Branagh ekraniseerib Mozartit
Veel kümmekond aastat tagasi oli iirlasest näitleja ja lavastaja Kenneth Branagh spetsialiseerunud esmajoones William Shakespeare’i loomingu uuslavastustele. Kunagi suure Laurence Olivier’ mantlipärijaks tituleeritud “imelapse” esimeseks režissööritööks oli ajaloodraama “Henry V” (1989), mis tegi ta kohe tuntuks ka väljaspool kodumaad. Mitte vähem edukad pole olnud ka Branaghi lavastatud komöödia “Palju kära eimillestki” (1993), “Asjatu armuvaev” (2000) ning “Hamlet” (1996). Ka teravmeelses minimalistlikus komöödias ”Kõledal südatalvel” (1995) oli tegemist Shakespeare’iga ehk täpsemalt “Hamleti” lavastamisega jõulude paiku kõrvalise provintsilinna kõledas kirikus.
Nüüd on võtnud Kenneth Branagh ette Wolfgang Amadeus Mozarti ooperi “Võluflööt” ekraniseerimise. Viimati tõi selle mäletatavasti ekraanile rootsi vanameister Ingmar Bergman. Saksakeelse libreto tõlkis saksa keelest ka kirjanikuna tuntud näitleja Stephen Fry. Jaanuaris käivituva ambitsioonika projekti eelarve on 15,2 miljonit naelsterlingit. Peaosades laulavad René Pape (Sarastro), Ljubov Petrova (Öökuninganna), Joseph Kaiser (Tamino), Ben Davis (Papageno) ja Amy Carson (Pamina).
Lähiminevikus lahkunuid
Nikolai Serebrjakov (14. XII 1928 – 9. VIII), vene multifilmikunstnik ja animafilmilavastaja. Alustanud 1960. aastal stuudios Sojuzmultfilm, kuulus Serebrjakov koos Andrei Hržanovski, Vadim Kurtševski, Juri Noršteini ning mitmete teistega noorte uuendusmeelsete animaatorite põlvkonda. Serebrjakovi 10minutiline multifilm “Lõngakera” (1968) kuulub vene animatsiooni kullafondi. Ilmselt paremini teatakse tema panust Elem Klimovi kollaažfilmi “Sport, sport, sport” (1970) kunstnikuna. Tõsiseltvõetavaks eksperimenteerijaks kujunes Serebrjakov alles pärast osalemist Walesi telekanali S4C ja Sojuzmultfilmi ühisprojektis “Shakespeare – The Animated Tales”, kus tema lavastada olid “Macbeth” ja “Othello”.
Eva Švankmajerová (Eva Dvóřaková, 25. IX 1940 – 20. X), tšehhi kunstnik ja keraamik. Tulevase maailmamainega (anima)filmilavastaja Jan Švankmajeriga tutvus ta 1960. aastal Praha teatri Semafor juurde asutatud Maskide Teatri juures töötades. Pärast abiellumist sai naisest mehe arvukate projektide kaasautor. Juba esimesest filmist peale on Švankmajerid kasutanud nii elavaid näitlejaid, savinukke, marionette, multiplikatsiooni, stoppkaadri efekte kui ka mitmesuguste objektide kollaaži. Mahukas loomingus on nukuteatri traditsioonid ühendatud sürrealismipärase jämekoomika, veidruste ja üleloomulikkusega.