimus sellest, kes keda: kas kunstnik dikteerib visuaalsust või pilditöötlemisprogramm kui loomevahend? Põldroosi tulemusi vaadates kaldub arvamus esimese kasuks, mis tähendab, et kunstnik kasutab programmi oma kujutluses tekkinud nägemise vormistamiseks. Pindmisel vaatlusel võib jääda mulje, et ta ei ole kõiki võimalusi kasutanud küllaldaselt. Kas peakski? Kas pärisvärvidega maalides kasutatakse kõiki võimalusi ja kombinatsioone?
Põldroosi digikollaa?ide realismilembus tipneb kunstniku enda maalide sisseskaneeritud detailide miksimisega. See on omalaadne autotsiteerimine, kuid uues meediumis, mis võimaldab justkui peeglist oma varasemat toimetamist kõrvalt vaadata, lasta see läbi digitaalse toru, põimida see kokku meediavisuaalsusega.
Milleski võib Põldroosi kunsti?esti näha vastupanuliigutusena, kuigi see on digitaalselt pärisuunaline. See on kui soovimatus olla defineeritud värvi-maalikunstnikuna ja tahtmatus olla neelatud meediainfo poolt.
Roode, mere dekonstruktueerija
Henn Roode (1924 ? 1974) maale saab selle nädala sees vaadata Hausi galeriis.
Sõprade mälestuste kohaselt kuulas Henn Roode pealt pikki kunstivaidlusi, siis aga pani muheda eruditsiooniga lühidalt kõik paika. Teda iseloomustas intellektuaalne vabadus ja intensiivne töökus, mis Siberis kaotatud aastad tasa tegi.
Henn Roode otsis tõde maalis ja maailmas, võimalikult lihtsa motiivi maksimaalset väljendusrikkust. Moodi läks strukturalism. Näitusel on valik Roode merestruktuuri otsingutest. Need meenutavad Mondriani õunapuu vormianalüüsi, mis viis püst- ja rõhtjoonte kompositsioonideni. Nüüd võib Henn Roode loomingut vaadelda kui maastiku dekonstruktsiooni.