Mäletatavasti oli Roman Polanski sunnitud end näitlejate streigi tõttu taandama oma karjääri kõige suurejoonelisemast ja ühtlasi kallimast filmiprojektist. Robert Harrise bestselleri „Pompei” suurejooneline ekraniseering, mille esilinastus oli planeeritud 2009. aastasse, eksisteerib hetkel vaid paberil, kuna seniajani on kinnitamata näitlejad ja uus režissöör.

Ent pole halba ilma heata. Nagu Polanski on viimastel aastatel korduvalt vihjanud, on ta juba ammu unistanud ühe korraliku poliitilise põneviku lavastamisest. Seega on Robert Harrise uusim menuromaan „The Ghost” tõenäoliselt igati paslik originaalmaterjal. Bestselleri peakangelase prototüübiks on Suurbritannia ekspeaminister Tony Blair. Adam Lang on põlu alla sattunud endine valitsusjuht, keda ootab ees Haagi sõjakohus. Samal ajal kui Lang varjab ennast teisel pool ookeani idüllilises kohakeses nimega Martha’s Vineyard memuaare kirjutades, seisab tema kodulinn London silmitsi terroristide pommirünnakutega.

Roman Polanski pälvis oma holokaustidraama „Pianist” eest parima režii Oscari. Kuna kolmekümne aasta tagune alaealise vägistamise süüdistus ei ole aegunud, on maailmamainega kineast Ühendriikides seniajani persona non grata. Sellest johtuvalt ei tule võtted Martha’s Vineyardis kõne allagi. Märksa reaalsem on mingi Põhja-Euroopa rannikuala.

märulisangar Jeesus Indias

Hollywoodis on otsustatud täita mõningad vähe tuntud leheküljed Jeesus Kristuse eluloos. Nimelt ei ole seni väidetavasti keegi jutustanud sellest, mida tegi ja kuidas elas Jumalapoeg 13. – 30. eluaastani. Ookeanitagused produtsendid tahavad tuua ekraanile loo mööda Indiat rändavast müstikust ja seiklejast, kes elas budistlikes kloostrites ja kritiseeris ägedalt sealset kastisüsteemi. 20 miljoni dollarise eelarvega linaloos (tööpealkirjaga „Aquarian Gospel”), mis peaks valmima 2009. aastal, lubatakse inimesi eksponeerida sarnaselt animatsiooni abil loodud pseudoajaloolise hittfilmiga „300”. Ühesõnaga, tulevases seiklusfantaasias on esmajoones käsil kristluse orientaalsete juurte otsimine. Peatähelepanu on koondatud ennekõike Lähis-Idast Indiasse ja Tiibetisse rännanud Yeshua tegudele, mitte tema sõnadele. Sobilike näitlejate jaht Bollywoodis ja Hollywoodis on juba alanud.

Suri Briti televisiooni raudvara

Verity Lambert (25. XI 1935 – 22. XI 2007) on just see naine, kellel on Inglise televisiooni edendamisel kõige suuremad teened. Vaid tinglikult võib võrrelda tema karjääriteed Tuhkatriinu looga. Alustanud Granada Televisioonis sekretärina (nädalapalgaga seitse naelsterlingit), sai noor hakkaja naine sealt väga lühikese ajaga sule sappa. Järgmiseks kodutelevisiooniks sai British Broadcasting Corporation ehk suupärasemalt BBC. Kohe alguses vedas Verity Lambertil tohutult, kuna saatus tahtis, et kompanii toonase draamabossi Sydney Newmani soovitusel sai just temast peaaegu kolmeks aastaks perekeskse seiklussarjana käivitatud „Dr Who” („Doctor Who”) esimene produtsent. Teatavasti läks see legendaarne programm televisiooni ajalukku kui kõigi aegade kauakestvaim ulmeseriaal, mida demonstreeriti katkematult tervelt 26 hooaega. Kajastades nende aastate jooksul kaheksa doktori ja nende vähemasti 30 kaaslase uskumatuid seiklusi aegruumis, on „Dr Who” jäänud seni ületamatuks fenomeniks. Pärast pikemat pausi jätkab kultusseriaal juba mitmendat aastat uute jagudega.

Verity Lamberti paljudest teleprojektidest on Eesti telekanaleile jõudnud näiteks seiklussari „Meisterspioon Reilly” (1983), draamasari „Edward ja missis Simpson” (1978) ja komöödiasugemetega põnevik „Agendid jõude” („Sleepers”, 1991). Pikki aastaid juhtis Suurbritannia üks mõjukamaid televisiooninaisi endanimelise kompanii Cinema Verity tööd. Veebruaris 1997 valis Briti Filmiinstituut Verity Lamberti ühes Michael Parkinsoni, Lynda La Plante’i ja Alan Yentobiga oma auliikmeks.

Lähiminevikus lahkunuid

Pierre Granier-Deferre (22. VII 1927 – 16. XI), prantsuse filmi- ja telerežissöör, kelle filmides on teinud mitmed oma tipprollid ekraanikuulsused Jean Gabin, Simone Signoret, Alain Delon, Lino Ventura, Romy Schneider, Michel Piccoli, Philippe Noiret ja Jean Rochefort. Granier-Deferre’i 30 täispikast filmilavastusest on olnud kommertslikult edukaimad Georges Simenoni romaanide ekraniseeringud „Kass”, „Lesknaine Couderc” (mõlemad 1971), „Rong” (1973) ja „Põhjatäht” (1982). Teisi hitte: „Härraste rass” (1974), „Puur” (1975), „Naine aknal” (1976), „Võõras afäär” (1981). Ta oli ka üks 1990ndate keskel valminud 16jaolise krimisarja „Maigret” (nimiosas Bruno Cremer) põhistsenariste. Tema poeg Denys Granier-Deferre (sünd 1949) on Prantsusmaal võrdlemisi hinnatud telerežissöör.