Naturalismi on siin mõistetud üsna laialt. Mis on naturalism täpsemalt? Kas teaduse all on siin mõeldud loodusteadusi?
Mõned inimesed väidavad, et niinimetatud sotsiaalteadustes, näiteks sotsioloogias ja antropoloogias kasutatakse teistsugust meetodit kui loodusteadustes – hermeneutilist meetodit. Kui seda eeldada, siis saab hoopis teisiti mõista väidet, et filosoofia teeb sama asja, mis teadus. Kuid nii ma ei mõelnud, minu arvates kasutab filosoofia sama meetodit, mis loodusteadused. Ent kui vaadata asja lähemalt, siis leiame, et ka mitmeid hermeneutilise meetodi aspekte kasutatakse seda laadi teaduses, mida mina pooldan. Minu ettekujutuses seisneb teaduslik meetod selles, et konstrueeritakse sisukaid ja sünteetilisi teooriaid ning hinnatakse neid tõendusmaterjali valgel. Miski selles idees ei räägi vastu mõttele, et osa sellisest tõendusmaterjalist võiks seisneda meie teadmistes inimvaimu kohta. Introspektsioon, mittevaatluslik teadmine inimvaimust on kindlasti osa hermeneutilisest meetodist ning sellist informatsiooni kasutavad ka ortodokssed loodusteadused. Näiteks empiirilises psühholoogias pannakse katseisik sageli veidrasse olukorda ning küsitakse: „Mida sa kogesid?”. See on introspektiivne meetod. Ma pole aga kindel, et küsimus käis just hermeneutilise meetodi kohta.
Tegelikult mitte. Ma tahtsin paremini aru saada, mida naturalism endas hõlmab. Kui te ütlete, et meetodiks on sünteetilise teooria loomine ning selle hindamine tõendusmaterjali põhjal, siis see näiteks ei välista parapsühholoogiat. Ka seal on inimestel teooriad, mida nad püüavad kinnitada eksperimentidega. Kas ka see sobiks kokku naturalismiga?
Parapsühholoogia on huvitav juhtum. Mis on selle juures valesti? Parapsühholoogid on tõsised inimesed, nad kasutavad kehtivaid eksperimendiskeeme ja keerulisi tehnikaid ning kõige sellega ei ole midagi valesti. Ainult et mulle tunduks see hämmastav, lausa sõnatukstegev, kui need eksperimendid tõendaksid, et ma oskan öelda, millist kaarti keegi teises toas vaatab. Põhjus, miks me arvame, et see on väga ebatõenäoline, peitub kogu ülejäänud teaduses. Asi pole selles, nagu oleks midagi valesti parapsühholoogia meetoditega, ning pole välistatud, et nad võivad midagi avastada. Kui nad midagi avastavad, siis me oleme lihtsalt avastanud sellist liiki protsessi, millest me varem midagi ei teadnud. See on hüpoteetiline väide. Ma ei arva, et nad midagi märkimisväärset avastaksid. Ent kui see juhtuks, siis on üks võimalus see, et avastatut saab seletada standardsete loodusteaduste raames. Teisalt võib ette kujutada, et parapsühholoogid avastavad mingi protsessi, mis näitab, et fundamentaalfüüsika on ekslik. Mulle tundub see lihtsalt äärmiselt ebausutav: standardses teaduses on tohutu hulk tõendusmaterjali, millest järeldub, et midagi sellist ei juhtu. Umbes nii ütlesin ma ka oma esimeses loengus: filosoofid peaksid lähtuma leidudest, mida toetab suur hulk teaduslikke tõendeid. Ei ole mõistlik öelda, et tegu on pelgalt teaduslike avastustega, ehk lükatakse need tulevikus ümber ning seetõttu pole neil filosoofias kohta. Kui teadlaste poolt avastatust sugeneb järeldusi filosoofiliste teemade jaoks, siis peavad filosoofid neile kindlasti tähelepanu pöörama. Üllatavalt sageli kohtab filosoofide seas hoiakut, et leidub küll palju teaduslikke tõendeid, ent need võivad olla ekslikud, ja seega on näiteks dualism filosoofias jätkuvalt päevakorral, kuivõrd ajus võib mateeria liikumist mõjutada erilist laadi jõud. See on küll mõisteliselt võimalik, ent kuna teaduslikud tõendid on ülekaalukalt selle vastu, siis peaksid filosoofid selle tagasi lükkama.
