Küllap vist polegi niisama lihtne leida sobivamat teost uue sarja „Bibliotheca philosophica“ avanguks kui Giorgio Colli (1917–1979) „Filosoofia sünd“. Olgem rõõmsad, et selline sari on loodud! Mahu poolest on raamat võrdlemisi tagasihoidlik, silmapaistmatugi, kuid autor arutab filosoofia päritolu ja tekkeloo ürgolulise küsimuse üle. Kuna teadused on suures osas sündinud järkjärgulise filosoofiast iseseisvumise teel, võib öelda, et raamatus päritakse süstemaatilise ja teadusliku mõtlemise päritolu kohta üldse. Ja see küsimus võiks huvi pakkuda peale filosoofide kõigile, kes ei pea ümbritsevat maailma iseenesestmõistetavaks ja paratamatuks, millekski etteantuks või taevast langenuks, niisiis kõigile, kes on hakanud kahtlema teatavas megalomaanias avastada millegi ajatu ja ajalootu loomus, vaid mõtlevad, kus ja millistel tingimustel, millistele vajadustele vastates, milliseid funktsioone täites on asjad tekkinud ja arenenud. Ühesõnaga kõikidele „-loolastele“, ühtviisi nii aja-, mõtte-, kultuuri-, keele -ja loodusloolastele. Sellist küsimisviisi võib nimetada genealoogiliseks (vt ka tõlke järelsõna).
Traditsioonilise käsituse järgi on õhtumaise filosoofia, sõnasõnalises tõlkes tarkusearmastuse, rajajad ennekõike Sokrares ja Platon. Sokratest, kes ise teatavasti ei vaevunud kirjutama, tunneme suuresti aga Platoni kaudu, nii et tihtipeale on raske öelda, kus lõpeb üks ja algab teine. Muidugi olid ju veel eelsokraatikud, kuid nende mõtete säilinud fragmente on ikka peetud liiga ebamääraseks ja tumedaks, et neile ülemäära suurt – vähemasti filosoofiat rajavat – kaalu omistada. Nõnda siis jääbki Platon. Võib tunduda mõnevõrra kummaline, et Colli, kes õpetas Pisa ülikoolis antiikfilosoofiat kolmkümmend aastat, nõustub laias laastus selle pildiga. Seejuures tuleb küll kohe lisada, et filosoofia kui tarkusearmastus kujutab endast tema käsituses juba teatavat allakäigufenomeni, millele eelnes pikk, ehe ja elav tarkuse või tarkade ajastu. Filosoofia on selle tarkuse väärdunud, väändunud võsu. Siin võib märgata sarnasusi Martin Heideggeri mõtlemisega. Tema pöördus samuti eelsokraatikute poole, et avastada mõtlemise – mitte filosoofia – teine algus. Ja muidugi Nietzschega, kes pidas nagu Colligi Sokratese ja Platoni mõtlemist kreeka arhailise traagilise maailmavaate ratsionaliseerivaks taltsutamiseks. Colli vahetuim mõju XX sajandi mõtlemise arengule ilmnebki Nietzsche teoste kriitilise väljaande koostamises koos Mazzino Montinariga. Sellest väljaandest, kus on Nietzsche filosoofia retseptsioonis seatud täiesti uued, antimetafüüsilised rõhuasetused, on saanud Nietzsche-uurijate seas standardväljaanne. Colli ja Nietzsche kreekluse käsituses on siiski ka mitmeid märkimisväärseid erinevusi.
Kus Colli järgi niisiis tarkuse deformeerumine filosoofiaks toimus ja kas tähendab see ühtlasi, et meie õhtumaine filosoofia, nii nagu seda tänapäeval tuntakse ja praktiseeritakse, on mõnevõrra ebardlik? Või koguni puhtpaljas värdjas? Teiselt poolt, kas pole nii, et teinekord võib ka väänikust võsust sirguda kõrge ja uhke puu?
