Tegemist on Baconi kolmanda suuremahulise näitusega Tate’is (esimesed tehti 1962 ja 1985, kunstniku eluajal). Esmakordselt puudub kuraatorite valikut alati tugevalt mõjutanud kunstnik ise. Objektiivsust taotlev retrospektiivnäitus on otsekui avalöögiks Baconi sajanda sünniaastapäeva tähistamisel kogu maailmas. See on väljapanek XXI sajandi vaatajale, kellele kunstniku salahirmud on lähedased.
Bacon sündis 1909. aastal Dublinis ja suri 1992. aastal Madridis. Iirimaad, autoritaarset isa, katoliiklust ja kristlust üldse vihkas ta kogu elu. Tema kunst peegeldab vägivalda, (homo)seksuaalsust ja elu me jumalata maailmas. Huvi ema aluspesu vastu ning homoseksuaalsed kalduvused viisid ta isaga konflikti, mis sundis varakult kodust lahkuma. Ometi on end Nietzsche mõjudega ateistiks pidanud Baconi looming läbi põimunud katoliiklikest sümboleist ja hirmudest. Ning lõpuks: surra eelistas ta krutsifiksi all, nunnade käte vahel, kunstniku keha tuhastati gregoriaani laulu saatel.
Näitus on üles pandud peamiselt kronoloogia alusel. Bacon maalis ühest tööst palju variante: Velázqueze portreel paavst Innocentius X-st põhineb vähemalt 50 versiooni, millest igal veidi erinev alltekst. Paavst kui võigas võimu kiirgav monstrum, paavst kui surmahirmus kisendav loom puuris. Väljapaneku üks mõjusam osa on temaatiline saal, kus on eksponeeritud triptühhonid ristilöömisest. See on teema, mille juurde kunstnik kriisiaegadel ikka tagasi pöördus. Neid maale on ta soovitanud kunstikriitikuil vaadelda kui erinevate ajastute autoportreesid.
Bacon on öelnud, et tema tööd, mis peegeldavad julmust, elajalikkust, õudust ja eksistentsiaalseid hirme, peaksid jõudma otsejoones inimese närvisüsteemi. Näinud II maailmasõda, kogenud külma sõja aastate ebakindlust, lisandusid kõigele veel isiklikud probleemid. Homoseksuaalsus oli Inglismaal ja Walesis seadusevastane kuni aastani 1967. Baconi suhted Peter Lacyga olid aga tormilised, kohati sadomasohhistlikud ning kokkuvõttes viimasele hukutavad. Vahetult enne Baconi esimest ülevaatenäitust 1962. aastal jõi Lacy end surnuks.
Enamik Baconi läbi aastate kasutatud meeliskujundeid ja -motiive on näitusel mõjuvalt välja toodud. Kummaliselt ja vahel ka võikalt moonutatud, seletamatus liikumises kehad. Kisendavad või ähvardavad kiskjahammastega suud. Ahvid, koerad, ärimehed ja paavstid. Lakooniline, enamasti argine taust: elektripirn, tool, voodi, baarilett, peldikupott. Maalid, millel veri, ila, seemnevedelik ja okse, on veenvad. Kunstniku sõnum on lühike: inimene on kui loom – sünnib, kepib, sureb.
Baconi maalid lummavad, kuna peamine on see, mida me näeme vaid silmanurgast. Või arvame end nägevat. Midagi uskumatut, pahaendelist, häirivat ja lõpuks ka hävitavat. Vaatamata piiritule üksildusele ning ületamatule ebamugavustundele, mis kajastub Baconi maalides, ei puudu sealt teatraalsus ja suursugususki. See torkab silma ka maikuus 86 miljoni USA dollari eest New Yorgi Sotheby oksjonil Roman Abramovitšile müüdud töös „Triptühhon” (1976). Kunstnik on elu lõpu poole seda esmapilgul vastuoluna tunduvat nähtust kunstikriitikuile antud intervjuudes selgitanud.
See aga ei tähenda, et Bacon oleks Londonis erakuna elanud. Ta nautis Sohos valitsenud boheemlaste, kunstnike, šarlatanide ja kelmide seltskonda ning oli kunstiklubis Colony Room alati pidude keskmes. Peoperemeheks, keda mäletatakse nii heldekäelisuse kui sarkasmi poolest. Ajakirjanikele armastas Bacon kinnitada, et olemuselt on ta optimist, kel igal hommikul hea meel, et hing sees.
Bacon oli iseõppija, kelle maal on kõike muud kui akadeemiline. Valitsevat maitset arvestamata läks ta riski peale välja. Ning alates ajast, mil valmis „Kolm figuuride eeltööd ristilöömise alusel” („Three Studies for Figures at the Base of a Crucifiction”, 1944) tegi ta seda ka edukalt. Milline oli aga kunstniku käekiri enne 34. eluaastat, sellele ei anna vastust seekordnegi retronäitus. Teada on, et enesekriitiline Bacon hävitas paljud tööd, mida pidas ebaõnnestunuks.
Seda, kuidas kunstnik oma tehnikat arendab, on aga väljapaneku alusel väga huvitav jälgida. Pole sügavamat ja sametiselt neelavamat musta kui Baconi maalidel. Seetõttu ongi rabav muutus, mille toob kunstniku käekirja reisimine Põhja-Aafrikas Marokos. Baconi jõulisi ja kirkaid töid niinimetatud van Goghi perioodist on hiljem küll kritiseeritud, ometi on tema värvikasutus sellest ajast peale pöördumatult muutunud.
Bacon kinnitas alati, et töötab impulsside ajel, et tema looming on läbinisti spontaanne. Selle kummutab hiljutine uurimistöö, mis tehtud Reece Mewsi stuudios. Kogu stuudio viidi pärast kunstniku surma Londonist Lõuna-Kensingtonist Dublinisse. Praegu asub see installatsioonina Hugh Lane’i linnagaleriis ning on omaette vaatamisväärsus. Sealsetest „kultuurikihtidest” on leitud nii jooniseid kui ka maalikavandeid ning kokku oma 1500 fotot. Sõlmunud mehekehade kujutamiseks maalidel ammutas Bacon inspiratsiooni ka paljudelt maadlusfotodelt. Üks retroväljapaneku saalidest tutvustabki Reece Mewsi stuudio sisu.
Emotsionaalselt mõjuvaimad on triptühhonid, mis valmisid pärast seda, kui Baconi elukaaslane George Dyer eneselt elu võttis (vahetult enne kunstniku ülevaatenäituse avamist Pariisis 1971). Künismist pole neis töödes jälgegi. Kui varasematel maalidel on väliselt imposantset, ent vaimselt haavatavat partnerit sageli kujutatud naeruväärsena, siis piinatud armukese surmale järgnenud maalidel on sügav traagika ja kaotusvalu. Triptühhon „Mai – juuni 1973” („May – June 1973”) peegeldab Baconi sisseelamist Dyeri surmaeelsesse seisundisse. Kurat peidab end armastuses, ilma milleta on elu piin.
