Mida nende aastate jooksul on tehtud?
Nüüdseks on EILis üle 170 liikme, neist paljud tuntud ka rahvusvahelistelt. Enamikku neist saame vähemalt kord aastas kuulda ka Eestis, kas Eesti Kontserdi korraldatud kontserdil, eraõiguslike kontserdiagentuuride kontsertidel või ka EILi sarjades. Usun, et kõik muusikud teavad EILi korraldatavat kontserdisarja „Akadeemiline kammermuusika” Kadrioru lossis, Kumus, Mederi saalis, Tallinna Kunstihoones (lisaks korduskontserdid üle Eesti muusikakoolides). EILi üks tegevussuundi on ka eraõiguslike kontserdiagentuuride tekke ja tegevuse toetamine, et anda tööd meie interpreetidele (muide, vähemalt aasta tagasi puudus Eesti Kontserdi põhimääruses kohustus tagada tööhõive eesti interpreedile). Siin oma maal ei saa me küll kiidelda sellega, et muusik võiks ära elada ainult kontsertide andmisest, vähemalt mitte klassikalise muusika vallas. Üksikuid erandeid muidugi võib leida, aga siis on korraldajad valdavalt pärit küll mujalt.
Esiplaanil on kõik aastad olnud võitlus üksikinterpreedi õiguste eest. On üldteada, et meie muusikute honorar ei küüni siia kutsutavate muusikute (või mujal makstavate) honorarideni. Selle üle on mitmeid kordi peetud läbirääkimisi ministeeriumide tasandil, hoitud probleemi fookuses. Sellele järgneb autorikaitse küsimus. Klassikalise muusika lindistamiseks sõlmitav leping Eesti Raadioga annab interpreedile ühekordse kehvapoolse tasu ja Rahvusringhäälingule õiguse salvestist lõpmatult kasutada. Lisaks on korduvalt tõstatatud nii süvamuusika kui selle esitajate saavutuste esiletõstmise ja ka materiaalse väärtustamise küsimus. Toon näiteks, et isegi nimekate konkursside suurte võitude eest ei leia muusikud riigilt vähimatki finantsilist premeerimist ning neid saavutusi isegi ei kajastata suurtes ajalehtedes jne. Positiivset ka. Toetajate abiga on õnnestunud igal aastal välja anda loomestipendiume ka meie interpreetidele kontsertide ettevalmistamiseks. Nende töö väärtustamiseks on interpreete esitatud Eesti muusikapreemia kandidaatideks. Meie muusikuid on tutvustatud nii helisalvestiste, reklaamplakatite kui elava suhtlemise abil rahvusvahelistel messidel (MIDEM il). Samal eesmärgil on alustatud ka koostööd EM IKiga. Kohaliku elu uudisena toimusid läinud suvel kõikidele EILi liikmetele mõeldud suvepäevad, kus kohalolijad said nii esineda kui ka kuulda oma õigustest ja võimalustest, sh ministeeriumide toetusest oma loometegevuse arendamiseks. Samuti on EIL olnud osaline ka Kutsekoja tegemistes.
Galakontserdist endast
Pidu saab pidada mitut moodi. Eesti Interpreetide Liit otsustas oma 10. tegevusaastat tähistada kontserdiga, millest tehakse telesaade ja kus esinejatel oli võimalus lisaks mängule ka väljendada oma mõtteid meie muusikute eluolu kohta. Siinkohal tänan ETVd, kes üritust filmis; kes ei jõudnud TV vahendusel näha kontserdi I osa 19. aprillil, võib teise osa siiski veel kinni püüda mais. Õhtu, kus esineb järgemööda 32 solisti/ansamblisti, on meie kontserdipraktikas tavatu nähtus. Niisuguse kava koostamise mõte oli näidata ühel kontserdil, kui palju on meil tugevaid kammermuusikuid (isegi kui laval on vaid kuuendik EILi liikmeskonnast).