Olgu kuidas on, kreeka tarkuse algupära jäljed viivad Colli sõnul tagasi jumal Apolloni hämarate, ebamääraste ennustuste ja ettetähenduste juurde. Apolloni põhiliseks kultuskeskuseks oli Vana-Kreekas Delfi oraakel, kelle juures käidi üle kogu maa oma tuleviku kohta aru pärimas ja teateid saamas. Selles arhailises tsivilisatsioonis olnudki tarkuse pärusmaaks inimese ja maailma tuleviku tundmine ja selle pärusmaa valitsejaks jumal Apollon. Siinkohal võib küsida, kas mitte filosoofia, mis on loobunud illusioonist avastada ajatuid, ajalootuid tõdesid, mis aga sellegipoolest tahab säilitada teatava olemasoluõigustuse, ei pea, vähemasti oma teatud väljendustes, paratamatult muutuma prognostiliseks? Millekski, mis püüab ette haarata, ette näha, ette tähendada, ehk ka ette võimaldada teatud kultuurilis-ühiskondlikke arengumustreid?
Apollon kõneles pühamu preestritari püütia suu läbi, kuid selleks et püütia oleks suuteline jumalikku tarkust lausuma, pidi ta viibima transi, maania (sellest pärineb sõna „mantika“ ehk ennustuskunst), hullumeelsuse seisundis. Sellest tulenevalt väidab Colli, et tarkus ja hullumeelsus on alguses olnud kaunis intiimselt ja lahutamatult seotud. Nietzsche teatavasti pidas „Tragöödia sünnis“ hulluse ja joobumuse jumalaks veinilembest Dionysost, Apollonit aga pigem mõõdukuse, vormide ja kunsti jumaluseks. Mitmesuguseid müüte ja Apolloni epiteete tõlgendades osutab Colli aga tõsiasjale, et Apollon polnud siiski mitte ainuüksi kunsti, vaid võib-olla veelgi enam teadmise ja tarkuse jumal, ja et selles tema tarkuses oli samuti midagi hullu. Seejuures on oluline, et see hull, jumalik, läbinisti „transtsendentne“ tarkus sai inimliku sfääris väljenduda ainult transiseisundis püütia mitmetähenduslikes, segastes, arusaamatutes sõnades, mõistatuse kujul. Apollonlikud ennustused on Colli sõnul esitatud mõistatusena, mida tuleb tõlgendada, ja see tõlgendus olla otsekui inimese kahevõitlus jumalikuga: Apollon „veab inimese mõistatuse veetlevasse võrku“ ja sellest mängust kujuneb „traagiline kahevõitlus, surmaoht, millest suudavad pääseda ainult tark ja sangar, kui nad hoiduvad ülbusest“ (lk 20).
Esimene etapp tarkuse, teadmise, lõpuks ka filosoofia genealoogias on siis mõistatusena esitatud ennustuste inimlik tõlgendamine. Kuid juba igiammusest ajast kippunud mõistatus ennustusest lahku lööma, mis ilmneb Colli järgi näiteks sfinksi loos. Surmaoht aga jäi: kes sfinksi mõistatust lahendada ei suutnud, selle kägistas sfinks ära; kui Oidipus selle viimaks lahendas, viskus sfinks kuristikku. Kui religioosne taust VIII–VI sajandi paiku enne meie aega veelgi taandus, kui mõistatus polnud enam niisiis jumaliku tarkuse väljendus, sai sellest pelgalt inimliku, tarkade omavahelise jõukatsumise objektiks. Tark oli see, kes suutis mõistatuse lahendada, ja kes seda ei suutnud, kaotas võistluse, koos sellega oma hea nime ja au ning pidi targa tiitlist mõistagi loobuma. Huvitaval kombel rõhutab Colli just võistluslikkust, tarkuse seost võistluslikkusega. Võib oletada, et vanad kreeklased olidki niisama võistluslikud, kui oleme seda meie (vaevalt see on juhus, et olümpiamängud said alguse Kreekas), ja tõenäoliselt ka niisama edevad. Targa Homerose kohta on säilinud pärimus, et ta sooritanud enesetapu, kuna polnud suutnud lahendada mõistatust, mille olid talle esitanud kalalt tulnud kalamehed.