Mõned inimesed usuvad näiteks elusse pärast surma. Nemad väidavad endil olevat selle kohta tõendusmaterjali, mis põhineb hüpnoosil või seisneb surmalähedase kogemuse läbielanud inimeste tunnistustel. Kas te ütleksite, et see on halb tõendusmaterjal või et siin pole rakendatud korrektselt teaduslikku meetodit?
Ei, minu arvates on need täiesti head tõendid. Neid tuleb muidugi seletada ning neile leidub palju paremaid seletusi kui see, mille kohaselt on viimase 150 aasta füüsika ja füsioloogia eksiteel. Kui mõne meelest järeldub nendest tõenditest, et leidub reaalsuse aspekt, mida teadus seni pole tunnistanud, mis lisandub kõikidele füüsikalistele protsessidele ning mis mõjutab meie kehade toimimist ja võib säilida pärast surma, siis ma leian, et selle vastu leidub ülekaalukaid teaduslikke tõendeid, ning seetõttu tuleks arvata, et õige seletus on see, mis on tõenäolisem.
See on aposterioorne argument. Te ei ütle, et saame esitada aprioorse argumendi, et selline asi on võimatu?
Just nimelt. Neil teooriatel pole midagi viga, asi on vaid selles, et tõendid räägivad ülekaalukalt nende vastu. Dualismi hüpoteesis või veelgi radikaalsemates parapsühholoogilistes teooriates ei ole midagi vastuolulist või isegi ebateaduslikku, kuid ma väidan, et hiljutine teadus on näidanud selliste seisukohtade ekslikkust. Kakssada aastat tagasi ei olnud veel tõendeid dualismi vastu ning sellepärast olidki nii paljud inimesed rahul interaktiivse dualismiga. Nüüd leidub palju selliseid tõendeid ning seetõttu on dualismist loobutud. Neid, kelle jaoks on dualism endiselt päevakorral, ei saa tõsiselt võtta. Nad trotsivad teaduslikke tõendeid. On halb, kui filosoofiast saab vabandus teadust mitte tõsiselt võtta.
Te olete öelnud, et tänapäeval on igaüks naturalist ning et vähemalt filosoofide seas on see enamuse vaade. Ent kas võiks juhtuda, et tulevikus olud muutuvad ning suurem osa filosoofe teevad läbi antinaturalistliku pöörde?
Kui te mõtlete seda, kas teadus võiks näidata, et mõned kindlalt juurdunud veendumused olid ekslikud ning et see võiks anda filosoofiale uue suuna, siis see võib juhtuda, kuid pole eriti usutav. Võib-olla pidasite hoopis silmas olukorda, et kõik teaduslikud avastused jäävad nii, nagu nad on, ent filosoofia enda sees tekib antinaturalistlik liikumine?
Ma pidasin silmas olukorda, et filosoofid muutuvad jälle väga religioosseks ning lasevad usul mõjutada oma filosoofilisi vaateid. Selline olukord on mõeldav: nii oli see keskajal, praegu mitte, kuid võib jälle juhtuda.
Ma leian, et oleks väga õnnetu juhus, kui religioon saaks filosoofias suure mõju. Teatud mõttes ei ole religioosse õpetuse oluliseks pidamine nende teemade puhul, millest me oleme rääkinud, lepitatav filosoofiaga. See ei tähenda, et usklikud inimesed ei saaks olla head filosoofid, kuid nad peavad tunnistama filosoofilise argumendi autoriteeti, mitte apelleerima filosoofilises kontekstis religiooni autoriteedile. Kui mõelda filosoofia ajaloole, siis muutus filosoofilise arutluse käigus religiooni autoriteedile toetumine kohatuks pärast Hume’i. Tänapäeval on hulgaliselt filosoofe, kes on usklikud, kuid see ei mõjuta nende tegevust filosoofidena.
Ehk avaldub mõju selles, et nad püüavad leida oma filosoofilistes teooriates kohta üleloomulikele olenditele nagu jumal. Kui nad käsitlevad inimvaimu, siis püüavad nad kaitsta dualismi.
