Meeletu suvi ajab eesti kultuuri(tööstus)töötajad leili, tivolit jätkub igasse külla, kontserte, suveetendusi, muusikale on kohe kogu aeg ja igal pool. Iga tuuril olev heategevuslik lauljatar tahab pärast kontserti pauku teha. Mis sest, et see kontserdipaigas ? iidse linnuse müürides ? pesapaika pidavad linnud, pääsukesed, surnuks ehmatab. Rõve müra on sellel suvel Eestis justkui kohustuslik. Seda isegi maailma vaiksema puhkekohana reklaamitud provintsikuurordis. Nii et kui saunaahju ees möödunudaastasest ajalehest tulehakatust rebides jääb pilk pealkirjale ?Palamusel hallilt vanaviisi?, siis see mõjub magnetina! Sest? aknad klirisevad järjekordse artisti järjekordset tuuri lõpetava paugutamise rütmis.
Palamuse nägu pärineb üle-eelmisest sajandist, see on iga eestimaalase ühine mälestus. Palamuse on Oskar Lutsu tehtud ja Palamuselt on seepärast mälupildid ka neil, kes seal kunagi käinud pole ? kõrvuti mälupiltidega isiklikust lapsepõlvest. ?Kevade? koolitoa mõõde, koha vaimu pieteeditundeline aktsepteerimine, teevadki Palamusel toimuva tähelepanuväärseks ja muust eristuvaks. Tahan öelda, et Palamuse filmipäevad on paraja suurusega oma enda ?nahka? ilusti ära mahtuv asi. Teinekord on Palamusel toimuvast jäänud mulje kui veidi kinnisest, siseringile mõeldud üritusest, kuhu tavaline filmihuviline niisama ei satu. Ent see üritus on nagu puu, millel mitu juurt ja oksa. Alustati Theodor Lutsu sünnipäeva tähistamisest 14. augustil 1996, sellest arenesid filmipäevad, lahtine lühifilmide konkurss. Ja kolmandat aastat on üritusega liitunud Kinobuss Eesti filmidega, mis julgustab astuma oma töötubadesse, kus ise midagi teha ning spetsialistidelt õpetust saada, ka tagasihoidlikke kinohuvilisi kaugemalt. Vaatamata programmi pikkusele, hoiavad korraldajad Tiina Säälik ja Arne Tegelmann filmipäevi ohjes ja asi paistab väljapeetult kammerlik. Ürituse vorm ja mahud on filmipäevade sisu ja põhiteemat ? Luts ja eesti (lühi)filmid ? silmas pidades optimaalsed ning väga nutikalt lokaliseeritud nii geograafiliselt kui poliitiliselt. Kinosaalis umbes sadakond inimest, aga ega rohkem mahukski, neist tegijaid nii kuuekümne kandis, Palamuse rahvas, mõned üksikud friigid ja kümmekond spetsialisti. Linastuvaid töid nelikümmend.
Tegijad ja nende tooted olid sada protsenti eestimaised, vaatamata sellele, et üks kolmandik tegijatest rääkis emakeelena vene keelt. Noored sümpaatsed eestimaalased, terve vaimu ja vaistuga. Paari proffi võõramaalast, kelle ühistööd näha sai, võib julgelt estofiilideks nimetada, tüübid on väga lojaalsed ja juba mõni aeg Kinobussi koosseisus Eesti maarahvale AV-haridust jaganud.
Tegelikkuses ongi asi väga demokraatlik, avatud lühifilmi konkursile võib ennast registreerida igaüks oma viimase viie aasta jooksul valminud loominguga, millel pikkust mitte üle 30 minuti. On ?ürii ja auhinnad. Osalejate ring on lai: peda lõpetanud proffe filmitegijaid, vana kooli amatööre, väga noori ja vanemaid filmimeistreid Kanutiaiast ja Kullost, kodu- ja suuremaid stuudioid.
Nähtud konkurss on õpetlik igal juhul. Kanutiaia asjad on hästi toredad, vene juurtega noored eestimaalased on oma filmitöödes ja suhtumises rõõmsalt terved, kuskilt kumab läbi vene TV-kool, stambid ?Kutsuva Tulukese? programmidest, mis praegu juba heatahtlikku nostalgiat tekitab. Vana kooli mees Tõnu Aru oma minimalistliku ?Kukkumisega? on astunud videokunsti rajale ? videokunst, aga mitte film, ütleks selle kohta Remsu, kes kahte distsipliini peenelt eristab.