Aja jooksul sünnib sellest võistluslikkusest dialektika kui väitlus- või argumenteerimiskunst: „Dialektika sünnib võistluslikkuse pinnal. Kui religioosne taust on taandunud ning teadmistungi ei pea enam tagant kihutama jumalalt tuleva väljakutsega, kui inimestevaheline võitlus teadmise nimel ei nõua enam seda, et nad oleksid ennustajad, siis ilmubki lagedale puhtinimlik võistluslikkus“ (lk 48-49). Põhilised mõtlemis- ja väitlusseadused nagu vasturääkivuse või välistatud kolmanda seadus, mida Aristoteles on kirjeldanud ja mille süsteemi paigutanud oma noorpõlve teoses „Toopika“, olid suulises väitluspraktikas käibel olnud juba sajandeid. Tarkadega nagu Herakleitos, Parmenides, Zenon ja Gorgias saavutanud väitluskunst kõrgeima taseme, mis ületavat peenuse ja filigraansuse poolest kaugelt isegi Platoni väitluskunsti ja -oskuse. Tähistagu too inimlik jõukatsumine mõistatuste lahendamisel ja sellele järgnev dialektika sünd siin vaadeldava genealoogia teist ja kolmandat etappi.
V sajandi keskpaigast alates, kui kultuur on koondumas Ateenasse, hakkab dialektika Colli sõnul alla käima, väljudes kitsast valitute ringkonnast ja põimudes laiema poliitika- ning kunstisfääriga. See vulgariseerimine, dialektika üldkasutatavaks muutumine panevat omakorda aluse retoorikale kui põhimõtetele ja reeglitele üles ehitatud väljendustehnikale. Retoorikas säilib dialektika võistluslikkus, kuid, nagu väidab Colli, kui dialektikas võisteldi tarkuses, siis retoorikas võimule pürgivas tarkuses (lk 67). Seejuures saatnud retoorika sündi ühtlasi kirja laiem levik ja kasutuselevõtt. Selle tinginud lihtlabane asjaolu, et kõnemehed ei saanud kõnepidamisel loota improvisatsioonile: kuna kõne stiil ja struktuur, ennekõike aga selle rütm pidi olema täiuslik, kui taheti kuulajaskonda veenda, kirjutasid nad oma kõned üles ja õppisid need seejärel lihtsalt pähe. Kirja laiem levik toob aga saatusliku pöörde Colli genealoogiasse: sellega on loodud kõige olulisem eeldus õhtumaise filosoofia tekkeks. Ja kes muu võiski see olla, kui mitte kirjanduslikult üliandekas Platon, kes selle filosoofiavärdja lõpuks ilmale tõi (tsitaadis minu rõhutused): „Filosoofia tärkab dialektilise treenitusega ühendatud retoorikasoodumusest, kulgemissuuna suhtes teadmatuses viibivast võistlusvaimust, sisemisest lõhest, mis esmakordselt ilmutab end mõtlevas inimeses (st Platonis), kellesse poeb tühipaljas maise võimu ambitsioon, ja lõpuks kõrgel tasemel kunstiandest, mis häälekalt ja ülbelt, teelt kõrvale kaldudes, maandab end uue kirjandusžanri leiutamises“ (lk 74-75).
