Kuna Fred Jüssi elutöö kõneleb enda eest, räägime pigem eluteest.

Mulle on meelde jäänud sinu ammune lause „Inimene ei tea oma sihti, aga peab tajuma suunda“. Väga täpselt kokku võetud.

Seda ma rääkisin lastele, õpilastele. Treffneri gümnaasiumi kutsuti külaliseks. Küsisin, mis see teema, see konks siis on, mille külge lugu riputada, et selle küljes kiikuda võiks. Siis ma teadsin, mis jutuga laste ette minna.

Alustasin sellega, et teie ees seisab niisugune külaline, kellel pole eesmärki ja kel pole põhimõtteid. Siis jäid kõik kuss. Väga toredad erksate silmadega poisid-tüdrukud, istusid ja vaatasid: mis numbreid see nüüd meile tooma on tulnud?

Eesmärgist.

Kui ma lähen, siis ma ju ei näe seda maastikku tervenisti, ma ei tea, mis seal taga on, ma ei näe, mis eespool on. Ma ei tea, mis mul ees seisab või eluteel vastu tuleb, aga suund on see, mida ei tohi ära kaotada. Ja selleks on olemas üks heli. See ei ole akustiline, aga seda peab kogu aeg kuulma. Mõnikord muutub see ähmaseks või katkeb, siis tuleb korraks seisatada. Ja mõnikord peab ka sammu tagasi astuma.

Tõin sellise kujundi: lähen mööda teed, tee ääres on kõrts. Astun sisse: oi, missugune elamus! millised ilusad naised, millised joogid, pidu käib! Aga mõne aja pärast kuulatan: kus mu heli on? Vastuseks absoluutne vaikus. Seal ei aita midagi muud, kui tuleb välja minna ja see kadunud heli uuesti üles leida. Ma olen niimoodi kõrtsis käinud. Pärast seltskonnas küsitakse: kas me solvasime sind kuidagi, kas me tegime vea? Ei, lihtsalt minu heli, juhtheli, signaal läks kaotsi, ma pidin ta üles otsima.

Mul ei ole eesmärki. Mida kauem ma käin, seda selgemaks saab, kuhu ma õieti teel olen – ja kui ükskord kohale saan, saan aru: ahaa, siia ma pidingi jõudma.

Põhimõtetest.

Küsisin: „Mis te arvate, mitme lipu all ma olen elanud?“ Hakkasime siis lugema, kuus või seitse sai kokku. Ameerika Ühendriike ma ei lugenud. Kõigepealt sinimustvalge, siis tuli punane, siis haakrist, selle järel uuesti punane, siis niisugune punane, millel olid lained peal, justnagu oleks see midagi uut, siis jälle sinimustvalge, aga see polnud enam seesama, mida mäletasin lapsepõlvest. Ja siis on meil ju nüüd veel need tähed ringis …

Kui ma ärkan hommikul üles – või tulen metsast välja – ja näen, et uus lipp on mastis, siis ma pean ju kuidagi ümber kohanema, hakkama uut hümni laulma. Aga mis juhtub külma klaasiga, kui sinna valada kuuma vett? Ta praguneb. Selle tulemusena tekib sisemine konflikt. Ja kõige raskem on seda inimesel üle elada, kui sul ei ole orientatsiooni püsivatele väärtustele. Kui sul ei ole oma suunda.

Nii on nende põhimõtetega.

Küsisin: „Mis te arvate, mitut asja inimene jõuab oma elu jooksul teha?“ Väljakujunenud inimene, nii kahekümnene, kes alles mõtleb, mida õppida – tahaks teha nii palju asju. Nii paljud inimesed tahaksid teha igasuguseid asju. Aga selleks, et jõuda oskuste selle tasemeni, kus sa võid tõepoolest teha, mida tahad, sest sa oskad kõike, selleks on vaja kümme aastat. Kümme tuhat tundi süvenenud õppimist. Nelja asja saab inimene teha, rohkem ei jõua ta elu jooksul selgeks õppida.

Sina valdad meisterlikult tõesti vähemalt nelja ala: loodusheli salvestamise ja fotograafia kõrval oled teinud ka arvukalt raadiosaateid, pidanud loenguid ja kirjutanud raamatuid. Sul on väga mitmete kogemuste, inimeste, teemade vastu huvi – küll mitte eriti uudishimu. See ehk võimaldabki süveneda?

