Nuku- ja visuaalteatrifestival „NuQ Treff“ 23. – 26. V Tallinnas. Festivalil nägi 12 riigis valminud 21 lavastust, anti 41 etendust ja külastajaid oli üle 4000.
See on Fred, küünrapikkune mehike, keda ei pruugi esmapilgul märgatagi – no pole temas midagi silmatorkavat, eripärast. Kui ta aga oma mõnusa kõmri aktsendiga tembitud häälega iseolemise õigust nõutama ja eneseirooniliselt kurtma hakkab, naelutub igaühe pilk just talle. Ja tema kolmele riigi määratud ning kinni makstud abilisele.
Tema on aga Valerie. Kah lühemat kasvu, aga ulatub siiski normaalsilmapiirini. Räsitud olemisega, veidi haiglane nii meessugupoole väljasuretamist nõudes, uurijale ütlusi andes kui ka nurgataguses hotellis keha lõplikku ülesütlemist oodates. Abiline on temalgi, kuigi ühiskond pole talle abikätt pakkunud.
Mind jäi kuidagi häirima festivali „NuQ Treff“ ajal ilmunud Oliver Issaku artikkel, kus ta sõnab, et „tõsiseltvõetava poliitilise-ühiskonnakriitilise nukuteatri loomiseks on vaja alustada nukuteatrile omase keele rehabiliteerimisest tõendamaks, et peale satiiri ja koomika kätkeb see ka võimalust rääkida tõsistest asjatest tõsisel toonil“ (Sirp 24. V). Tsiteeritus on kaks vaieldavat väidet: nukuteater vajab abi ning poliitiline teater võiks olla (ka) tõsine. Minu vaatajakogemus lubab tõdeda, et nukuteatris pole poliitilist teatrit sugugi vähem kui sõna- või muusikateatris: alati on kunstnikke, kes hindavad teatri poliitilist potentsiaali, nagu on nad ka alati vähemuses. See on loogiline asjade seis, millest saab üle rohkem maailmas ringi sõites, selmet kodumaakamaral lisa oodata.
Ka poliitilise teatri ja koomika suhet ei näe ma põhjust kuidagi alavääristada, kui mõelda kas või kojanarri rollile õukonnas. Nii et järgnevas püüan muu hulgas rehabiliteerida koomika poliitilise teatri strateegiana. Kuna „NuQ Treffi“ kava on tänuväärselt ulatuslik ja mitmekülgne (paras teile, kes te ei vaevunud külastama), keskendun teemafookuse hoidmiseks kahele lavastusele, mida võiks pidada poliitiliseks ning millest üks on koomiline, teine aga tõsine, kui järgida Issaku sõnavalikut: „See on Fred“ („Meet Fred“, teater Hijinx ja kompanii Blind Summit, Suurbritannia) ning „Pime ruum“ („Chambre noire“, Plexus Polaire, Prantsusmaa-Norra). Esimese (nukk)peategelane on Fred, teises Valerie Solanas, feminist, kes tulistas Andy Warholi (sellega ta ajalukku on läinud).
„Pime ruum“ on kahtlemata auditiivne ja visuaalne elamus. Nöörkardinatega struktureeritud ruum, mida toonib videoprojektsioon, tõstab tähelepanu keskpunkti just peategelase, tehes seda siiski delikaatselt. Ane Marthe Sørlien Holeni loodud kuuldav lavailm on nauditav omaette, aga sekkub samuti ettevaatlikult, liialt illustreerimata või tõlgendavat emotsiooni püüdmata. Lavastuse poliitilisus seisneb ennekõike teemavalikus.
Valerie Solanase võitlevast mõtteilmast ja trööstitust elukäigust annab „Pime ruum“ üsna tervikliku pildi, kuigi vaatepunkt on peategelase valikuga arusaadavalt ankurdatud ning teistele antakse sõna vaid siis, kui on vaja rõhutada tema vaatepunkti ülimust (nii jääbki ta ema pelgalt Marilyn Monroe’ kahvatuks koopiaks, kes püüdis luua tütrele nii turvalise kasvukeskkonna kui võimalik, kuid see siiski ei õnnestunud tal väliste tegurite, aga ka ta enda edevuse tõttu). Kuna lavastuse eesmärk on anda sõna peategelasele, lubada tal endal jutustada oma lugu, püsib „Pime ruum“ ka peaaegu läbivalt fiktsionaalses maailmas ning kujundlikumad väljasammud sellest (nagu naiselikkuse ämblik, kelle kõik jäsemed sukastatud ja kontsakingas) päriselt mõjule ei pääse. Aga, nagu tõdetud, lavastus on selletagi nauditav – ja poliitiline.