Colli toob välja, et ka Platon ise nimetab Herakleitose, Parmenidese ja Empedoklese ajajärku tarkade ajastuks ja peab ennast nende kõrval pelgalt filosoofiks, kõigest tarkuse armastajaks, s.o kellekski, kellel endal tarkust pole. Kuid paradoksaalne on see, et seesama Platon, kes rajas filosoofia kui kirjandusžanri, on üks kuulsamaid kirja alavääristajaid ja halvustajaid õhtumaa filosoofias. Esiteks muidugi eesti keeldegi tõlgitud „Phaidroses“, kus ilmneb kirja kahjulikkus mälule ja mäletamisele. Veelgi eksplitsiitsemalt aga „Seitsmendas kirjas“ (selle autorsuse osas pole õpetlased küll päris ühel meelel): seal on selgesti öeldud, et ükski tõsine inimene ei usalda olulisi asju kirja hoolde; et kui autor on otsustanud midagi kirja panna, siis võib olla üsna kindel, et see polnud tema jaoks kuigi tõsine asi. Kas võib sellest tuletada, et kogu Platoni enda looming, mis tegi võimalikuks ühe Aristotelese ja suure osa kogu õhtumaisest filosoofiast – rääkimata üldse Platoni mõjust näiteks kristlusele, kristlusest kui platonismist rahvale –, polnud autori meelest midagi tõsist? Oli võib-olla kõigest mäng, väike nali lugejate kulul? Ja kas tähendab see omakorda, et määral, mil õhtumaine filosoofia läheb tagasi Platonini, ei maksa seda üleliia tõsiselt võtta?
Muidugi, kirjapõlguses, kirja halvustamises, nägi Jacques Derrida teatud põhjustel, mida siin ei ole ruumipuudusel võimalik eritleda, õhtumaise filosoofia kui metafüüsika kõige läbivamat, kõige konstantsemat tunnusjoont. Sellest vaatepunktist – ja erinevalt Colli käsitusest – ei rajanud Platon niisiis midagi radikaalselt uut. Küll siseneb temaga õhtumaisesse filosoofilisse mõtlemisse üks uus vajadus ja sund, seda elustav ja võib-olla elus hoidev paradoks, millest oli vaba talle eelnenud tarkus: ühelt poolt võitmatu sund kirjutada (ka edevusest ehk?), mida aga, otsekui patukahetsusena, saadab niisama võitmatu kirjapõlgus ja -hirm. Niivõrd kui Colli seda filosoofide üleüldist väärtushinnangut kirja suhtes jagab (osaliselt paistab ta seda tegevat), on temagi genealoogia metafüüsiline, s.t ei välju filosoofia kui metafüüsika raamistikust.
Olgu asjalood kuidas on, Colli „Filosoofia sünd“ tõstatab mitmeid väga põnevaid küsimusi, pakub rohkelt mõtlemisainet ja on igas mõttes uue raamatusarja vääriline avang. Kui rääkida tõlkest, siis oli raamat üldjoontes ladusalt loetav ja arusaadav, vaid paar kohta tekitasid küsimusi. Näiteks leheküljel 18 esineb lause: „Kõike seda saab väljendada Schopenhaueri sõnadega: mõistus on loomalikkuse, elutahte teenistuses, aga mõistuse vahendusel saavutatakse teadlikkus kannatusest ja leitakse tee, kuidas jagu saada kannatusest ehk elutahte eitamisest“ („Ma attraverso la ragione si raggiunge la conoscenza del dolore e della via per sconfiggere il dolore, cioè la negazione della volontà di vivere“). Tõlkest ilmneb niisiis, et Schopenhaueri järgi on elutahte eitamine kannatuse allikas ja mõistuse abil me leiame tee sellest vabanemiseks. Õige oleks aga hoopis, et elutahte eitamine ise on tee kannatusest vabanemiseks. Tõlge on varustatud ka Daniele Monticelli konteksti valgustava ja huvitavaid seoseid loova järelsõnaga. Olgu mainitud, et siin esitatud tõlgendus osaliselt kattub järelsõnas pakutuga, kuid mitmes punktis ka lahkneb sellest.