Zombie’d ja sotsialismi pühad lehmad

35aastane Alejandro Brugués on sündinud Argentinas, kuid tema kujunemisaastad möödusid Kuubas, kus kunagise rahvarevolutsiooni kriitikuisse suhtutakse väidetavasti tänaseni surmtõsiselt. Äsja mängufilmilavastajana debüteerinud mehe satiiriline õuduskomöödia „Juan de los Muertos” (ka „Juan of the Dead”, tõlkepealkiri võiks olla näiteks „Juan – Kuuba zombie’de hävitaja”) on esimene saareriigis vändatud täispikk õudukas (viimase poole sajandi jooksul) ja osutunud üllatavalt menukaks. Peale kahe reaalse peategelase Juani ja Sara, tegutsevad ekraaniloos üksnes elavad surnud. Kolme miljoni dollarise eelarvega valminud filmi autorid on lähtunud ideest, et pärast 52 aastat kestnud elu sotsialistlikus paradiisis on Kuubast saanud zombie’de riik. On ilmselt ajastu märk, et ametivõimud ei tõtanud ühiskonna ebakohti nutikalt pilavat filmi ära keelama. Enamgi veel: film oli üks viiest Kuuba ekraaniteosest, mis linastus mainekal Ladina-Ameerika uue kino festivalil.

Lähiminevikus lahkunuid

Ken Russell (kodanikunimi Henry Kenneth Alfred Russell, 3. VII 1927 – 27. XI), inglise filmilavastaja, Briti filmikunsti kauaaegne enfant terrible. Skandaalne filmilooja jõudis proovida paljusid ameteid, enne kui temast sai nimekas kineast. Pärast armeeteenistust töötas ta mitu aastat tantsijana kompanii Ny Norsk Ballet juures. Seejärel tegutses ta peamiselt fotograafia ja lühifilmide vallas. Provokatiivse ja vastuolulise Russelli isikupärane arusaam maailma asjadest avaldus eredalt juba tema varasemates tele(dokumentaal)filmides. Teleprogrammide Monitor ja Omnibus tellimusel valmis paarkümmend isikupärast filmiportreed, peamiselt heliloojatest (Frederick Delius, Edward Elgar, Claude Debussy, Richard Strauss, Isadora Duncan jpt). Ta oli mees, kellele filmid on eelkõige tehniline vahend oma äraspidiste nägemuste elluviimisel. Alateadvuslikke hirmusid, kirgi ja sundmõtteid edastas Ken Russell enamasti ülepakutult ja paljude arvustajate hinnangul ka perversselt. Seninägematud visioonid, avameelne seksuaalsus ja ekraanilugude energiline esitusviis tõid talle nii vaimustatud imetlejaid kui ka põhimõttelisi vastaseid. Lisaks arvukatele filmidele lavastas Russell neli ooperit. Veel tunamullu esines ta kõmuajakirjanduses arvamusliidrina. Olulisemaid filmilavastusi: „Armastavad naised” (1969), „Muusikaharrastajad” (1970), „Loudoni saatanad” (1971), „Mahler” (1975), „Lisztomaania” (1975), „Muutusseisundid” (1980), „Salome viimane tants” (1988), „Hoor” (1991), „Leedi Chatterley” (1993, TV).