Seekordse festivali kõige täiuslikumaks elamuseks kujunes aga „See on Fred“. Ma olen harva teatris nii palju naernud, aga, mis veel olulisem, selle lavastuse poliitilise teatri strateegia intrigeerib ja tekitab mõnel juhul ka vastuseisu. „See on Fred“ näitab näpuga sõrme kasutamata, olles ühtaegu kujundlik ja otseütlev. Esmatasandil jutustatakse lugu nukust nimega Fred, kes on täiesti personifitseerimata. Ta on tuhmvalge kangaga kaetud nullnukk, millel pole nägu ega kostüümi ning kelle heitlusi oma mina kehtestamiseks näidatakse Fredi (ellu)ärkamisest kuni kuulsusetu lõpuni. Nuku püüd end mõtestada, rebida lahti nukujuhtidest, on selle teatriliigi refräänteema, nagu pole midagi ootamatut ka teatri metatasandina kasutamine. Ka „See on Fred“ tegevusse sekkub aeg-ajalt Lavastaja ning igaüks saab juba enne etenduse algust kõik lava tagaseinale kirjutatud süžeekäigud ette ära lugeda, et siis mõttes sõrmedel arvutada, mitu stseeni veel jäänud on (selle lihtsustamiseks kriipsutab Lavastaja läbitud sündmused ka läbi). Selles mõttes on Fredi loo kulg ja tulemus etteaimatav, kuigi äärmiselt lustakas jälgida.
Huvitavam on aga see, mis jääb lava taha. Teatri Hijinx trupis on muu hulgas õpiraskustega inimesed, kuid mitte ühe vähemuse esindajatena, vaid koolitatud näitlejatena. Enamik on õppinud Hijinxi akadeemias, kuigi Suurbritannias on teisigi teatrikoole, kus õpe on kohandatud erivajadustega inimestele. See fakt on lavastuse kontekstis oluline kahel põhjusel. Esiteks luuakse fiktsioonitasandil üsna üks ühele paralleel Fredi ja erivajadustega inimeste igapäeva vahel. Ka Fredil on riigi määratud abilised (nukujuhid), kuid ta peab pidevalt tõestama, et tal tõepoolest on õigus seda maksumaksja raha eest pakutavat hüve kasutada. Nii käibki ta regulaarselt töötukassas konsultatsioonil ning on silmitsi olukorraga, kus koostöövalmiduse tõestamiseks tuleb vastu võtta ka eneseväärikust alandav tööpakkumine. Pealegi selgub, et ta on ainus lavastuse „See on Fred“ trupi liige, kellele tasu ei maksta, sest muidu teeniks ta liiga palju, et riigilt tasuta abilisi saada. Kuidas aga kehastada peategelast, kui pole nukujuhte?
Kirjeldatud dramaturgilisest võttest ja sellestki, et ametnikke jt tegelasi mängivad Fredile vastu just need näitlejad, kes on olnud ilmselt ise sageli sellesarnases olukorras, on intrigeerivam aga Lavastaja ja Lavamehe suhe. Siin on võimu jagunemine selgelt paigas – esimene käsutab teist, kes pole tööandja hinnangul kunagi piisavalt kiire või täpne –, aga tekitab ka küsimusi, sest Lavameest kehastava näitleja erivajadus ehk Downi sündroom on trupis kõige selgemini näha, nagu on seda ka Lavastaja kehastaja normaalsus. Ma polegi lõpuni kindel, kas see, kuidas Lavamehega käitutakse, on veel üks nutikas paralleel Fredi eluoluga või aus tõdemus, et näpuga näidatakse peeglisse. Esimesel juhul on tegemist teeseldud enesekriitilisusega, sest prevaleerib soov teha nalja, ja see töötab lavastuse „See on Fred“ kavatsustele vastu, tühistab need. Tahaks siiski uskuda teist versiooni ja seda kinnitab mingil määral ka lavastuse puänt, mis viitab sellele, et tegelik lavastaja on kogu aeg olnud Lavamees. Kahjuks on aga Lavamehe ronimine (hierarhia)redelil kõigepealt nukujuhiks ja siis lavastajaks või lausa maailma loojaks mängitud ette ühelt poolt möödaminnes, selgelt seda fookusesse tõstmata, ning teiselt poolt liigagi rõhutatult, pitseerides lavastuse kelmika silmapilgutusega, mis kuulub kulunud võtete esirinda. Aga, nagu tõdetud, lavastus on sellegipoolest äärmiselt nauditav – ja poliitiline.