Tallinna fotokuu on aasta-aastalt kasvanud järjest pikemaks ja laiemaks: septembri algul pihta hakanud ja novembris lõppeva festivali, täpsemalt, biennaali kestuse puhul tuleks rääkida mitte enam fotokuust, vaid fotokuude ürituste jadast ning enam kui kahekümnest üritusest – näitustest, filmiprogrammidest, loengutest, kohtumistest. Tegemist pole ka enam ühe suure kuraatoriprojektiga, mille ümber on koondunud väiksemad näitused, vaid lausa kolmega: Heidi Balleti kuraatoriprojekt EKKMis, Post Brothersi oma Tallinna Kunstihoones ja Hanna Laura Kaljo oma Kai keskuses. Tõeline fotopidu!

Kui kuraatoriprojektide puhul tekib sama küsimus mis mõni aeg tagasi tekkis uuenenud graafikatriennaali puhul – milline on nende seos fotomeediumiga? –, siis fotokuu korraldajad on selle juba eos blokeerinud. Fotokuu on esitatud kaasaegse kunsti biennaalina „Tallinna fotokuu“, kuigi kontseptsiooni, teema seos varasemate Tallinna fotokuudega on üsna krüptiline, kui mitte olematu.

Kõrvalprogrammi puhul on asi veidi selgem, sest nagu programmis osalejad ise kinnitavad, oli seos fotograafia kui meediumiga, ükskõik kui teoreetiline või metafoorne, programmi lülitamise juures vajalik. Nii võibki sealt leida klassikalisi fotoväljapanekuid, nagu näiteks Dénes Farkasi, Krista Möldri, Georgs Avetisjansi ja Yang Fudongi isikunäitused või Hans Soosaare Kalamaja ajalooliste jäädvustuste väljapanek. Või Marge Monko hiiglaslikku kätt kujutav foto Arsi hoone fassaadil. Aga sinna kuuluvad ka märksa mitmekesisemate väljendusvahenditega kunstiakadeemia üliõpilaste näitused EKA galeriis ja Vent Space’i projektiruumis või Laura Kuuse ja Camille Laurelli vaikuse sessioon või Mihhaili galerii Madli Ehasalu kureeritud grupinäitus.

Nagu enamik Positiivi galerii väljapanekuid, on ka Kai Kaljo fotonäitus „Nähtamatu“ traditsiooniline fotonäitus, Dagne Aaremäe on seda sõnaliselt tõlgendanud ja lisanud omapoolse käelise interpretatsiooni.