Nad võivad seda tahta, kuid ma olen piisavalt optimistlik filosoofiatraditsiooni suhtes ja eeldan, et sellised seisukohad ei kerki päevakorda, kui nende kasuks pole esitatud argumente või vähemalt lükatud ümber argumente nende vastu. Filosoofid, kes lasevad oma eelnevatel religioossetel sidumustel vormida oma filosoofilisi argumente, riskivad sellega, et neid ei võeta tõsiselt. Ma peaksin religioossuse kasvu filosoofiatraditsioonile ohtlikumaks, kui meie selja taga ei oleks viimase kolmesaja aasta pikkust minevikku, milles Hume’ist ja Kantist peale ei mängi religioon filosoofilises arutluse
s enam tähtsat rolli.
Aga ka hiljem olid näiteks Kierkegaard ja teised.
Teatud mõttes üritasid nad leida religioonile kohta tekkinud raskuste kiuste – teaduse arengu kiuste, mis muutis teatud laadi religioossed uskumused ebausutavaks, darwinistlike argumentide kiuste ja nõnda edasi. Nad jõudsid viimaks selleni, et religioon peab olema usu ja pühendumise asi, mitte põhinema mõistusel, sest nad nägid, et vanad loomuliku teoloogia argumendid jumala kaitseks ei ole enam vastuvõetavad. Meie traditsioon on pidevalt arvestanud teadusel põhinevaid argumente ning religioon on kõrvale tõrjutud. Ma ei ütle, et nõnda on maailmas tervikuna, kuid filosoofid on inimesed, kes on end sidunud veendumusega, et tõeni on võimalik jõuda argumentidele ning tõenditele tuginedes. Kui see nii poleks, siis miks üldse filosoofiaga tegelda?
Mis on teie meelest need peamised filosoofilised probleemid, mida me peaksime püüdma lahendada tänapäeval ning järgmise 50 aasta jooksul? Mina olen seda meelt, et hea filosoofia tegeleb probleemidega, mis on olulised laiemale mõtlejate ringile kui üksnes nendele, kes antud probleemidega tegelevad. Kardan, et meie kaasaja filosoofiat ähvardab oht muutuda üha skolastilisemaks.
Kas selles mõttes, et sellest saab filosoofide filosoofia?
Jah, filosoofide filosoofia. Ma ei tahaks jääda üldsõnaliseks. Üks nendest asjadest, mille kallal ma töötan, on põhjusliku suhte osapoolte loomus. Kas need on sündmused või faktid või troobid? Mis on troobid? Mis on omadused? Tõtt-öelda ma ei salli seda teemat, see ei meeldi mulle. Ent kui kedagi huvitab vaimu ja aju vaheline suhe, siis tuleb tal tegelda põhjuslikkusega, sest argument, et vaim lihtsalt ongi aju, põhineb kaalutlustel selle kohta, mis liiki asjad saavad käitumist põhjustada. Kui neuroteadlane hakkab mõtlema vaimu ja aju suhtele, siis jõuab ta väga ruttu nende fundamentaalsete filosoofiliste küsimusteni. Ma ei ole fundamentaalsete filosoofiliste küsimustega tegelemise vastu, ent see oli näide olukorrast, kus nendega tegelemise motiiviks on nende olulisus millegi muu jaoks. Sageli pärinevad parimat laadi filosoofia probleemid väljastpoolt filosoofiat. See ei pea alati nii olema, kuid parim filosoofia peab olema oluline ka vähemalt filosoofia teistele osadele. Seetõttu on raske ennustada, kuhu täpselt filosoofia võib liikuda. Mina tegelen teadusfilosoofia ja metafüüsika teemadega ning tunnen väga suurt huvi filosoofiliste probleemide vastu, mis pärinevad arengutest evolutsioonibioloogias ning kvantmehaanikas. Kvantmehaanika küsimused ei ole veel lahendatud. Üks sealsetest võimalustest, mida ma väga tõsiselt võtan, on Everetti tõlgendus, et universum jaguneb pidevalt. Kui see on tõsi, siis minu arvates on sel väga olulisi tagajärgi selle jaoks, milline on reaalsuse olemus ning meie asukoht selles.
Kuid see hüpotees on pöörane!