Ma tõepoolest ei ole kuigi uudishimulik. Kui mul on vahel vaja kelleltki midagi küsida, siis ma alustan sellest: „Nüüd ma küsin uudishimust, mitte huvist.“ Selline küsimine ei anna mingeid volitusi, sa võid mulle rääkida, mida tahes. Ja vastupidi, kui minult midagi küsitakse, küsin ma vastu: „Kas sa tahad ausat või viisakat vastust!“ Mitte kõik ei taha ausat vastust, paljud kardavad seda. Aga viisaka vastuse võin alati anda, ilma et see oleks vale.

Sinu loomingust ilmneb, et sa märkad erilist, lummavat ilu ka igapäevas. Ja kui vähegi võimalust, võtad seda ka välja öelda.

Kui ma saan aru, mis väärtused inimeses on, siis ma pean väga oluliseks anda talle eneseusaldust. Kõigil on omad hirmud ja kompleksid. Ma ei saa sellest päriselt aru, sest mul endal neid vist ei ole. Aga vahel tahaks öelda, kuidas miski mõjub. Nagu apteegis, kui korraga märkan, et apteekril on erakordselt kaunid käed. Või viimati ühel kontserdil. Kummardasin tuttava poole, kes mu kõrval istus ja sosistasin: „See, mida ma näen ja mida ma kuulen, on nii ilus, et hakkab valus.“ Ta vaatas mulle otsa ja tunnistas – jah, temal ka.

Küsisin kunagi lastelt: „Kus elavad vääriskalad?“ Nemad arvasid, et eks jões. Ei ole nii! Jões elavad kalad. Vääriskalad elavad siin! (Koputab laubale.) Inimene väärtustab või mõtestab.

Kui inimese eluteed võrrelda jõega, millel on sisim suund, maastik aga ettearvamatu, siis missugune jõgi oled sina?

Sirge tee pole olnud, lookeid on ette tulnud küll, aga ikka läheb tee tagasi samasse sängi.

Meenub seik, kui sõitsime Viktor Masinguga Tartust rongiga Tallinnasse ja Viku hakkab mulle rääkima: „Niisuguse sisemise programmiga inimest olen näinud ainult kaks korda. Üks oled sina ja teine on üks professor Moskvas.“ Küsisin: „Mida sa selle all mõtled?“ Tema oli oma terase pilguga minu puhul märganud selliseid asju, mida ise ei pane tähele. „Näiteks, kui sul tekib tunne, et tahaks minna Varessaare kaasikusse lehtede langemise ajal, siis sa jätad kõik sinnapaika ja lähed, just sinna ja just sel ajal, nagu tundub, et peaks.“

Ja tõepoolest – on küll nii, jah. Kui ma Vikule vastasin, et minu bioloogiline isa oli mestiits ja neljandiku poolest olen tšerokii suguharust, siis hüüatas ta kohe: „No siis on muidugi selge!“

Olen ikka mõelnud, mis see vaist õieti on. Sisemine programm on väga hea sõnastus. See võtab ka vajaduse kõike järele proovida, vabastab ahnusest ja hulljulgusest.

Jah, inimloomal ei ole õigust igale poole oma uudishimuga sisse tungida. Nii tohutult riskitakse, kas või mägedes. Ma vaatan seda vahel ja mul tekib ikka tahtmine küsida: „Miks?“ Miks on inimesel tahtmine sukelduda nii sügavale, kus ei tea, kas sa tuled sealt elusana välja? Saint-Exupéry on kusagil öelnud: „Ma ei taha riskida, ma tahan elada.“ Ma saan aru, et vahel on olukordi – see võib väga kiiresti tekkida –, kus sa pead riskima, aga sel on oma põhjus. Seda ise otsida ei tohi. Ja peab ka alati mõtlema, mis on riski hind. Kui mingi juhus on kruvinud su riski hinna sada korda suuremaks, mida sa poleks kunagi kujutlenud – mis sa siis teed?

Mõnikord öeldakse, et elu on töö, või, et elu on võitlus. Mõnele on elu õppimine, teisele armastus. Kuidas sina seda tajud?

Mäletan, kuidas kunagi üks inglane küsis: „Mis on su elufilosoofia?“ Mul ei ole seda. Aga kui inimesed hakkavad juba küsima, siis peab ju mingisuguse vastuse leidma. Väga tugev sisemine sund eneseväljenduseks, see on mul küll alati olnud, ükskõik mis vormis.

Armastus on seisund. Ilma selleta midagi tõelist ei sünni.

