Nii siinsetes loengutes kui ka terve oma karjääri vältel olete tegelnud üsna spetsiifiliste küsimustega keele- ja vaimufilosoofias. Kas arvate, et seda laadi professionaalne filosoofia peaks pakkuma huvi ka tavalisele inimesele? Miks nad peaksid hoolima filosoofiast, kui üldse?

Ma ei arva, et siin on tegu mingi kohustusega. Võib-olla leidub eetilisi probleeme, millest inimesed peaksid hoolima, ent ma ei arva, et on mingi põhjus, miks inimesed peaksid hoolima asjadest, mis mind huvitavad, näiteks isikusamasus jne. Sellegipoolest on tõsiasi, et paljud inimesed hoolivad sellest. Ma arvan, et teatud protsendil inimestest on loomulik huvi filosoofiliste teemade vastu. Need inimesed on lapsepõlves kindlasti kulutanud vanemate närve, küsides alatasa „miks?”, nad on kulutanud ka õpetajate närve, leppimata õpetaja vastustega. Sageli mängivad need inimesed viljakat rolli intellektuaalses elus ja teaduses, püstitavad küsimusi jne. Ka siis, kui nad seda rada ei lähe, eeldan, et kui inimesel on see loomulik instinkt imestada ning pärida, otsida õiget seletust – s.t loomulik instinkt eluks filosoofias –, siis liigub ta samm-sammult filosoofia üha tehnilisematesse osadesse. Küsimuste peale saab ta ju vastuseks argumente, kaevub nendesse ja näeb, et neil on teatud eeldused. Seejärel vaatab ta neid eeldusi toetavaid argumente ning paari tiiru pärast satub ta väga tehniliste küsimuste juurde. Kui jõuda nendeni sellisel moel, siis võib pidada neid väga põnevaks.

Te siis ei nõustu väitega, et filosoofia algab imestusest ja lõpeb igavusega?

See kehtib mõne inimese kohta. Võtame näiteks malemängu. Malet mängida on tore, ent kui kohtutakse tõsisemate mängijatega, leitakse, et ei soovita sellesse mängu nii palju aega ja jõudu panustada. Samamoodi on filosoofiaga. Mõne inimese puhul algab see imestusest ning lõpeb igavuse või lihtsalt kannatustega, kui nende käsutuses aeg ja energia otsa saavad. Kuid teised imestavad edasi, alustavad mõtlemisest elu mõtte üle ning on võlutud ka siis, kui on jõudnud peamurdmiseni, mida võib pidada sõnaks ja mida mitte.

Ütlesite, et iga inimene ei ole kohustatud filosoofiast huvituma, ent kas filosoofid on kohustatud väljendama arvamust ühiskonnale tähtsatel teemadel.

Minu meelest neil on see kohustus. Näiteks USA poliitikas esineb sageli kaheldavat ning mõtlematut tuginemist filosoofilistele põhimõtetele. Paljud ütlevad, et soovime presidenti, kes usub Ameerika erilisusse, ning et võib-olla Obama sellesse ei usu. Kuid mida tähendab „Ameerika erilisus”? See võib tähendada, et Ameerikal on erakordselt vedanud: on palju loodusvarasid, oli palju vaba maad, kui sisserändajad tulid, sest paljud Ameerika põliselanikest olid surnud Kolumbuse toodud haiguste kätte. See võib tähendada, et ameeriklastele on omane midagi sellist, mille pärast nad meeldivad jumalale rohkem kui teised rahvad. Filosoofi kohuseks on uurida selliseid sõnu nagu „erilisus”, millele inimesed toetuvad, ja eristada nende tähendusi ning põhjuseid, miks selliseid asju usutakse. Kas filosoof on kohustatud avalikustama oma poliitilisi vaateid, selles ei ole ma kindel, kuid tal on kohustus asju selgitada, sest seda filosoofid oskavad.

Teete koos teise Stanfordi professori, Ken Tayloriga iganädalast raadiosaadet „Filosoofiajutud”(„Philosophy Talk”). Kuidas te sellesse tegevusse suhtute? Kas see sobib filosoofiliste teemade laiema avalikkuse ette toomise näiteks?

Ma arvan, et osale rahvast filosoofia meeldib või meeldiks, kui nad sellega kokku puutuksid. Vähemalt Ameerikas ei puututa filosoofiaga eriti kokku ei keskkoolis ega ka tingimata mitte ülikoolis. Nii elavadki paljud, märkamata, et nende huvialale on toetus tegelikult täitsa olemas, et leidub inimesi, kes sellele mõtleb. Filosoofia ei ole ainult surnud inimesed – sellega tegelevad ka mõned elus inimesed. Sellepärast ma tahtsingi seda teha – mitte niivõrd pöörata inimesi filosoofiausku, kuivõrd tuua filosoofia nende juurde, keda ei olegi vaja pöörata, vaid kellel oleks vaja ainult teada saada selle olemasolust, et sellest huvituda.

