Soome Finlandia auhinna võistlusele laekus 130 romaani, mille hulgast valis kolmeliikmeline eelžürii välja kuus. Võiduromaani valib nende seast üksainus inimene. Seekord sai see au osaks ajakirjanikule ja saatejuhile Baba Lybeckile, kelle tahtel sai auhinna Jukka Viikilä esikromaaniga „Akvarelleja Engelin kaupungista“ ehk „Akvarellid Engeli linnast“. Esimest korda oli ka publikul võimalus valida oma lemmikteos Finlandia kolmes ehk ilukirjanduse, teabekirjanduse ning laste- ja noortekirjanduse kategoorias. Kokku anti peaaegu 11 000 häält ning ilukirjandusest osutus kõige populaarsemaks Tommi Kinnuneni romaan „Lopotti“.1
Selle aasta kuue Finlandia auhinnale kandideerinud teose kohta on öeldud, et need on kirjutatud üsnagi turvalistel teemadel, nagu lähiajalugu või peresuhted, ning traditsiooniliselt.2 Päris nii see minu meelest siiski ei ole. Näiteks Emma Puikkoneni teose ülesehitus meenutab pigem novellikogu kui romaani ning ka süžeed ei saa pidada kaugeltki turvaliseks. Samuti ei jõuta Riku Korhoneni peredraamas konsensuseni ega pakuta katarsist. Igal juhul on kõik need kuus teost kõrgel tasemel soome romaanikunsti suurepärased näited.
Kui eelmise aasta Finlandia laureaat Laura Lindstedt kasutas auhinnagalal võimalust kritiseerida Soome valitsust, näidates, et kirjanikul on (ka) ühiskondlik roll, siis Viikilä rõhutas oma kõnes ennekõike kirjanduse kui sellise väärtust. Ta on pühendanud oma romaani muu hulgas kõigile neile, kes kirjutavad ilma põhjuseta, nägemuseta, rahata või ühiskondliku sõnumita – „pelgalt kirjutamisrõõmu või ilu pärast“. Ta tunnistas ka üles, et „Akvarellid …“ on õigupoolest luuleteos, mille värsid on smugeldatud romaani vormi, kuna romaan on ainuke ilukirjandusžanr, mis läheb kaubaks.3 Vaadakem võiduromaani ja teisi väljavalituid siinkohal lähemalt.
Jukka Viikilä, „Akvarelleja Engelin kaupungista“ ehk „Akvarellid Engeli linnast“ (Gummerus). Kes armastab Helsingit, toda jahedalt lahedat Läänemere pärli, armub kindlasti ka Viikilä teosesse. Asi pole muidugi vaid Helsingis, vaid samapalju Viikilä keeles. Varem kaks luulekogu ning näidendeid avaldanud Viikilä on puhunud eluvaimu sisse arhitekt Carl Ludvig Engelile, teinud temast lihast ja verest inimese ning pannud ta kirjutama päevikut. Selle sissekanded on nagu akvarellilehed meistri töölaual: poeetilised, sügavamõttelised ning õhulised. „Akvarellid …“ algab 1816. aasta kevadega, mil sakslasest Engel on võtnud rahahädas vastu pakkumise Helsingis, Soome Suurvürstiriigi värskelt asutatud pealinnas.4 Engelil on üsnagi vabad käed ehitada tagasihoidlik puumajadega kalurilinn ümber ampiirstiilis kivilinnaks. Helsingi on Engeli kodulinna Berliiniga võrreldes küll üks külm ja mõttetu koht, kus ta vabatahtlikult kunagi ei elaks, kuid arhitekt joonistab ja kirjutab, muretseb ja rõõmustab enda, oma pere ning Helsingi pärast. Engeli ajutisena kavandatud peatus Soome pealinnas venib märkamatult 14 aastaks. Helsingi saab valmis, Engelist saab Soome Ehitusvalitsuse juht, seega Soome võimukaim arhitekt. Viimaks leiab meister viimse puhkepaiga omaenese projekteeritud linnas, millest siiski kunagi ei saanud tema kodu.
Tommi Kinnunen, „Lopotti“ (WSOY). Kinnunen vallutas nii kriitikute kui ka publiku südamed juba oma esikromaaniga „Nelja tee rist“, mis kandideeris Finlandia auhinnale paar aastat tagasi.5 „Lopotti“ räägib osaliselt „Nelja tee ristist“ tuttavast Lopotti küla suguvõsast, mille liikmed eelmise sajandi sõdade ja sotsiaalsete pingete tõttu kas karastusid või murdusid. Selles romaanis ei ole üht selget intriigi, aga on seda tugevamad peategelased: 1950ndadel sündinud Helena ning temast 30 aastat noorem vennapoeg Tuomas. Nende mälestustes hargneb lahti lugu ühes Põhja-Soome külas ja Helsingis. Lapsena pimedaks jäänud Helenat ja homoseksuaalist Tuomast ühendab võitlus oma eluõiguse eest ning soov pälvida armastus ning lugupidamine enamuse reeglite järgi ehitatud maailmas. See on üllas romaan suguvõsa jõust, mis hoiab armastuse elus isegi siis, kui inimesed on astunud iseenda või oma pere vastu.