Aga armastust tuleb õppida. Ja kui sul on õnne olnud kohtuda õigel ajal õpetajaga, kes on naine … Neid ei saa elus olla üksainus. Nagu üks mu soomlasest sõber ütleb: „Kõiki mune ei maksa ühte korvi panna.“

See, mis paistab teistele erakordne, võib olla iseendale nii endastmõistetav ja loomulik, et isegi imelik on selle eest tunnustust pälvida. Samas võib mõni asi, mis nõuab inimeselt endalt pingutust ja suurt eneseületamist, mille üle ta salamisi uhkust tunneb, teistele täiesti märkamatuks jääda. Milline on olnud sinu selline töö või tegu?

Ma ei ole sellele mõelnud. Ma olen lihtsalt elanud oma elu. Kui teised läksid palliplatsile, läksin mina metsa. Teised naersid, et Fredil on jälle jooksuaeg. Metsaga on jälle nii, et mõnd tõmbab sinna, teist tõugatakse sinna. Kui inimeste keskel on raske elada, siis mõni pöörab metsa poole. Minul ei ole seda olnud.

Kõigi asjade vastu mul pole lihtsalt huvi olnud. Nagu näiteks majatagune pajuvõsa, mis teisi poisse ligi tõmbas, selles ei näinud ma midagi põnevat. Seevastu Ambla koolimaja õuel mööda lipuvarrast sibavaid sipelgaid vahtisin tundide kaupa. Teised vaatasid, et mis imelik poiss. Aga oli asju, mille puhul mõtlesin: „Miks ma peaksin sinna võpsikusse minema?“ Trepi peal olid kuklased võtnud ühe ritsika õnneks – see oli minu jaoks suur vaatemäng. Ritsikas neelas kuklasi ja need pritsisid teda happega – võimas sõda. Olin sellest niivõrd haaratud, vaat see oli põnev.

Sa jõudsid Eestisse väikese poisina. Millised on su esimesed mälestused Eesti Vabariigist?

Olin kolm aastat vana või nii, läksime tädi juurde. Teised olid toas, mina hiilisin välja, karjavärav oli poikvel ja vaatasin siis, mis seal taga on. Suur väli, kõik oli täis valgeid õisi. Tulin tuppa ja küsisin: „Mis lilled need on?“ Tundub, nagu oleksin küsinud eesti keeles, aga see ei saa olla, siis rääkisin veel ainult inglise keelt. Aga vastust mäletan: „Laps, need on anemoonid.“ See oli minu esimene elamus kodumaast. Järgmisel kevadel tulid sinililled.

Kui läksime Katleri-muti juurde üle Lasnamäe paepealse – sinna viis sissetallatud rada –, siis ütles ema: „Kuula, õhk laulab! Vaata, kas leiad üles, kust hääl tuleb?“ Küll ma siis otsisin ja vaatasin ja lõpuks leidsin lõokese üles.

Tee viis läbi rukkivälja ja Lasnamäe nõlva all olid allikad. Ja sõjaajast jäänud kaevikud, mille ümber kasvas rohkesti muulukaid.

Esimene elamus Eesti lipust – ja kõrge kuuskede allee. See oli väga rikas maastik.

Sinu raadiosaateid mäletan lapsepõlvest: need olid väga erilised ja alati oodatud.

Tegin igal teisipäeval raadios „Linnuaabitsat“, kuni linnud said otsa, siis küsisin, mis me edasi teeme. Keegi ei raatsinud lõpetada – nii sai alguse „Looduse aabits“.

Seda õpetati mulle raadiomajas ka, et saatel peab olema kindel kellaaeg, et inimesed ära harjuksid, et sel ajal hakkavad linnud laulma – et nad seda aega ootaksid. Selle sissetöötamine võttis oma kaks aastat, aga käima ta läks.

Kuulsin lugu, kuidas üks Ikaruse buss lülitas Tartu-Tallinna maanteel mootori välja ja bussijuht ütles: „Kümme minutit paus. Kõik kuulavad „Looduse aabitsat“.“

Siis sain aru, et see saade on tõesti inimesteni jõudnud.

Ükskord tuli mitu kõnet järjest: „Fred, üks toonekurg seisab Leningradi maanteel kahe autorea vahel – miks ta seal on? Kas peaks midagi tegema?“

Vastasin, et näe, seal tänavanurga peal seisab üks vanamees ka juba tükk aega, aga keegi ei imesta … Las see kurg seisab, küll ta mõne aja pärast endas selgusele jõuab ja minema lendab. Veidrikke on nii inimeste seas kui loomariigis. Ma küll ei pane pahaks, kui mind veidrikuks peetakse.