Laiem avalikkus teab teid tänu teie struktureeritud prokrastinatsiooni teooriale. Eelmisel aastal saite selle teooria eest Ig Nobeli kirjandusauhinna ning sel sügisel tuleb teil prokrastineerimise ehk edasilükkamise kohta välja raamat. Mis tunded teid valdavad selle mitte nii väga auväärse auhinna saamise puhul? Kuidas seletate oma teooria tuuma?

Et kuidas ma sellesse preemiasse suhtun? Ma ei aja Ig Nobeli auhinda segi Nobeli auhinnaga, ehkki mul pole midagi selle vastu, kui teised seda teevad. Ma kirjutasin essee pealkirjaga „Struktureeritud prokrastinatsioon” aastate eest rahulolematuse pärast iseendaga ning lõpuks see avaldati ning jõudis internetti. Olin üsna rabatud positiivsest vastukajast, mis sellele osaks sai. Paljud ütlesid, et neile oli sellest abi. Mõeldud oli see enda üle naljaheitmisena. Mõte oli selles, et ehkki ma lükkan asju edasi, ei logele ma sealjuures lihtsalt sohval: selle asemel, mida ma peaksin tegema, teen ma midagi muud. Sellepärast seda kutsutaksegi struktureeritud prokrastinatsiooniks. Kes niiviisi toimib, teeb palju ära, ehkki ta ei saa tehtud neid asju, mida ta peaks tegema.

Auhinna vastu polnud mul niisiis midagi ja mul paluti need mõtted ka raamatuna välja anda. See raamat ei ole sügav filosoofia, see on kerglane filosoofia, veidi naljatlev ja veidi kasulik. Ma tahaksin muidugi, et mind tuntaks kui kedagi, kes loogikas on tõestanud põhjapanevaid teoreeme või teinud kindlaks reaalsuse ülima loomuse, kuid mul on hea meel ka siis, kui mind tuntaks kui inimest, kes on kirjutanud esseesid, mis aitavad elada, olemata enda suhtes liiga karm.

Oma loengutes ütlesite naljaga pooleks, et filosoofina on teil lubatud faktide suhtes eksida. Millises suhtes on teie meelest filosoofide väited ja empiirilised faktid? Kas me saame teha filosoofiat aprioorsel moel või peaks ta rohkem külgnema empiiriliste teadustega?

Ma ei arva, et filosoofiat õnnestuks teha aprioorselt selles ranges tähenduses, nagu Kant aprioorset mõistis, s.t kasutades üksnes puhast mõistust ning ehk ka aja ja ruumi kaemust. Samas kui filosoof sukeldub sügavale empiirilisse teadusesse, pole see halb, kuid selleks peab ta saama teadlaseks. Kuid on ka tohutu vahepealne ala, mida me peame teadmiseks, nagu näiteks tavamõistuslik viis mõelda omaenda ning teiste inimeste vaimust. Võib-olla see ei ole teaduslik teadmine ning võib-olla peab selle osa, mis sellest moodustab teadmise, kunagi teadus ära seletama, kuid ma pean ikkagi oluliseks, et me neid mõisteid mõistaksime, saaksime aru, miks nad nõnda võimsad on ning kus on nende piirid. See on ala, kus filosoofid peavad veetma enamiku oma ajast.

Kui ütlen, et me võime faktide osas eksida, siis pean ma silmas olukorda, et kui ma kõnelen David Hume’ist ning ütlen, et ta suri 1778. aastal, ning tegelikult suri ta 1776. aastal, siis ei ole see olukord nii piinlik, sest see ei ole asi, mis mulle Hume’i juures huvi pakub. Ajaloolasele oleks see piinlik, aga mitte mulle kui filosoofile. Teisalt muidugi ei taha keegi sihilikult faktide osas eksida, eriti kui need on olulised selle jaoks, millega sa tegeled. Kuid filosoofilised küsimused ei sõltu harilikult eksperimentide konkreetsetest tulemusest või ajaloolistest daatumitest.

Mõnede meelest peaksid filosoofid uurima mõisteid, tegelema mõisteanalüüsiga, mitte uurima maailma. Kuid teatud mõttes on ka mõisted osa maailmast. Pärast Quine’i, kui teda tõsiselt võtta, ei saa siin ranget piiri tõmmata.