Sirpa Kähkönen, „Tankkien kesä“ ehk „Tankide suvi“ (Otava). See teos on seitsmes romaan nn Kuopio sarjas, kus autor käsitleb mitme kuopiolase kaudu oma kodulinna ning seeläbi kogu Soome lähiajaloo eluvõimalusi ja aateid. Kähköneni „Graniittimies“ ehk „Graniitmees“, raputav romaan Soome kommunistide saatusest terrori küüsis Nõukogude Liidus, kandideeris Finlandia auhinnale 2014. aastal (Kähköneni teos on jõudnud auhinnakandidaatide hulka juba neljal korral).6 Ka „Tankide suve“ üks läbivaid teemasid on inimese põhimõtete ja tegelikkuse valus kokkupõrge, mida Kähkönen kirjeldab äärmiselt leidlikult ja tabavas keeles. Romaani mitme jutustaja olevik piirdub mõne päevaga augustis 1968. aastal ning kulmineerub Tšehhoslovakkia okupeerimisega – sündmusega, mis tekitas paljudes soomlastes põhjendatud hirmu, et NL võib rünnata ka Soomet. Ühtlasi elab romaani kuopiolaste mälus edasi ka 1944. aasta tankide suvi, mil tuli teha raskeid valikuid ja tuli hakkama saada kõige lähedasemate inimeste kaotusega. Nagu alati, on neid, kes julgevad küsida, ja neid, kes eelistavad vaikida.
Riku Korhonen, „Emme enää usko pahaan“ ehk „Me ei usu enam kurja“ (WSOY). Riku Korhonen on kirjutanud jõulise meesromaani, kust lausa purskab higi, himu ja häda. „Me ei usu enam kurja“ räägib meestest, kes oskavad analüüsida nii enda kui ka naiste emotsioone ning tänapäeva lääne inimese ahastust paintball’i löögi täpsusega, kuid kaotavad stressiolukorras enda üle kontrolli ning näevad lahendust vägivallas. Peategelane Lari on üldjoontes elurõõmus ja edukas pereisa ja ettevõtja, kellele tundub, et kui ta midagi ette ei võta, on tema abielu varsti läbi. Ta tuleb enda meelest suurepärasele ideele, kuidas võita oma naise süda tagasi: tuleb toime panna naiserööv. Romaani teine peategelane on Lari parim sõber Eero, kes ei ole pärast paarisuhte lõppu sellest üle saanud. Vägivaldsete sundmõtetega Eero abistab Larit tema naise röövimisel. Kirgliku ja romantilisena planeeritud nädalavahetusest suvilas saab Larile, tema naisele ning Eerole luupainaja, mis lahutab nad lõplikult. Võib-olla oli värvitu argipäev siiski päris ilus?
Peter Sandström, „Laudatur“ (Schildts & Söderströms / Kustantamo S&S). Mehe emotsionaalsest üksildusest ning igatsusest XXI sajandi Soomes räägib ka Peter Sandströmi „Laudatur“. Nagu Korhoneni romaanis, liigub ka „Laudatur’is“ peategelane Turu tänavatel. 50aastane Peter on oma elus kõrvaltvaataja. Ta on võõrandunud oma teismelistest lastest ning tema naine on rohkem aega sõbranna juures kui kodus. Kuigi Peteri ja tema naise vahel lähedust enam pole, püüab Peter abielu jätkata. Kinnitamaks endale, et miski pole muutunud, peseb ta pedantse pühendumisega oma naise ja tema sõbranna pesu. Justnagu otsides vastust küsimusele, kust lähevad armastuse piirid, naaseb mees oma mälestustes noorusesse, 1988. aastasse, ning lapsepõlvekodusse Pohjanmaal. Toona oli ta oma vanemate kriisi tunnistajaks, peegeldades eelkõige isa valikuid. Selline süžee – keskealise mehe kriis ning tema problemaatiline suhe oma naise ning isaga – on tänapäeva soome kirjanduses üsnagi levinud. „Laudatur’i“ tugevus on selle täiuslik ülesehitus: elegantses romaanis esitatakse kõik elemendid lugejale õiges koguses ja õigel ajal.
