Esimeses lavapildis figureerib neli meestantsijat (Dmitri Kruus, Gert Preegel, Simo Kruusement ja Endro Roosimäe), kes mõjuvad pikkades seelikutes idamaiselt. Kostüümide värvivalik viitab oriendi ilmakaartesümboolikale, mida kasutatakse ka liivamandalate loomisel. Siinne tantsuline liikumine on jõulis-dünaamiliselt kasvav ja arenev. Kehade kulg ruumis mängib konkreetsete suundade, selgete joonte, kiirenduste-aeglustustega, ent hingamine annab liikumisele ka sujuva dünaamika, hoiab ära selle liigse geomeetrilisuse. Tantsijate ülakehade väljajoonistuv muskulatuur lisab liikumisele voolujoonelist tugevust ning tõeliselt mehelikku värvingut. Kumisev, üminatest tekkiv idamaine muusikafoon loob kontemplatiivse ja igavikulise aegruumi, ent liigutuste sisemisest energiast laetud dünaamika hoiab selles pinevust. Taas tuleb esile koreograafide oskus tuua sisse kandvaid pause, need võimaldavad hingamisruumi ning loovad rütmistatuse. Liikumise ja värviliste seelikute voogamisega luuakse lavastuse esimeses osas juba visuaalnegi mandalaefekt: liikumisjoonised jaotavad ruumi osadeks, spiraalne ja selgete joontega vahelduv tants tekitab mustreid ning värvisektoreid.
Maskuliinselt mõjuvale algusele järgneb naiselikum tasakaalustatus: näeme naiselemendi lisandumist värskes, jäises hinguses, naise ja inimese loomist, ent seda võib mõista ka abstraktsemalt mis tahes avarama tähendusloomena. Naistantsija (Helen Reitsnik) täpne plastika, teadlikud taktiilsed impulsid ning asendite voolimine meestantsijate poolt jätab mulje, justkui laval ei olekski inimene, vaid mõni ebamaine, alles kujunemisjärgus entiteet inimkehas. Ta iseseisvub ja vabaneb, uurib ümbritsevat maailma, manipuleerib sellega, katsetab oma piire ning püüab vastu hakata liigkiirele tempovoole, mis tema ümber tiirleb. See on omailmas iseseisev subjekt, kes tajub siiski mõjutatust teistest jõududest.
„Mandala” koreograafiline keel toob esile Fine 5 tantsutehnika selgeimad elemendid: kineetilisest tajust ja kehasisesest energiast lähtuvad liikumisimpulsid, pinevuse ülesehituse ja vabastamise, teadliku liikumise. Iga liigutus ja kombinatsioonifraas on lavastustervikus kandva jõu ning kindla kohaga. Samuti on märgatav koreograafide oskus luua dünaamikat ka staatikasse, mille puhul ei saa alatähtsustada tantsijate professionaalset taset ning võimet see oma liikumisega välja maalida. Juba lavastuse tantsutehniline tase on esteetiliselt nauditav, ent läbimõeldud ja terviklik kontseptsioon lubab sellele luua lisamõõtmeid. Kuigi lavastuse saab temaatiliselt osadeks jagada, on tajutav tugev tervik. Need osad ei ole hakitud järgnevuses, vaid justkui mandala sektorid, mis moodustavad kokku lahutamatu terviku.
Kogu lavastuse jooksul kujutatakse mitmeid arhetüüpseid kujundeid: idamaised elemendid, inimese elu tekke mütoloogia, mehelik jõud, naiselik haprus, üksikindiviid maailmas, mehe-naise suhte eri poolused. Seejuures neid väga nõudlikest elementidest koosnevaid teemasid ei ekspluateerita, vaid nende kujutamine on täpselt kaalutletud, suurepäraselt esitatud ning peenekoeliselt tasakaalustatud.
Mandala sümbol seob kogu oleva tervikuks, kujutades selle kompleksset olemust. See on sümboolne projektsioon, geomeetrilisse mudelisse üle kantud vorm, mille ruumiväli kätkeb endas kogu universumit, aja ja elu ringi. Sinine koloriit sümboliseerib keset, millesse koondub vertikaalne, jumalik jõud. Selle tasast loomist saadavad tantsijate (Laura Kvelstein ja Helen Reitsnik) voogavad, hoovuslikest ajedest kantud liikumisfraasid, mis lisavad tervikusse õhulisust.
Lavastuse viimane osa toob vaataja justkui ajalikku mõõtmesse tagasi: kui eelmised osad pakkusid abstraktsemat tähendusloomet, tekib siin rohkem isiklikke seoseid. Mehe ja naise duett (Tiina Ollesk ja Rene Nõmmik) loob eelnenud sümbolite kõrvale inimliku mõõtme, nende liikumine on õrn ning kooslus peenelt habras. Selles motiivis on ka midagi igavikulist, andes aimu inimlikest kokkupuutehetkedest, mis tekivad, värelevad oma elujõus ning kaovad seejärel paratamatult. Mandala suubub just neisse: see on meis kõigis peituv „elu valem”, kübemehaaval kokku pandav, kõike endas kätkev ning nii kaduv.
„Mandala” on koreograafilise teosena kaunis vastand praegusel kiireid ja nähtavaid tulemusi nõudval ajal, tähtsustades pigem protsessi, mille tulemist jääb igaühesse tekitatud meenutus- ja kogemusjälg, kuigi toimuv on kaduv. See on minimalismi, meditatiivse spirituaalsuse ja tantsutehnilise esteetika võimas sümbioos, millega kõnetada vaatajat nii tõlgendusvõimaluste paljususes kui ka tehnilises nauditavuses. Jääme ootama lisaetendusi.