Haridus ja kultuur on mu meelest olemuslikult põimunud, nagu DNA-ahel. Ka sinu tegevuses on mõlemal olnud võrdne roll.

Jah, oluliseks olen pidanud nii oma saadete kui ka muude tegemiste puhul ennekõike äratada looduse vastu huvi.

Kui tekib huvi, tekib ka armastus, soov hoida. See on väga pikk hariduse tee.

Kui mult on mõnikord küsitud, mis on märksõna tuleviku kohta, olen alati öelnud: „Haridus.“

BBC loodustoimetusega Bristolis oli pikka aega hea koostöö, nad ütlesid: „Sind võib alati usaldada.“ Saatsin oma helisalvestisi neile läbi Soome, sain vastu raamatuid, ajakirju, separaate – ikka raadiomajja, koduaadressil saadetu korjati ära. See oli väärt haridus. Mulle pakuti sinna ka stipendiumi, aga muidugi ei tulnud siit välja pääsemine tol ajal kõne allagi.

Kui sa loodushariduse jätad ripakile, siis läheb nii, nagu praegu Eestis on läinud.

Kultuurist: on olemas massikultuur, rahvakultuur ja kõrgkultuur. Igaühel on oma publik. Mind on kõrgkultuur väga palju aidanud. Ma olen alati häälestunud sellele. Ja kuulamise aeg algab pärast südaööd. Pärast insulti on mulle nii suureks toeks olnud muusika. Helide maailm, kuulmine on kõige vanem meel, see on kasvanud välja naha tundlikkusest.

Sinu taastumine on olnud hämmastav, müütilist mõõtu. Aga inimeses ongi saladuslikke sügavusi.

Kui käin nüüd tohtrite juures, pärast mitut rasket operatsiooni, siis nad imestavad: „Kuidas saab nii olla? Kõige paremad näitajad üleüldse!“

Siis ma ütlesin: „See saladus on nai-sed!“ Goethe jaoks oli see väga oluline. Tema kirjutustoas oli alati istumas tütarlaps, kõige parem, kui too tegi vaikselt näputööd. See vabastas Goethe loomejõu.

Sain tuttavaks daamiga, kes elas 102aastaseks. Tema lapsendas mu omamoodi. Ütlesingi talle „memm“. Kui esimest korda kokku saime, ütles ta: „Oled sina alles huvitavat värvi!“ Ütlesin, et eks ma olen palju päikese käes olnud. „Ei-ei,“ ütles tema, „see teine värv!“ Aurast rääkis või mis see on. Ja kui hakkasime lahkuma, ütles ta: „Nüüd ma näen su õiget värvi. Algul olid kaitseseisundis, nüüd oled omaenda värvi.“ Meie kohtumisest kujunes aastatepikkune suhtlemine. Kord ütles ta mulle: „Sa oled sünnipärane andja. Mõistsin seda, kui nägin, et raamatust, mille sa mulle andsid, väljusid hõbedased niidid.“

Ta isa oli olnud sakste aednik, ta ise oli kooliõpetaja. Ja päästis genotsiidi eest ära mõned rariteetsed raamatud. Osa neist kinkis ta mulle, ühe haruldase kivitrükis teose annetasin teaduste akadeemia raamatukogule.

Mäletan sedagi tema lauset: „Kui ma siit ära lähen ja mulle antakse voli, siis hoian sul edaspidigi silma peal.“

Arstid ei saa praegu aru, kuidas niisugune vana juurikas – ja mis jamadest ma olen läbi tulnud! – saab nii heas seisus olla. Ma ei ütle üldse, et mul on kaitseingel, aga nii on arvatud.

Kord Hiiumaal läksin kaluritega merele kaasa. Rääkisime igasugu jutte ja väga huvitav oli. Aga korraga vaatan üle paadi ääre ja hõikan: „Ettevaatust, madalik! Siia võime kinni jääda.“ Kaluritel polnud mingit muret, vastasid, et küll vaartlaine lükkab lahti. Niisugune tore sõna.

Vaartlaine! Ma ei ole seda kunagi kohanud – tõesti huvitav sõna. Kõla järgi on selge, et „vaart“ pärineb alamsaksa keelest.

Öeldakse ju ka „täie vaardiga“. Vaartlaine on niisugune laine, mis tekib paadi taga ja niipea, kui oled hoo sisse saanud, hakkab sind toetama. See on elus samamoodi: kui hakkad kinni jääma, takerdud mõnes olukorras, tuleb loodus appi. Hiidlased teavad seda.

Kandku vaartlaine sind veel kaua! Hoogu ja tuge!