Ütleme näiteks, et see mõte kõlab hästi. Kuid ei kõla ju, kui loeme kirjapandud mõtet silmadega. Ent ütleme, et kõlab. Nõnda siis küll näeme, aga kujutleme, et kuuleme? Võib-olla tuleb see  inimkultuuri ajaloost: kõneldut näha on meil olnud ikka väga palju vähem aega kui kõneldut kuulda. Kirjutama hakkas inimene miljon aastat hiljem kui kõnelema. Ja muusika oli veel varem olemas, ehkki inimest polnud kohalgi, et heliküllusest muusikat välja võluda.     

Nahaalune muusika

Inimese kuulmismeel on imepärase ulatusega. Helisageduste poolest kuuleme küll võimalike helilainete üsna vaest ja kitsukest valdkonda, kuid helitugevuse poolest pole ehk ühelgi teisel meie meelel midagi vastu panna. Inimese kõrv kuuleb ära hääled, mis erinevad helitugevuselt triljon korda. Triljon korda, see tähendab  1012 korda ehk kui logaritm võtta, 120 detsibelli jagu. Et kõrv kuuleb nii laias ulatuses, pole tegelikult mingi ime. Inimese kõrv on lihtsalt inimheli diapasooniga kaasa tulnud. Küsimus, mis oli enne, kas kõrv või muusika, jäägu siinkohal lahendamata kui muusikaväline. Kummaline, et sellise ulatusega meel ei ole just palju leidnud meele mõlgutamist. Kui näiteks Simon Blackburni Oxfordi muusikaleksikonist leiame artikli kunstifilosoofia kohta, siis  muusikafilosoofiat ei maksa sealt ega ka tavaentsüklopeediatest otsida. Muusikas püütakse lahendada olemuselt olulisi küsimusi. Näiteks küsimust: kus ma olen? Selge see, et olen oma nahas. Oma nahk on ikka kõige lähemal.

„Inimese nahk on see üks ja ainus autentne kriteerium universumis, mida filosoofid tunnistavad, kui hakkavad hindama teadmist oma professionaalse eriala, epistemoloogia sildi all,” kirjutas Arthur Fisher Bentley,  põikpäine Ameerika filosoof, kelle mõtteid novembrikuu Akadeemiast lugeda saab, 1941. aastal. Lapselik, järelikult väga oluline on ju küsimus: kui ma olen iseenda sees, siis kus nimelt? Kas seal, kus süda või kops, maks, luuüdi? Või hoopis seal, kus aju – ja kui, siis kas ajukoores, ja kui seal, siis millises selle osas täpsemalt? Või olen seal, kus kõrv, nina, suu, silm? Veidi liialdades võib liialdamata väita, et teadus üritabki  seda küsimust lahendada: kus ma olen?

Selle küsimuse lahendamise nimel pole peetud paljuks lõigata lõhki inimesi, kõikvõimalikke pudulojuseid risti ja põigiti, pookida olenditele külge elektroode või kiipe, tagatipuks luua uusi olendeidki, mida looduse loomulik evolutsioon ei ole maamunale sünnitanud. Et teada, kus ma olen, tuleb endast väljuda ja luua endast jumal, kes siis uut elu loob. Kuid see kõik ei ole lõppkokkuvõttes meid palju targemaks teinud.  Kas ei kerki ka muusika puhul seesama küsimus: kus ma olen? Ma hüüan, kuid mu hüüe lendab must välja, kajab küll vahel vastu, aga ikka jõuab kes teab kuhu ja teeb seal kes teab mida. Sest kui vaadata iseendast väljapoole – kus ma enda sees just parasjagu ka poleks –, siis inimene ei lõpe oma nahaga. Isegi materiaalse luubi all vaadates näeme, kuidas meie ümber hulguvad meie naharakud, mis meie jaoks on surnud ja millest ei saa lahti kõige rangema  puhtuseastmega haiglaboksideski. Naharakkudest veel kaugemale levib muusika. Kui laseme kuuldavale kas või ühe heli, kandub see meist eemale ja meil ei ole selle üle enam võimu.

