Algselt pidi kontserdi teises pooles soleerima juubilar (Eespere „Cantus III”, Beethoveni Viiulikontsert), kelle haigestumine tõi kavva viimasel hetkel suuri muudatusi. Beethoveni Viiulikontserdi op. 61 esitas Anna-Liisa Bezrodny, keda omakorda asendas Bachi Kontserdis D-duur kolmele viiulile BWV1064 (esiettekanne Eestis) Andrus Haava ja Ruth Haava kõrval Ivi Ots. René Eespere teose „Cantus III” esiettekande teostas aga Bruno Vidal Moreno Hispaaniast. Kogu kavast jäi enim meelde kontserdi lõpetanud Beethoven. Olen lugu pidanud Anna-L iisa Bezrodny klaarist ja jõulisest interpretatsioonist, mis pikitud silmapaistva artistlikkusega. Ometi üllatas Beethoveni Kontserdi võimas kujundus (hoolimata vaid pooleteistpäevasest ettevalmistusajast!), mis sai kuulaja tingimusteta oma võimusesse. I osa alguses võis veel solistis märgata teatud rahutust, mis väljendus pisut liialdatud žestides, kuid täielik üleolek sellest mammutraskest teosest ja uskumatult lai kõlaline skaala (piano’d!) veensid veel kord, et tema näol on tegu maailmaklassi viiuldajaga. Lummavalt mõjus rahu kõrvalteemas pärast kadentsi ning II osa suursugusus.
A.-L. Bezrodny kuulub nende muusikute hulka, keda orkester ei saa katta, sest ta oskab panna oma pilli ruumiga resoneerima nii, et heli kostab kõigest läbi. Küllap on siin abiks ka suurepärane instrument, kuid selle helisema saamine on ikka mängija töö. Fenomenil on veel teine külg: säärast heli soovib kuulda igaüks, nii sätivad ka orkestrandid oma kõla selle järele. Kahtlemata mängis ettekande õnnestumisel suurt rolli viiuldajast dirigendi Mikk Murdvee asjatundlikkus.
Ei mõista ainult, miks oli vaja nimetada seda toredat juubeliorkestrit EM TA Sümfooniaorkestriks, lisades kavalehele viimase kohta pika legendi? On ju arusaadav, et ühe professori kunagistest ja praegustest õpilastest koostatud orkester on projektikoosseis ja selles pole midagi halba. Viiuli- ja vioolarühm kõlasid uhkelt! EMTA orkestri keelpillikoosseis erineb aga laval nähtust ikka päris palju. Ülejäänud teostest mõjus värskendavalt Bachi Kontsert kolmele viiulile. Ma pole ammu kuulnud Ruth Haava, kelle mäng oli juba koolipõlves ahvatlevalt musikaalne. Nüüd on sellele lisandunud rohkelt kogemusi, mis väljendusid meisterlikus ansamblipaindlikkuses.
Andrus Haav on sündinud vägesid juhtima ja oli mõistagi ansambli (nagu ka selle kontserdi mitmete suuremate koosseisude) ere liider. Hõrgu mängulaadiga Ivi Ots kandis oma rolli väga hästi välja. Mis mind tõsiselt hämmastas – kõik kolm täiesti erinevat mängijat oleksid justkui pikemaid aegu laval koos veetnud, luues Kontserdist ühtse ja rõõmsa terviku. Eespere „Cantus III” taust on helilooja mõtetes olnud seotud Bezrodny pere ja mitmete mälestustega. Helikeelelt peaaegu minimalistlik, rahustav, heakõlaline. Bruno Vidal Moreno valdab väga peent kõlakultuuri ning „Cantus” mõjus tema esituses pigem graafiliselt kui lopsakalt. Vivaldi Kontsert h-moll neljale viiulile andis võimaluse kuulda veel mitut suurepärast mängijat: lisaks Bruno Vidal Morenole Satu Savioja Soomest, Mikk Murdveed ja Sigrid Kuulmanni. Paras number viiuli-galakontserdi alustamiseks oli Paganini Kapriis nr 1 a-moll kahekümne nelja viiuldaja esituses (Vladimir Agopovi seade – selle peale annab alles tulla!). Oli päris lõbus ja muidugi leidus seal tavapärasest enam võimalusi võtete ja värvide kombineerimiseks, eriti efektse mulje jätsid mõned pizzicato-lõigud. Juubelikontsertidel on peale selle, et need on olulise verstaposti tähistajad ja reeglina põnevad kultuurisündmused, ka hariv roll. Kui kohale lähed, saad teada, mida inimene teinud on. Midagi teatakse ju üldiselt ka enne, aga kontsert on suurepärane (vahe)kokkuvõte. Õpetaja looming, teos on õpilane. Selline teos, mida ei tehta valmis, vaid kes kasvab ja areneb omasoodu edasi. Mida parem teos, seda arenguvõimelisem. Mari Tampere-Bezrodny kapis juba teoseid leidub – paljud neist on kasvanud õige silmapaistvaiks meie ja teiste maade kultuuripildis. Täpp „i”-le on aga see, et ta oma tütar on kasvanud säärase kaliibriga viiuldajaks. Vaat see on elutöö.