Emma Puikkonen, „Eurooppalaiset unet“ ehk „Euroopa unenäod“ (WSOY). Ühtne kõigi Euroopa on naiivne unenägu, tegelikult avaldab Euroopa selektiivselt survet. Selline on Emma Puikkoneni n-ö episoodidest koosneva romaani „Euroopa unenäod“ sõnum. Puikkonen rebib Euroopalt katte ja näitab meile, kuidas eurooplaste tragöödiad ristuvad üksteisega ning kuidas lokaalsest saab globaalne. Teose üheksat episoodi ühendab see, et ühe peategelane on mõne teise kõrvaltegelane. Temaatiliselt võiks nimetada neid episoode äratuslugudeks: nota bene, eurooplane, sa näed unes armastust, aga samal ajal toetad ksenofoobiat, diskrimineerimist ning omakasupüüdlikkust. Autor on pakkunud episoodides välja ka alternatiivse ajaloo, näidates, mis oleks võinud juhtuda, kui mõni juhuslik otsus või valik oleks olnud teistsugune. Viimases episoodis on esitatud 2027. aasta düstoopia. Lootus siiski jääb: „Euroopa unenäod“ algavad ja lõpevad vastupanuga õiglasema Euroopa nimel. Selles tihedas teoses on sisu mitme romaani jagu.
1 Suvi Ahola, Lukijaäänestys: Lopotti, Lumi ja karhukirja Finlandia-palkinnon arvoisia. – Helsingin Sanomat 22. XI 2016. http://www.hs.fi/kulttuuri/a1479784562281
2 Miia Gustafsson, Näkökulma: Finlandia-ehdokkaat ovat turvallisia – räväkkyys puuttuu. – YLE 4. XI 2016. http://yle.fi/uutiset/3-9272687
3 Miia Gustafsson, Kaunokirjallisuuden Finlandia-palkinto Jukka Viikilälle – „Romaani on hyvä pakkaus salakuljettaa runoutta suuremmalle yleisölle“. – YLE 24. XI 2015. http://yle.fi/uutiset/3-9313253
4 Soome pealinn oli kuni 1812. aastani Turu.
5 Eesti keelde on „Nelja tee risti“ tõlkinud Jan Kaus, peagi saab tal valmis ka „Lopotti“ tõlge.
6 „Graniitmees“ ilmub eesti keeles Piret Saluri tõlkes järgmise aasta kevadel.
Autor
HEIDI IIVARI on Tartu ülikooli soome keele õpetaja ning kirjanduskriitik ja tõlkija.
Kui hästi peegeldab Finlandia kirjandusauhind Soome paljurahvuselise ühiskonna ootusi ja arusaamu?
Eri rahvuste, aga ka vähemuste teemad, olgu tegu füüsilise puude või teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga, on olnud juba kaua Soomes kirjanduse loomulik osa. Seejuures ei otsita mitte eksootikat, vaid peegeldatakse Soome ja maailma argipäeva. On ju ilukirjanduses võimalik teabekirjandusega võrreldes peenemalt ning mitmetahulisemalt käsitleda selliseid konfliktseid ja keerulisi teemasid nagu rassism või diskrimineerimine, aga ka tuvastada lugeja sallivuse piir. Seda on tehtud ka Finlandia auhinnale kandideerinud teostes.
Näiteks Tommi Kinnuneni romaani „Lopotti“ peategelased on pime naine, kes ei soovi, et teda määratletaks tema puude kaudu, ning homoseksuaalist mees, kes tahab isaks saada. Mõlemal tegelasel tuleb kokku põrgata enamuse eelarvamustega. „Lopotti“ üks keskseid teemasid ongi teistsuguse talumine. Ka Emma Puikkonen viib oma romaanis „Euroopa unenäod“ lugeja kokku teistsugusega, näidates, kui tugevalt ja ka ohtlikult kimbutavad eurooplasi rahvuslikud eelarvamused. Selle aasta Finlandia auhinna pälvinud Jukka Viikilä teos „Akvarellid Engeli linnast“ tuletab meelde, et Soome ei ole kunagi olnud monokultuuriline maa. Soome kultuuri ja identiteedi üks suuremaid nimesid, pealinna üles ehitanud arhitekt Carl Ludvig Engel oli sakslane, kellele Helsingis eriti ei meeldinudki.
Finlandiale kandideerinud teoste autorid on varemgi võtnud sõna n-ö teiste või vähemuste teemadel, nt eelmise aasta laureaat Laura Lindstedt romaanis „Oneiron“ (feminism, judaism, Kolmas Maailm). Ja kuigi viimasel ajal on põlissoomlastest kirjanikke kultuurilise piiratuse pärast kritiseeritud, on kirjanikud üldjoontes saanud positiivset tagasisidet selle eest, et kirjutavad tänapäeva elust, multikultuurilisest maailmast, kus inimene võib kuuluda isegi mitme vähemuse hulka. Ka sisserändaja taustaga kirjanike hääl on kuuldav, ehkki Finlandia kandidaatide hulka on seni neist jõudnud ainult üks: slovakk Alexandra Salmela esikromaaniga „27 ehk Surm teeb kunstniku“ (2010). Salmela tõttu koguni muudeti Finlandia auhinna reegleid nii, et kandideerija ei pea olema enam rahvuselt soomlane.