Meie kõrva jaoks sumbub see üsna kähku; me ütleme, et neeldub õhus või vees või seintes või paksus metsas. Kuid oleme ju ise ehitanud enda omadest palju tundlikumaid kõrvu, mis kuulevad ära imepisikestest võngetest lähtuva muusika. Ja kes teab, kui tundlikke kõrvu  universumis leida võib. Inimene ei kiirga valgust, kui ta just ei kanna fluorestseeruvaid baktereid või ei mädane. Inimene eritab küll lõhna, kuid see ei levi kuigi kaugele. Inimese maitset kaugelt ei tunne. Kuid inimene kiirgab soojuskiirgust ning helilaineid, mis levivad ja annavad meist märku. Erinevalt soojuskiirgusest on just helilaine see, mis üksikolendist kõige kaugemale teatab. Tehnoloogia saavutused on seda kaugust veelgi kasvatanud.  Elektrivalgus, laserid, raadiokiirgus ja mis kõik veel on inimese loodud, et need konkureeriksid loomuliku, loodusliku muusikaga, mida inimene ainuomaselt luua oskab. 

Musikaalne evolutsioon

Vorst vorsti vastu on strateegia, mille kohaselt  tehakse alati koostööd, välja arvatud siis, kui eelmises voorus on üks vastasmängija reetnud, mistõttu reedab vastuseks ka teine pool. Kuid ainult ühe korra. „See strateegia on kena, sest kunagi ei alustata ise reetmise tsüklit, ning suuremeelne, sest reetmist karistatakse vaid korra,” kommenteerib Simon Blackburn. Inimese mäng muusikaga toimib selle strateegia kohaselt. Kui arvad, et trumpad muusika üle, surmad selle tehismüraga näiteks, siis järgmisel  korral sa muusikat ei leia. Kuid selline olek ei jää kestma, muusika tuleb jälle tagasi. Asi ei jää. „Paraku on uurimused näidanud, et vorst vorsti vastu on optimaalne strateegia üksnes eritingimustes,” tõdeb Blackburn. Paleontoloog George Gaylord Simpson arutles oma mõjurikkas, 1944. aastal ilmunud raamatus „Evolutsiooni tempo ja laad” selle üle, kuidas evolutsiooni puhul tuleb eristada evolutsioonilise muutuse tempot (ehk kiirust)  ja selle laadi (ehk protsessi). Ta väitis, et tempot saab kasutada laadi mõistmiseks. Kuid kas muusika puhul kehtib paradoksina ka sama väide? Et muusika laadi saab mõista tempo kaudu?

Kuigi peaks ju olema vastupidi – laad määrab tempo. Nõnda on küll ka evolutsiooniga, kuid hiljuti tõestati bakterite peal see väide, mille tõestuseks Simpson tõi säilinud fossiilide kiiruse ja mustri muutumise ajas. Richard Lenski ja ta kolleegid  uurisid kolibakteri genoomi muutumist 40 000 põlvkonna jooksul ehk 20 aasta vältel. Esimese 20 000 põlvkonna jooksul akumuleerusid mutatsioonid kiirusega kaks mutatsiooni tuhande põlvkonna kohta. Siis tekkis mutatsioon, mis sundis kiiremale muteerumisele. Kuid eluliselt oluliste mutatsioonide arv hoopis vähenes, nii et viimase 20 000 põlvkonna jooksul kinnistus vaid 600 mutatsiooni. Nõnda ei tule imestada, et mida edasi, seda  vähem uut kinnistub muusikas. Või üllatuda sellegi üle, et esimestest taktidest või koguni nootidest on enamjaolt selge, kas muusikat kannab muusa või on see pelk liimi-ja-kopeeri-toodang. Elulise muusika evolutsioon ei toimu lahus elu evolutsioonist. Viiendal sajandil eKr elanud Elea Zenoni ainsa meieni jõudnud teose fragmendid esitavad paradokse, mis on paradoksaalsel kombel ergutanud lääne mõtteilma seniajani. Achilleus ja kilpkonn,  nool ja jooksja on tuntumad lahendamaks ruumi, aja ja kiiruse pidevuse/diskreetsuse mõistatust. Zenoni paradokside elujõud on seisnenud nende aluste kõigutamises. Paradoks seegi. Kujutlegem Achilleuse ja kilpkonna eeskujul heliteost, mis kestab pool minutit ja seejärel on veerand minutit vaikust. Siis kõlab muusika kaheksandik minutit ja järgneb kuueteistkümnendik minutit kestev vaikus. Küsimus: kas minuti möödudes kostab muusika või mitte? 

Kui asjale matemaatiliselt läheneda ja vastav rida üles ehitada, siis saab tõestada, et sel real puudub viimane liige. Paistab, et sellist muusikat ei saa olemas olla, kuid ometi on selline muusika võimalik. Me ei saa öelda, et muusika pole paradoksaalne. Aga me ei saa ka öelda, et muusika on paradoksaalne. Me ei saa ju rangelt võttes küsida sedagi, kus on lumi, sest näeme ju ise, et lumi tekib helvestest, millest igal on oma liikumine, elu ja olu. Mängime ja laulame siis.