Paljud peavad seda pööraseks, kuid ta ei ole pöörane füüsika fundamentaaltasemel. Seal on ta ilmselt tõene ning teised teooriad on ogarad, kuid selle hüpoteesiga tegelevad vähesed. Peaaegu keegi ei uuri neid järeldusi, mis sellest tulenevad meie käsituste jaoks iseendast, determinismist ja vabast valikust ning tulevikust. Tegelikult ma arvan, et sel peaks olema sama sügav mõju meie arusaamadele meie kohast looduses nagu Kopernikul omal ajal. Kopernik tegi meile selgeks, et me ei asu universumi keskmes ning see pani meid kindlasti mõtlema teisiti inimese olemusest. Everetti tõlgendus kvantmehaanikas peaks minu meelest omama sama toimet. See on aga ainult üks teema. Ma pean väga huvitavaks ning filosoofiliselt provokatiivseks ka küsimusi inimtunnetuse evolutsiooni kohta. Samuti panevad tänapäeva maailmas toimuvad arengud meid, filosoofe, väga pingsalt mõtlema rahvuse loomusele, rahvuslikule ja kultuurilisele identiteedile, globaalsele õiglusele ja nõnda edasi. Need on väga elulised ning tähtsad küsimused.
Te olete rõhutanud filosoofia ja teaduse vahelist pidevust. Kuidas te iseloomustaksite täpsemalt filosoofia ja teaduse suhet?
See on kahesuunaline suhe. Suur hulk filosoofilisi probleeme on üles seatud teadusavastuste poolt. Filosoofid arendavad teooriaid maailma ning kõige selle kohta, mis selles leida on, ning sageli piirdub see olemasoleva mõtteviisiga, mis pärineb igapäevaelust. Mõnikord näitavad teaduslikud leiud, et tavapärane mõtteviis ei toimi, ning siis tuleb meil välja nuputada, mis järeldub seesugustest teaduslikest avastustest ning kuidas tuleks tavamõtlemist korrigeerida.
Kas te jagate siis Sellarsi arusaama, et meil on kaks pilti, ilmnev pilt ning teaduslik pilt, ning et filosoofidel tuleb need kuidagi ühitada?
Ma ei arva, et oleks kaks pilti. Teadus tegeleb vaid väikese osaga sellest, mida meil on vaja teada. Peame näiteks teadma, kuidas toimivad toolid ja bussid, kuidas inimestega suhelda jne. Seda on tohutu palju ning see on kõik tõsiselt võetav informatsioon. Osalt võib see olla üsnagi teoreetiline. Ei ole nii, et teadus tegeleb fundamentaalsega ja igapäevamõte tegeleb sellega, mis on üldisem või pinnapealsem. Igapäevamõte peab olema väga rikkalik ja detailne ning teadus keskendub väga spetsiifilistele küsimustele. Niisiis on kahe pildi asemel lihtsalt üks suur pilt, mis pärineb mineviku teadusest ja varasematest kogemustest ning sageli ka traditsioonist, mis ei põhine tõendusmaterjalil. Teadus näitab alatasa, et selle üleüldise pildi üks või teine osa on kõlbmatu ning meil tuleb hakata seda parandama, kuid sageli ei ole selge, kuidas seda teha. Nii on lood ka teises suunas. Ka teaduses on alasid – me just rääkisime kvantmehaanikast –, kus teaduse enda sees pole selge, mida arvata, ning sageli see ei kujuta endast probleemi. Tõendeid saab juurde koguda. Aga see pole alati nii. Mõlemal juhul – kui teadus ajendab filosoofilise uuringu või kui filosoofid tulevad teadlastele appi – on tegemist samalaadse olukorraga, mis minu arvates ongi iseloomulik filosoofilisele probleemile. Oleme segaduses ega tea, mida arvata, kuid seda ei ole võimalik lahendada lihtsalt tõendite juurdekogumisega. Segadus pärineb sellest, et mõned meie eeldused on ekslikud, nad tekitavad vastuolusid ning sageli ei tea me kindlalt, millised eeldused on probleemi allikaks. Seda võib juhtuda nii teadustes kui ka filosoofias. Näiteks füüsika filosoofia või bioloogia filosoofia tegelevad küsimustega, mille puhul me ei tea, mida arvata. Tegu pole teadusliku probleemiga selles mõttes, et seda saaks lahendada veel rohkem eksperimente läbi viies, vaid teoreetilise probleemiga: me ei tea, kuidas parandada oma teooriaid nii, et nad enam ei tekitaks vastuolusid.