Mina võtan Quine’i väga tõsiselt, tõsisemalt kui paljud teised tänapäeval. Meil puudub vaatekoht eikusagilt, ei leidu seisukohta, mis ei paikneks mõnes keeles, traditsioonis või kultuuris. Ka range aprioorne arutlus on arvatavasti enesepettus – arutletakse teatud kogemusl
ikus raamistikus.

Alustatakse keskelt, nagu ta ütleb.

Just, alustatakse keskelt. Mõisteanalüüs selles tähenduses, et justkui hoitakse mõistet oma vaimusilma ees ning vaadeldakse seda, ei ole eriti realistlik ega eriti hea arusaam oma tegevusest. Selles suhtes kaldun olema wittgensteiniaan: tuleb vaadata, kuidas inimesed räägivad. Võib-olla me mõtleme selle keelemängu välja või lihtsustame seda teatud kombel, kuid vähemasti on sel mingi ülesehitus, on teatud mõtlemise eeskiri, kuidas oleks siis, kui kasutataks seda mõistet.

Filosoofias mängib nüüd tähtsat rolli evolutsiooniteooria, selles mõttes, et kui meil on teooria mõne mõiste kohta, siis küsime, kust me selle mõiste saime, mis kasu meil sellest mõistest on. Seda laadi mõtlemine ei ole puhas mõisteanalüüs, kuid see on püüd mõista, kuidas mõisted ja sõnad tegelikus maailmas toimivad. Minu arust moodustab see suure osa filosoofiast. Nii et ma usun analüütilisse filosoofiasse selles tähenduses, mitte selles mõttes, et oleks võimalik võtta mõiste Platoni taevast ning siis analüüsida seda täiesti aprioorsel moel.

Olles seni rääkinud filosoofiast, oleme vaikimisi eeldanud analüütilist filosoofiat. Kas on olemas oskusi, et olla hea analüütiline filosoof?

Me oleme rääkinud analüütilisest filosoofiast, ehkki ma ei tõmbaks väga selget piiri. Ma eelistaksin terminit „maine filosoofia” või midagi sellesarnast.

Vihjab see William Jamesi õrnameelsete ja karmimeelsete filosoofide eristusele?

See on natuke karmimeelsete moodi küll. Näiteks võiks tuua vaate kontinentaalsest filosoofiast, et ei ole olemas tõelust teispool aega. Selle võib leida Hegelilt, Heideggerilt ja Nietzschelt ning mulle tundub see väga usutav mõte. See paneb teatud tüüpi lähenemistele päitsed pähe.

Kas sellega mõeldakse, et me elame ajas?

Mõeldakse, et me elame ajas ning tõeluse vormiks on toimumine ning et me võime märgata sündmuste korduvust, kuid see ei ole pelk Platoni taeva peegeldus, ajatute seaduste tulemus ega jumala plaan. Minu jaoks on see kontinentaalse filosoofia maine aspekt: ei soovita toetuda sellele, mida ei paista olemas olevat. Tihtipeale puudub see soov analüütilises filosoofias, kus toetutakse muretult võimalikele maailmadele, mis on ju väga keerulised asjad; loodusseadustele, mis justkui ise asetsevad väljaspool aega mingis tähenduses, mida keegi ei oska selgitada, kuid mis kuidagi mõjutavad seda, mis toimub ajas.

Mulle niisiis meeldib maine filosoofia ja mulle meeldib selge filosoofia. Analüütiline filosoofia kaldub selgusele, kontinentaalne filosoofia on isegi oma kõige maisemate autorite korral sageli romantilisem, hämaram või tarbetult ohtrasõnaline. Selgus on analüütilise filosoofia juures hea asi, kuid see ei ole ainus voorus, mis filosoofial võib olla.

Kas „maine” (hard-nosed) filosoofia võiks tähendada sama mis „mõttetusi vältiv” (no-nonsense)?

Jah, mõttetusi vältiv. Mis on mõttetus ühele inimesele, on teise inimese alusveendumus, seega ma pean silmas selle vältimist, mida mina pean mõttetuseks. Idee, et pole olemas ajavälist tõelust, tundub mulle väga paeluv ning üht osa meie kaasaegsest analüütilisest filosoofiast – iseäranis analüütilist metafüüsikat, mis lähtub lõpmatust hulgast võimalikest maailmadest – ei pea ma nii maiseks või mõttetusi vältivaks kui mõnda osa kontinentaalsest filosoofiast. Ehkki muidugi, kui on tegu angloameerika autoriga või sellest traditsioonist mõjutatud eurooplasega, siis on nende tööd kirjutatud palju selgemini kui mõnel, kes lähtub Heideggeri traditsioonist.

