Mida tähendab „hea romaan”? Mis on üldse ühe objektiivselt hea romaani – kui loome endale siiski kindlustunnet tekitava arusaama, et midagi sellist on ka tänapäeval olemas – tunnused? Hea romaani lugemise järel tekib lugejas mingisugune vabanemine, krambid lähevad ära, see on palsam hingele ja salv intellektile, see on vigurdav, s.o rahu ja küsimusi samaaegselt külvav. Heas romaanis on mõtted hästi doseeritud: kõik on olemas ja jääki pole. Iga hea romaani seest saab välja võtta mõned põhijooned, kindlad ja lühikesed tunnused, mille peal lugu tasakaalus püsib. Kui need mauhti teksti alt ära tõmmata, variseb see kokku. Bristoli teose kolm märksõna on „liikuvus”, „kummalised käitumisjoonised” ja „kaootilisus”. Esimene puudutab nii sisu kui ka vormi edasiandmisviisi ning teised kaks puhtalt sisuplaani. Teengi siinkohal ürituse kolme salasõna põgusalt selgitada.
Liikuvus. Romaanis „Maailm, mis on hea” krõbiseb sõna all mingisugune kibelemine, lipsamine, jooksmine ja ruttamine. Peategelane Filoloog põgeneb (enamasti küll ebaõnnestunult) erinevate ühikafauna esindajate eest sama tragikoomiliselt nagu Mati Undi „Tühirannas” (1972) põgeneb peategelane tualetiakna kaudu. Filoloog on pidevas liikumises. Olgugi et näiteks kuuekümnendate proosas (no kui juba Undi nimi siia sattus ning temaga me kuuekümnendaid siiski seostame) on lahkumine kindlam ja jäävam, otsustavam ja lõplikum, on see ära ihalemise ja paigalpüsimatuse motiiv Bristoli tekstis ja armastuse kümnendil kirjutatus sarnane. „Maailm, mis on hea” on nii hullumeelselt dünaamiline, et parim viis teost lugeda oleks vahest mööda trepikodasid või kõrvaltänavaid ringi hulkudes. Miski on kogu aeg toimumises: Leningradi maantee suurepäraste sanitaartingimustega ühiselamus (enamasti toas 644) leiab aset vilgas elu, keegi on liftis, mõni tuleb hingeldades, endal põues miski peidus, teine ilmub, kutsub kaasa headparemat ostma ja kolmas heidab magama esimesse ettejuhtuvasse reformvoodisse. Don Slavorzky näiteks ilmub ühtäkki rõdu kaudu nagu suur hiir (lk 43), Tamur tuleb, käsib naised välja visata, tormab rõdule ja hakkab seal laamendama (lk 41). Taga targemaks: peategelane Triinu ehk Filoloog ei elagi ametlikult kõikide teede ristumispunktis ehk ühikas, ta lihtsalt saabub Leningradi maanteele füüsikute sekka ja jääb, maksmata sinist krossigi, puududes ametlikest nimekirjadest, olles vaim, pidetu, partisan. Juurteta Triinu on ülihea kohanemisvõimega, ent siiski – ärgem olgem ennatlikud! – on ta võimetu paigale jääma ja kodu rajama, igal pool on ta ikkagi kuidagi võõras, teine. Ka mööda Tartut hüpleb ta ringi kui kohutav hampelmann, siueldes tihti ühest ruumist teise, jättes kellegi pidevalt enda järele ootama, naastes ja lahkudes ja naastes.
Lisaks sellele, et teose karakterid on aiva kestvas liikumises, on ka tekst ise edasi antud kähku, kõnevooge energiliselt vaheldades. Milline dialoog! Braavo! Kiirust ilukirjanduse sees on lahanud Italo Calvino. See ei ole tema sõnutsi küll mitte omaette väärtus, ent igal juhul on jutustamine operatsioon, mis arvestab kestusega, milles domineerib teatud voolavus ning liikumine eesmärgi poole, mistõttu ei saa jutustamise kiirust-aeglust unarusse jätta. Vilkalt ja kähku toimub kõik romaanis ja peabki, sest sellise maailma kirjeldamiseks on see kõige sobilikum variant. Letargiliselt edasi antud romaan tudengielust eesti ajaloo murdepunktis ei oleks vahest rusikas silmaauku. Seega, Bristoli teose üks tugevusi on liikuvus. Hurraa!