Mõned arvavad, et isegi kui teaduses leidub filosoofilisi probleeme, siis saavad neid lahendada teoreetilise kallakuga teadlased. Millega õigustada siis filosoofiat kui iseseisvat valdkonda?
Mind ei huvita vaidlused eraldusjoonte üle, selle üle, kuhu osakonda keegi kuulub. Olen seisukohal, et lihtsalt pole nii, et kui teadustes esineb filosoofilisi probleeme, siis saab need lihtsalt jätta teadlaste hoolde. Ma selgitasin, mis on minu meelest filosoofiline probleem: see on teoreetiline keerdküsimus. Meie teooriates on mingisugune sõlm ning me ei tea, kuidas seda lahti harutada, meil on liiga palju eeldusi ning need tekitavad probleemi. Need võivad kerkida esile igapäevases mõtlemises, nii teaduslike avastuste kui muude arengute tõttu. Need võivad tekkida teaduse enda sees. Erinevalt teadlastest on filosoofid inimesed, keda on koolitatud selliste probleemide tarvis. Teadlasi on koolitatud kujundama eksperimente ja neid läbi viima ning sageli on neid õpetatud mitte muretsema teoreetiliste kitsaskohtade pärast. Eriti kehtib see füüsikas, kvantmehaanikale spetsialiseerunud füüsikute seas. On
tõsi, et mõnikord mõtlevad parimad teadlaste seast edukalt ka nendele küsimustele. Mõned parimad bioloogid teevad ühtlasi head filosoofiat, näiteks John Maynard Smith, kes oli suurepärane bioloog ja filosoof. Ent ei saaks öelda, et kõik teadlased, kes teevad tavapäraselt teadust, oleksid selles asjas head. Enamasti nad seda pole ning sageli neid isegi ei julgustata sellistele küsimustele mõtlema.
Kohati on tõesti filosoofide ja teadlaste vaheline suhtlus puudulik, kuid viimasel ajal muutub üha populaarsemaks, et filosoofid ja teadlased töötavad koos interdistsiplinaarsetes uurimisrühmades. Kas teie meelest tasub filosoofidel neis osaleda? Mis on neil pakkuda tänu sellele, et nad on filosoofid?
Interdistsiplinaarsus iseenesest ei ole eriline voorus, kuid sellest on eriti kasu puhul, kui teadlased ja filosoofid uurivad ühte ja sedasama objekti. On oluline, et filosoofia tegeleks ka probleemidega, mis kerkivad väljaspool filosoofiat ning selliseid probleeme on palju. Filosoofid, kes pole teadlikud sellest, mis toimub bioloogias, füüsikas, majanduses või poliitikateaduses, jätavad tähelepanuta hulgaliselt materjali, mis on nende valdkonna jaoks oluline. Ei saa pidada eriti väärtuslikuks selliste filosoofide tegevust, kes jätkavad sellesama probleemi uurimist, mille jaoks neid üliõpilasena ette valmistati, ainuüksi sellepärast, et nad seda oskavad.
Mis on teie meelest filosoofia üldine tähtsus kultuuris? Näiteks kas arvate, et filosoofidel lasub kohustus väljendada oma seisukohti ühiskonna ja kultuuri laiemate teemade suhtes või mitte?
Ma ei arva, et neil oleks filosoofidena eriline kohustus. Filosoofidel ei ole nendel teemadel kõnelemiseks erilist autoriteeti ainuüksi seetõttu, et nad on filosoofid, kuid tihti on nende poolt uuritud probleemid kultuurile olulised ning nendes küsimustes, milles nad on eksperdid, on muidugi hea, kui nad sellest räägivad. Ka on mõned filosoofid mõelnud pingsalt teatud poliitilise iseloomuga teemadele nagu näiteks rahvuse ja kodakondsuse küsimused. Filosoofid, kes nende teemadega on tegelnud, peaksid sellest kindlasti rääkima, kuid ma ei arva, et avalikus arutelus tuleks pidada autoriteediks näiteks filosoofi, kes on uurinud põhjuslikkuse loomust.
Küsinud Bruno Mölder