Te olete olnud kahe mõjuka institutsiooni rajajate seas: keele ja informatsiooni uurimiskeskus (CSLI) Stanfordis ning Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, mis on väga kasulik dünaamiline internetientsüklopeedia. Miks tekkis nende järele vajadus?

CSLI asutati 1983. aastal. Ma tegin koostööd loogiku ja matemaatiku Jon Barwise’iga ning ka keele- ja arvutiteaduse vallas oli nii Stanfordis kui ka selle piirkonna teistes uurimisasutustes väga aktiivne inimeste võrgustik. CSLI eesmärk oli luua Stanfordis keskus, kus inimesed saaksid teha interdistsiplinaarset koostööd. Seeläbi õnnestus meil tuua Stanfordi olulisi teadlasi nagu Joan Bresnan, Stanley Peters, Jon Barwise, John Etchemendy ja teised.

Stanfordi entsüklopeedia tekkis tänu CSLI-le, ma olin tollal CSLI direktor ning meil oli väga särav järeldoktor Edward Zalta, kellega panime pead kokku ning tulime entsüklopeedia idee peale. See on suuremas osas tema töö, minu panuseks oli Zalta leidmine ning kaasaaitamine idee arendusse ning rakendusse.

Mille poolest erineb Stanfordi entsüklopeedia Wikipediast, mis on teine populaarne internetientsüklopeedia?

Nad on sarnased selle poolest, et mõlemad on ühistöö tulemusel loodud tasuta internetientsüklopeediad. Kuid Stanfordi entsüklopeedia toimib traditsioonilisemalt, meil on toimetuskolleegium, kes tellib autoritelt artikleid, kaastööd on eelretsenseeritud ja toimetatud. Kord juba avaldatud kaastööd on soovitatav iga paari aasta tagant uuendada ning muutusi ei avaldata mitte jooksvalt, vaid kord kvartalis. Meil pole kavas seda trükis avaldada või selle mahtu piirata. Sellele saab tasuta ligi kogu maailmas ning seda hinnatakse eriti riikides, kus kirjandus ei ole eriti kättesaadav.

Mida te arvate akadeemilises maailmas üha kasvavast avaldamissurvest?

See on mõistlik, kui keegi on palgatud uurimistööd tegema. Siis eeldatakse ka publikatsioone ning teadlase karjäär sõltub nendest. Ebamõistlik on aga see, kui ka inimestelt, kes peavad täiskoormusega õpetama, eeldatakse sama muljetavaldaval hulgal publikatsioone. See on ebarealistlik ning võtab neilt ära aja õpetada niimoodi nagu peaks. Paljudes kõrgkoolides on filosoofia osakonna peamiseks ülesandeks õpetada üliõpilasi iseennast tundma õppima, avada neile võimalusi, äratada neis kriitiline mõtlemine. Kui selleks palgatutel on ka võimalus midagi uurida, siis on see suurepärane. Sellest võimalusest ei tohi saada surve, nõnda et see võtaks üliõpilastelt ära eelise, mille filosoofia õppimine neile annab.

Tänapäeval ilmub igal aastal rohkem raamatuid kui minu doktoriõpingute ajal aastas artikleid. Väga raske on kõigega kursis olla. Vana ja väsinud filosoofi elukutse on tehtud ametiks, kus on palju publikatsioone, tugev surve palju lugeda ja sammu pidada. Ega tagasiteed ole, kuid mulle meeldis see aeg rohkem, kui mina doktorantuuris olin – aeg-ajalt tuli välja Peter Strawsoni või mõne teise raamat ja igaühel oli aega, et seda lugeda ning sellest rääkida.

Te olete kirjutanud raamatuid ja hulgaliselt artikleid, pistnud rinda mitmete filosoofiliste teemadega. Kas on jäänud veel mõni probleem, millega kindlasti tahate tegeleda?

Vanemas eas leian, et olen jõudnud tagasi probleemide juurde, mis mind filosoofia juurde tõid, nagu teadvus, vaba tahe ja aeg, ning ma tahaksin selgitada välja, kas mul on midagi nende kohta öelda ning öelda, seda enne, kui ma liigun edasi mis tahes tõelusse, mis asub teispool aega (ehkki ma ei usu, et midagi sellist on). Mul on töös raamat vabast tahtest ning ma tegelen aja probleemiga, ehkki ma ei tea, kas mul on sel teemal midagi olulist avaldada.

