Iraagi sõja temaatikale on pühendatud kaks USA kinofilmi (Brian De Palma “Redacted” ja Paul Haggise “In the Valley of Elah”). Tunamullu Veneetsias homovesterni “Brokebacki mägi” eest Kuldlõviga pärjatud taiwanlase Li Ani alias Ang Lee’ verivärske spioonipõnevik “Se, jie” (“Lust, Caution”) jutustab seevastu patriootlikult meelestatud tudengitest, kes plaanisid viimase ilmasõja päevil atentaati Hiina toonasele luurepealikule. Ning ka sel aastal võib festivalipublik näha Woody Alleni uusimat konkursivälist projekti. Tänavu on selleks tragikomöödia (“Cassandras’s Dream”), kus vendadena astuvad üles Colin Farrell ja Ewan McGregor. Nikita Mihhalkovi kaua oodatud järge Oscari-filmile “Päikesest rammestunud” tuleb paraku veel mõni kuu oodata. Veneetsias tuleb tema krimidraama “12 vihast meest” maailma esilinastus. Mäletatavasti lavastas ameeriklane Sidney Lumet samanimelise kohtusaalidraama (Henry Fondaga peaosas) pool sajandit tagasi.

Veneetsia filmifestival leiab aset 29. augustist 8. septembrini. Eelnevalt on teada, et eriauhinna Kuldlõvi 75 saab itaalia filmiklassik Bernardo Bertolucci, elutööpreemia aga läheb ameeriklasele Tim Burtonile. Sel aastal täieneb festival veel ühe auhinnaga. Berliinis jagatakse juba aastaid Teddy-karusid parimatele homoteemalistele mängu-, lühi- ja dokfilmidele. 2007. aastast tunnustatakse parimat homofilmi ka Veneetsias.

Lähiminevikus lahkunuid

Lászlo Kovács (14. V 1933 – 22. VII), Ungaris sündinud ameerika filmioperaator. Teine rahvusvaheliselt sama kuulus madjarist kaameramees on tõenäoliselt vaid Vilmos Zsigmond, kellega koos nad 1956. aastal läände põgenesid. Pärast esimesi võõrsil vändatud töid arvati, et tegemist on pseudonüümiga, kuna samasugust nime kandis Jean-Paul Belmondo tegelane režissöör Jean-Luc Godard’i kultusfilmis “Viimsel hingetõmbel”. 2002. aastal Ameerika Filmioperaatorite Ühingu elutöö auhinna pälvinud Kovácsi osalusel valminud kolmveerandsajast filmist on ehk olulisemad Dennis Hopperi “Muretu rännumees” (“Easy Rider”, 1969) ja “Viimane film” (1971), Peter Bogdanovichi “Märklauad” (1968) ja “Paberkuu” (1973), Bob Rafelsoni “Viis kerget pala” (1970) ja “Marvin Gardensi kuningas” (1972), Martin Scorsese “New York, New York” (1977) ja Mark Rydelli “The Rose” (1979).

Ulrich Mühe (20. VI 1953 – 22. VII), saksa teatri- ja filminäitleja, kelle rahvusvaheliselt tuntuimaks rolliks kujunes Stasi teenekas meisternuhkija kapten Gerd Wiesler parima võõrkeelse filmi Oscariga tunnustatud ühiskonnakriitilises ajastudokumendis “Teiste elu”. Endine Berliner Volksbühne tulevikulootus oli teatavasti ka ise Ida-Saksas kunagi valitsenud nuhkimismentaliteedi ohver. Mühe puhul oli “informaatoriks” tema esimene naine ja kolleeg Jenny Gröllmann. Näitleja Mühe esimene tähelepanuväärne roll on Joseph Rothi romaani põhjal vändatud ajaloodraama “Ämblikuvõrk” (1989), kehastatud riigitruu muganeja Theodor Lohse. Eriline koht tema näitlejateel on Michael Haneke filmilavastustel “Benny video” (1992), “Funny Games” ja “Loss” (mõlemad 1997). Ulrich Mühe kahtlemata populaarseimaks hittrolliks jäi sümpaatne kohtuarst-patoloog dr Robert Kolmaar krimisarjas “Viimane tunnistaja” (“Der letzte Zeuge”, 1998–2007).