Raudne ise kinnitab, et ta ei kahetse ega häbene midagi ja on üldse kõige ausam ettevõtja meie planeedil. Aga mis siis, kui Juhan Parts ja Ken-Marti Vaher nüüd tema pärast ametist lahti lastakse, nagu 80 „kampsunit” nõuavad? Kas see tema südant sugugi ei vaeva?
Nii Raudse kui Stelmachi sõnade ja tegude vastuolu on silmatorkav, lausa pretsedenditu. Kui kumbki mees pole milleski süüdi – otse vastupidi, nad tõid Eestisse sadade miljonite kroonide eest nii vajalikke otseinvesteeringuid –, miks nad siis otsekohe tagasi astusid? Kui Mihkel Kärmasel tuleks tuju süüdistada näiteks Ene Ergmat päikese ärasöömises, vaevalt et viimane nii kähku kapituleeruks. Kindlasti üritaks oma süütust tõestada ja pole välistatud, et see tal ka õnnestuks.
„Ma ei tee seda sellepärast, et oleksin rikkunud oma ametivannet, seadusi või käitunud ebaeetiliselt,” teatas Raudne oma tagasiastumise avalduses. Eituse eitus on jaatus, järelikult astus saadik tagasi sellepärast, et täitis oma ametivannet ja seadusi ning käitus eetiliselt. Selline tore absurd siis. Teine lõik avaldusest on veel kentsakam: „… pooltõdede, segaduse, laimu ja väärinfoga manipuleerimine seab ebaõiglase rünnaku alla minu erakonna IRL i”.
Sedavõrd kiire taandumine ju ainult provotseerib „ebaõiglast rünnakut”. Või on tegu sõjakunsti ajaloos varemgi kasutatud pettemanöövriga (vt näiteks „Pál-tänava poisid”), kus jälitaja (s.t meedia) hoopis ise lõksu haaratakse ja puruks lüüakse?
Tahaks loota, nalja saaks.
Selles, et üldsuse reaktsioon just selliseks kujunes, nagu kujunes, on üks väga oluline põhjus. Noorema põlvkonna „poliitikutele” (nagu Raudne) võib see tunduda üllatav, kuid peale raha on maailmas olemas teisigi väärtusi. Näiteks rahva ühismälu. Otseinvesteeringuid Moskvast tehti Eestisse juba nõukogude ajal ja hiiglaslike summadena. Nende eest ehitati arvukalt tehaseid, kuhu vajalik tööjõud toodi sisse samuti idast. Ning loomulikult tuli neile kümnetele tuhandetele anda siin ka elamisluba (siis nimetati seda sissekirjutuseks). Nii et formaalselt võttes: ei midagi uut päikese all.
Mõni ime siis, et elamisloa skandaali e-meedia artiklite kommentaarid on valdavalt loomaliku röökimise, mitte mõistuspärase analüüsi vallast. Kui kommentaar (Raudse ja Stelmachi kohta) „reeturitest Simmid” saab 416 „laiki” ja ainult 10 „dislaiki” (vt postimees. ee „Eesti isamaalised poliitikud hangivad Vene miljonäridele elamislube”), võtab ikka hirmuhigi otsa ette küll ja jooksed ähmiga riigikogust kas või Papi rappa. Meeleheitele aetud rahvamassi pime viha on hirmus, meenutagem kas või pronksiöid Talllinnas.
Raudse ja Stelmachi ostapbenderlikus ärivaimus on siiski üht-teist õppimisväärset. Ei pea ju oma kuldvasikat taga ajades tingimata kaela tõmbama Eesti üldsuse jaoks nii tundlikku idateemat. 3. XII „Pehmetes ja karvastes” provotseeriski Arnold juba Lennartit ja Konstantini, et nemadki pöörduksid Raudse poole elamisloa taotlusega. Praktilised eestlased ilmselt ei hakkaks oma surnud sugulastele ja tuttavatele kuigi suurel määral suhteliselt kalleid elamislube ostma. Paremini võiksid kodumaa miljonäride seas kaubaks minna näiteks hermeetilised kapselkodud Nord Streami gaasijuhtme lõhkemise puhuks (nii nagu USAs müüdi külma sõja kuumematel perioodidel edukalt personaalseid tuumavarjendeid). Vaja teha ainult korralik ettevalmistav kampaania.
Fakt, et fiktiivsete elamislubade abil saavad sajad Vene rikkurid nüüd Euroopas elu põletada ja raha läbi lüüa, on aga igati kiiduväärt ning parlamendist lahkumise asemel vääriks Raudne hoopis autasu. Sest kuhu need libaeestlased kõige meelsamini sõidavad? Ikka soojadele maadele nagu Kreeka ja Itaalia. Seega turgutavad nende hordid Vahemereäärsete EL i liikmesriikide traditsiooniliselt turismile orienteeritud majandustegevust ning meil pole tulevikus vaja abipakettidele kulutada mitte kaht miljardit eurot, vaid näiteks ainult 1,9. Kehval ajal asi seegi.