Mis on aja probleem?

Mis on aeg?

Kas seda ei peaks meile ütlema füüsika?

Seda küll, kuid füüsikud ei ole selles eriti edukad olnud. Minu meelest on küsimus „mis on aeg?” mõnevõrra ebaõnnestunud. Kontinentaalsed filosoofid ütlevad, et kõik, mis on, ongi aeg. Katse otsida aega teiste asjade seast tekitab ainult segadust.

Ma usun, et mineviku ja tuleviku vahel on suur asümmeetria. Tulevik – see, mis ei ole veel juhtunud – ei ole reaalne. See, mis on juhtunud, on reaalne, seda ei saa muuta. Tulevikku s
aab muuta, minevikku mitte. Mõned ütlevad, et erirelatiivsusteooria näitab, et eristus tuleviku ja mineviku vahel on subjektiivne. Minu kõhutunne ütleb, et see ei ole õige.

Kas siis väidate end olevat pigem A-teoreetiku kui B-teoreetiku? (A-teooria järgi on sündmustel taandumatud ning pidevalt muutuvad ajalised omadused nagu omadus olla minevikus, omadus olla tulevikus või omadus olla praegu. B-teooria selliseid omadusi ei tunnista ning püüab seletada sündmuste ajalisust muutumatute suhetega nagu samaaegsus, varasem kui ja hilisem kui mõni sündmus.)

Ma meelsamini ei kasutaks seda terminoloogiat. Ma ei arva, et B-teooria oleks õige vaade, kuid seda saab vähemalt „vaateks” nimetada. See on seisukoht, et on olemas sündmused ning sündmuste vahel on samaaegsuse ja varasema-hilisema suhted. Need on kõik ajalised tõsiasjad, mis on olemas, ning need ei muutu kunagi. Ma ei usu seda, sest minu meelest muutub pidevalt see, milline sündmus on varasem. Näiteks Teine maailmasõda ei leidnud aset enne meie vestlust kuni selle hetkeni, mil me vestlesime, sest enne seda ei olnud seda sündmust, mille suhtes ta oleks saanud olla varasem.

Ma pooldan seda, mida nimetatakse „kasvava klotsi teooriaks”. Ma ei ütleks, et see on A-teooria, sest ma ei tea täpselt, mis A-teooria on. Väita, et A/B-teooriate eristus jagab kõik teooriad kaheks, annab liiga palju au McTaggartile. Ma usun B-teooriat kõige olemasoleva suhtes, kuid olen seisukohal, et reaalsus kasvab.

Mõned näevad siin kahte eri küsimust: üks puudutab seda, mis tagab aja kohta käivate väidete tõesuse, teine küsimuste ring puudutab saamist – kas reaalsus kasvab või kahaneb? Kas saamine on objektiivne?

Ma kahtlen, kas need on eri küsimused, sest minu meelest saamine ongi kõik, mis on. Tavamõistus ja kogemus annavad meile kolmetise jaotuse: asjad, mis juhtuvad; asjad, mis on juba juhtunud; asjad, mida pole veel juhtunud. Kui taandada see kolmeosaline eristus kaheosalisele eristusele – reaalne ja ebareaalne –, siis läheb osa informatsioonist kaotsi.

Suur osa sellest, kuidas meie ajast mõtleme ning eriti kuidas McTaggart ajast mõtles, põhineb aja esitustel. See on sama mis eeldada, et meie ajakogemus sarnaneb pigem kalendrisse vaatamisega kui tõepoolest ajas olemise kogemusega. Kui kalendris pole märget, mis näitaks tänast päeva, siis on sealt midagi puudu. Ent see märge peab liikuma. Võidakse küsida, mis lisainformatsiooni see liikumine annab, kogu info on ju kalendris olemas. Kalendri puhul on vastus lihtne: märge annab informatsiooni vaatleja ja kalendri suhte kohta, ütleb, millal vaatlus aset leiab. See liikumine, mis kuulub A-teooriasse, tundub olevat ajast lahutamatu. Oleviku liikumine mööda B-seeriat tundub arusaadavam, kui mõelda kalendrisse vaatavale isikule. Kui aga mõelda isikule, kes on aega kätketud, siis tema on maailmas, mitte ei vaata kalendrisse ega nuputa välja oma asukohta.

Ma mõtlen ajast, kuid ma pole kindel, kas ma tõeni kunagi jõuan. Ma võin küll teistega mitte nõus olla, kuid see ei tähenda, et mul endal tingimata midagi öelda oleks.