?ürii tööga jäid kõik silmnähtavalt rahule, aga mõned preemiad jäid kindlasti puudu. Näiteks Kinobussi tüüpide ühistööle seenesõidust. Film, mida vaataks joonelt veel. Hästi proff ja hea asi. Aga küllap kogub preemiaid edaspidi.
Siis Asko Kase, kõva tegija, kes sai oma ?Kooma? eest Eesti Filmi Sihtasutuse noore filmilooja stipendiumi. Kõrge professionaalsus ja tehniline tase on asjad, mida hakkad taga igatsema viimastel aegadel jõuliselt läbi murdnud ja sotsiaalse sõnumiga hästi fundeeritud, kuid tehniliselt kuidagi eriti demonstratiivselt low tech dokkide taustal. Eestis ikka kipub mood asju kreeni kallutama. Kase ja Seenesõitjate tööd näitavad, et hea filigraantehnika ei välista mõtet, sisu, vaimukust.
Parima lühimängufilmi kategoorias võitis nelja noore tartlase ?20?. kolmkümmend minutit kestva sisseelamist nõudva teose esitlust tabas mitut puhku Eesti Energia ?terror?. Ometi, kes filmi fiilingust maitse suhu said, vaatasid edasi elektrikatkestusele vaatamata. Mulle asi meeldis: väga pikk ajaga mängimine, eesti filmindusest (võibolla ebateadlikud) pärit tsitaadid. Eestifilmiliku kange heli (à la ?mis meist saab??) pluss metafüüsiline tühjusefiiling. Geniaalne teos ei kukkunud välja kogemata. Ühe järjekordse elektrikatkestuse ajal saalist välja õhku võtma läinud, kuulsin pealt katkendit kogemustega filmilooja repliigist: ?Ikka venib väga?, millele vastab hääl ukse taga kükitavate autorite pundist: ?See ongi nii mõeldud?.
Vastakaid tundeid tekitas tõsielufilmi preemia saanud Kullar Viimse ?Jumalaga?, mis on pigem autori- või mängufilm.
Tõsielufilmi Urmas E. Liivi laadis esindas puhtalt Eve Esteri ?Juhtum kaubanduskeskuses?. Autor ei provotseeri, on ainult neutraalne kaamerasilm. Peategelane on hoiatus, milliseks saab eesti naine kui ta on 41. Et vaat sellisteks värdjateks muutute, kui loete pidevalt Kroonikat. Hirmuvärinad ja tülgastus, mille saavutamiseks Stephen King oma apokalüpsistes tonnide kaupa vihmaussi moodi elukaid laipadega ära peab toitma, on siin saavutatud palju ökonoomsemalt, s.o keskmist eesti naist näidates.
Varasematel filmipäevadel toimunud täiendav ?kino? nagu performance?id, muud sorti etendused ja üldse kõrvaline värk on nüüdseks kadunud. Ja jumal tänatud. Nüüd on rohkem selgust. Eks tuldud Palamusele ikka filmide pärast. Kehakunst ja performanss on toredad asjad, aga filmi pärast tulnud spetsialistile ohtlikud, sest paraku on elus asi ikka ?elus? ja suhteliselt ümaram kui see, mida kinolinal näha saab. See mõte jäi kõlama ka staa?ika spetsialisti poolt huvilistele peetud eraviisilisest loengust ürituse ja selle ajaloo kohta, millest jäid nostalgilise õhkamisena meelde mõte paremate päevade kadumisest mitte üksnes Vargamäel, vaid ka Palamusel: ?ja siis ja siis ja siis jões olid paljad tüdrukud, hästi ilusad? täitsa ihualasti?, kunstnikud noh, performanssi ja??. Millega oli ammendav ülevaade kaheksa aasta filmipäevade kohta ka lõppenud. Nii on. Sellised on paraku elavate etenduskunstide ja filmi jõuvahekorrad, kui nad ühe katuse alla suruda.
Ausalt, ei pea oma üritust tingimata rosoljeks segama, et olemasolu õigustada. Seda rosoljet saab Eesti suves niigi igal pool. Pärimusmuusika festival, kus pool publikust niisama ringi ruigab, et rikuvad, raisk, oma kääksutamisega meie Viljandi õllesummeri ära, on kõigile avatud. Las filmipäevadele tulnu vaatab rahus filme ja nikerdab Kinobussi juures, kaks päeva on tegelikult napp aeg. Muide, ka tõsirahvuslikule väliseestlasele, kes kodumaale tulnuna nukralt nendib, et päris ?eesti asja? kodu-Eestist enam ei leiagi (v.a ehk laulupidu), võiks sellise mõnusa päris eesti asjana soovitada just Palamuse filmipäevi. Tule kohale, võta oma lühifilm kaasa.
