Seda mõelnud lehemees rääkis mulle, et mustade kaantega raamatu esimene luuletus oli tema arvates väga üllatavalt samamoodi küsiv. Pealkirjale: fs – kes ta selline on ja kust ta välja ilmus? Vabavärsid kostavad: ma olen eesti luuletaja / Lasnamäelt / mis on Lasnamäe kui selline / see on elurajoon – nii edasi ja teadagi, kes seal elavad.

Ma läksin kergelt põlema ja ütlesin lehemehele, et ei tohi lihtsustada, ei tohi öelda, et Lasnamäe on venelaste asi. Samamoodi pole ju ka Ida-Virumaa ega Narva ainult venelaste asi, kuna need asumid kuuluvad ju…

Aga äkki ajab fs hoopis seda asja, mida vene kultuuri- ja teised tublid eestimaalased ise nii mõjukalt ajada ei oska, ei viitsi, ei suuda… Äkki on fs vene siinsesse luuleruumi oma südame sunnil sisenenud või kogunisti komandeeritud kunstiline agent, esteetilis-eetiline misjonär…

Selles vandenõuteoreetilises kahtluses oli minu jaoks jumet, mispeale kostsin, et äkki on asi hoopis vastupidi. Või äkki on asi hoopis tõlkijas ja luuletajas Igor Kotjuhhis, kes eesti keele suurepärase valdajana fs-i luule lummusse sattununa selle lummuse vene keelde ümber kandnud. Või on asi ka selles, et fs-i luule läte kui substantsiaalsus on rohkem omane vene kui eesti keelele, kultuurile, inimestele?

Mine sa võta kinni!