Vaadelgem peategelast, kelles pulbitsevad väga ebakindlad tundmused. Filoloog on loo tähtsaim ja naine, kõik teised olulised tegelased on meessoost. Raamatu mittelugeja võiks siit kohe järeldada, et kõik need narrid meestegelased jooksevad Filoloogile märgade silmadega järele, viskavad õhku roosikroonlehti, kukuvad armuuimast trepist alla ja ehmatavad kaaslasi ohkimisega. Päris nii see ei ole või seda pole vähemasti sõnadesse pandud. Filoloog on omadega uppis ja kummastav noor naine, kelle pereelu problemaatiline ja kes oma katkise olemisviisi tõttu ei mõju kamraadidele just helenalikult. Midagi on tema elus valesti läinud ja keerukas aimata, nii ei saa kohe arugi, miks ta teataval kombel käitub, ja lugejana ei tunne kaasa ka. Tõsi, juba päris alguses nendib tüdruk, et vaikimine on tugevuse märk, ja nii ta vaikibki, jättes lugeja siiski pisut rohkemat tahtma. Filoloogi ihaletakse, kuid seda näidatakse imelikult välja ja veel veidramalt käitub selle kõige peale tüdruk ise. Järsud ja kärmed dialoogid ajavad lugeja pea kähku pulki täis ning ka jutustaja annab õige vähe taustainfot. Filoloog ei hüsteeritse (nutab küll), ei avalda armastust ega käitu temperamentselt, teisisõnu ei muuda ebasoosingusse sattunud austajaid kirkelikult seaks, pigem alistub käratult: „Oli halb reaktsioone välja näidata. Siis mängiti see sinu vastu välja” (lk 10). Triinu käitumine ei mahu vormi. Ja ega teistegi tegelaste käitumismustrid mitte, näiteks Jooga tundmused ei jõua kunagi kaaslasteni (lk 40), Krabanee astub Triinule teadlikult jala peale ja seisab nõnda üksjagu end liigutamata (lk 32). Kiiduväärt: tavapärasest erineva käitumisega tegelased on Bristoli romaani kaneel ja kardemon.
Bristoli romaanis on kaos positiivne ja seda tekitatakse eriti 644ndas ja ka 654ndas ning mujalgi hea meelega ja nimme. Millegipärast on just omadussõna „kaootiline” see, mis romaanile järele mõeldes huulile tuleb. See on muidugi minu vinkel, kuid siiski, vaevalt et Bristoli karakterite teguviisi süstemaatiliseks ja läbimõelduks saab nimetada. Tegemist on siiski ju tudengitega! Tuglase „Felix Ormussonist” (1915) vilksab läbi mõtteviis, et pelgalt väikekodanlased söövad määratud tundidel ja lähevad varakult magama. Vaimuaristokraat istub Ormussoni väitel öösel üleval (valvab!) ja magab siis, kui päike taevas, ning vahel ei söö üldse midagi. Oh neid vaimuaristokraate Bristoli töös! Magatakse poole päevani ja süüakse justine’likult näpuga moosi. Tudengtegelased ei otsi süsteemi, organiseeritust, kindlat kude, vaid soovivadki hõljuda, olla pihustunud kõrgesse ühiselamusse, kuuluda, kuid samas mitte ametlikult ja liiga palju. Juhan Liiv on töganud kellegi kirjamehe hädiseid elutingimusi: kuuris elades kirjutab ta ühes seinas raamatuid ja teises seinas mökitab jube kits, raamatukogu asub ühe lagunenud ämbri sees. Sellist iselaadset kommuunielu elavad ka Bristoli teose kangelased, kohati veel grotesksematki. Miski nagu sarnaneks üldtonaalsust ja temaatikat arvesse võttes Maimu Bergi tiheda kuuekümnendatesse siseneva tekstiga „Ära” (1999), mille peategelane Tamara elab ühikatoas kaheteistkümne toakaaslasega ja lõdiseb vileda teki all.
Viimane, aga mitte ebaolulis-igav punkt on teose retseptsioon. Kui uurijale tekst anda ja uurija hakkab sellest viisakalt viimast võtma, siis võib talitada mitut moodi: võib uudishimulikult olevas tuhlata ja lugeda läbi kõik uuritava kohta ning võib ka ignoreerida-boikoteerida ning läheneda teosele värske pilguga. Mina andsin kiusatusele järele, uudishimutsesin ringi ja leidsin pressist paar infokildu. Margit Adorf nuriseb Eesti Päevalehes (6. august 2011) selle üle, et Bristoli romaanis puuduvad joonealused märkused selgitamaks näiteks, mis on Rumba ja mis on kittel. Tõepoolest, mõningad seletused oleksid abiks olnud, ent märkused oleks sellisel juhul tulnud asetada raamatu lõppu, mitte lehekülgede alla, mis lugemisjoovastust köndistaks ja lugeja tähelepanu hämustaks. Ning kui lugeja ei tea, mis on ER SP, siis saab alati võtta riiulist mõne targa raamatu või vestelda mõne asjaliku inimesega ja nii edasi. Lugeja, ära mine laisaks! Lisaks kurjustab Adorf raamatukujunduse pärast, millega pean parasjagu nõustuma: koloriit ei tõmba ligi ja targaks ihkav lugeja jookseb selliste kaante peale raamatupoest pisarsilmil välja.
Ühesõnaga, Bristoli „Maailm, mis on hea” on üks päris hää romaan. Kärmelt edasi antud
ja liikuv, „täis nagu pinal”, kuigi tegelikult midagi erilist ei toimu. See on justkui ilus ja vajalik vale millestki põnevast, millestki epohhi loovast, mille noored ühikasse naasnuna kaaslastele ette söödavad. Raekoja platsile mäsu vaatama rutanud särasilmad leiavad sealt eest vaid vaikuse. Tagasi tulles räägivad nad käsikähmlusest ja tegevusest kuubis. Liikuvaerutava-põneva all on eimiski, kuid see ei heiduta ning sõnad saavad suured ja vägevad, nii et ka tegevuslugu iseeneslikult ennast sinna alla seemendab.
„Ja mida ometigi sa selle Dos Passosega öelda tahtsid?” küsib kuri kriitik. „Ei midagi,” vastan mina.