Samuti seda, kui kõrgele on tõusnud meie oma muusikute professionaalne tase. Nad saavad konkureerida rahvusvahelisel areenil, nii mõnigi kord ületab nende tase aga ka meil külaliskontserte andvate muusikute taset. Seda laadi kavas esinemine on väga keeruline ülesanne, sest interpreedilt eeldatakse laval oldud lühikese aja jooksul nii oma artistliku võimekuse näitamist kui ka publikule sügava elamuse pakkumist. Ometi tõestas kontsert, et see on võimalik. Nagu juba nimetatud, koostati kava põhimõttel näidata võimalikult erinevaid kooslusi, võimalikult mitmekülgset repertuaari ja võimalikult suurt hulka interpreete – ja see õnnestus. Ülesastunuist tahan nimetada esimesena pikka aega koos mänginud ja ka rahvusvahelisel areenil korduvalt esinenud ansambleid. Uus Tallinna Trio koosseisus Harry Traksmann (viiul), Marrit Gerretz-Traksmann (klaver) ja Kaido Kelder (tšello) avas kontserdi Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika VII”. Aastakümneid on tegutsenud Tallinna Keelpillikvartett, mille koosseis on küll aeg-ajalt muutunud, koondudes ikka ja jälle esimese viiuli ümber. Nüüdne, juba mõnda aega tegutsenud koosseis Urmas Vulp (viiul), Olga Voronova (viiul), Toomas Nestor (vioola), Levi Danel Mägila (tšello) esitas Heino Elleri „Kodumaise viisi” kvartetiversiooni. Klaveriduo Kai Ratassepp – Mati Mikalai mängisid Edvard Griegi „Norra tantsu” nr 1 ning Sigrid Kuulmann (viiul) ja Marko Martin (klaver) Sergei Rahmaninovi „Vokaliisi” op. 34. Kõikide esitus oli meisterlik. Sooloesinejaid oli vaid kaks, ent mõlemad väga värvikad. Toomas Vavilov (klarnet) mängis Lepo Sumera „Kahte capriccio’t” ning Rein Rannap (klaver) Beethoveni pala „Raev kaotatud krossi pärast”.
Enamik esinenud ansamblitest olid aga moodustatud spetsiaalselt selle kontserdi tarvis ja peab etteruttavalt ütlema, et igati nauditavalt. Kontserdil tekkis lausa vana hea aja tunne – muusikud tulid kokku, et lihtsalt musitseerida. Ja seda rõõmu oli. Vokaaliga kuulsime kolme ansamblit. Ansambel koosseisus Risto Joost (kontratenor), Imbi Tarum (klavessiin) ja Peeter Sarapuu (fagott) esitasid Michel Pignolet de Montéclairi „Le Triomphe d’Amour” („Armastuse triumf”). Kolm sajandit hiljem sündinud Tõnu Kõrvitsa pala „The Bird Almighty” („Kõikvõimas lind”) esitasid Annaliisa Pillak (metsosopran), Reet Sukk (barokkflööt), Iren Lill (klavessiin) ja Tõnu Jõesaar (barokktšello). Jõuti ka ooperimaailma: Giacomo Puccini „O soave fanciulla” Heli Veskuse (sopran), Oliver Kuusiku (tenor) ja Marje Lohuaru (klaver) esituses. Henry-David Varema (tšello) ja Mati Lukk (kontrabass) esitasid Gioacchino Rossini „Dueti” tšellole ja kontrabassile. Nende kahe sädelev koosmäng peaaegu ei lasknud uskuda, et koosmängu on olnud vaid mõni kord. Ülejäänud kava esitasid puhkpillidega ansamblid. Klassikalist poolt esindasid Oksana Sinkova ja Neeme Punder (flöödid) ja Aare Tammesalu (tšello), esitades Haydni Trio nr 2 kahele flöödile ja tšellole Hob IV nr 2. Samuti kuulsime Paul Hindemithi Sonaati trompetile ja klaverile Indrek Vau ja Peep Lassmanni mõnepäevase koosmänguga sündinud esituses.
Ning hoopis improvisatoorsesse omaloomingusse kuulus Villu Veski (saksofon) ja Tiit Kalluste (akordion) esitatud pala „Linnukeeli”, autoreiks koosseis Villu Veski, Tiit Kalluste, Taavo Remmel ja Brian Melvin. Lõpetuseks tahan vana hea kombe kohaselt tänada väga kõiki, kes nende kümne aasta jooksul on viinud asja nii kaugele, et Eesti Interpreetide Liidust on saanud normaalne nähtus meie elus. Eelkõige juhatuse mitut koosseisu, kes on (nagu ikka tasuta) teinud ära suure töö eesti muusiku väärtustamisel. Samuti produtsente ning muidugi meie finantsilisi abistajaid, kes on leidnud, et interpreedi tööd Eestis tuleb tunnustada: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Hasartmängumaksu Nõukogu, Tallinna linn ja paljud, paljud teised. Suur tänu! Ja head muusika kuulamist meie esituses!