Vene raketid lendavad jälle
1. juulist kuni 31. augustini on Briti Filmiinstituudi Southbanki filiaalis huvilistele avatud kunagises sotsialismileeris valminud kosmoseteemaliste kultusfilmide esinduslik retrospektiiv. Filmiprogrammi üldpealkiri „Kosmos” on lihtne ja lakooniline. Nüüd saab ka lääne filmihuviline, kes on heal juhul midagi kuulnud ainult Andrei Tarkovski „Solarisest”, viimaks teada, et ka Venemaal on tehtud tähelepanuväärseid ulmefilme. Ning seda juba enne Stanley Kubricku filosoofilis-futuroloogilist meistriteost „2001: kosmoseodüsseia” (1968), mis oli esimene omasugune tulevaste suurejooneliste kosmosesaagade lõppematus jadas. Teedrajavaks osutus ka aasta hiljem ekraanile jõudnud ameeriklase George Lucase debüütlavastus „THX 1138” (tollal võis kõrgtasemel arvutigraafikast ja eriefektidega manipuleerimisest ainult unistada).
Hollywoodi esimesed kommertsedukad ulmefantaasiad (näiteks „Keelatud planeet”, „Musta laguuni koletis”, „Formicola”) valmisid tolle aja kohta imeväikese eelarvega. Esimeseks Nõukogude Liidus toodetud fantaasiafilmiks oli Jakov Protazanovi tummfilm „Aelita” (teise pealkirjaga „Aelita – Marsi kuninganna”, 1924), mille aluseks oli Aleksei Tolstoi samanimeline romaan. Mõnda aega kinopubliku seas väga populaarne novaatorlik filmilugu kosmosereisist Marsile (mille mõjutusi võib näha ka Fritz Langi meistriteostes „Metropolis” ja „Naine Kuul”) tõsteti pingelisel külma sõja perioodil riiulile. Kosmoseteemalised filmid muutusid aktuaalseks pärast esimesi sputnikuid ja Juri Gagarini tähelendu. Esimeseks pääsukeseks oli režissöör Kurt Maetzigi ulmepõnevik „Vaikiv täht” (teise pealkirjaga „Esimene kosmoselaev Veenusel”, 1960, Stanisław Lemi romaani ainetel). Sellele järgnes Pavel Klušantsevi krestomaatiline kultusfilm „Tormide planeet” (1962), mis jutustab Nõukogude-Ameerika ühisekspeditsioonist Veenusele kusagil kauges tulevikus. „Tormide planeediga” juhtunu on üpris õpetlik. Filmi levitamisõigused omandas USA filmiprodutsent Roger Corman, kes asus kohe seejärel tegutsema. Lõppkokkuvõttes saadi Vene väärtfilmi jõhkralt lõikudes ja ümber monteerides koguni kaks üliodavat kinopilti-plagiaati: „Reis eelajaloolisele planeedile” ja „Reis eelajalooliste naiste planeedile”. Retrospektiivi pärliks on kahtlemata ka tšehh Jindřich Poláki kosmosefantaasia „Ikarie XB-1” (teise pealkirjaga „Reis universumi lõppu”, 1963), mis põhineb samuti poolaka Stanisław Lemi romaanil. Mustvalge laiekraanfilmina kavandatud tähtteosele, mille sündmustik leiab aset aastal 2163, tehti ookeanitaguse „suurlevitaja” Cormani juhtimisel üksjagu „iluravi”. Ekraanilugu taastati selle algsel kujul aastal 2005.
Hüvasti , Harry Potter ! Tere tulemast , Al Capone !
Alles jõudis maailma kinodesse „Harry Potteri” sarja kõige viimane kassafilm. Ekraaniloo režissööriks on David Yates, kes sõlmis kuuldavasti mõned päevad tagasi soodsa lepingu filmikorporatsiooniga Warner Bros. Plaanis on vändata eluloofilm (tööpealkirjaga „Cicero”) legendaarsest Chicago gangsteripealikust Al Caponest, ta lapsepõlvest ja noorusaastaist Chicago agulis Ciceros, kus temast sai kurikuulsa jõugu Five Points aktiivne liige. Capone rolli on kinnitatud inglane Tom Hardy, kes on varem teinud silmapaistvad rollid eluloolises vangladraamas „Bronson” ja ulmepõnevikus „Algus” („Inception”).
Al Capone on ekraanil seigelnud ligi poolsada korda. Eluloofilmis „Al Capone” (1959) kehastas teda näitleja Rod Steiger ja Brian De Palma gangsteripõnevikus „Puutumatud” (1987) Robert De Niro. „Puutumatuist” on tehtud kaks telesarja (1959–63 ja 1993–94). Al Capone oli kahe „Arminäo” filmi („Scarface”, 1932 ja 1983) antisangari prototüüp. Mullu valmis Martin Scorsese kaasosalusel toodetud menusari „Boardwalk Empire” („Keeluaja kuningas”), kus Capone on keeluseadust osavalt enda huvides ära kasutanud kõrvaltegelane.
Lähiminevikus lahkunuid
Anna Massey (11. VIII 1937 – 3. VII), inglise teatri-, filmi- ja televisiooninäitleja. Näitlejad olid ka tema mõlemad vanemad ja vend Daniel; ristiisa oli iirlasest USA filmiklassik John Ford. Tuntus tuli juba teise filmirolliga, Helenina režissöör Michael Powelli kõmulises põnevikus „Piiluja Tom” („Peeping Tom”, 1960). Meeldejäävalt on ta suurel ekraanil üles astunud näiteks Alfred Hitchcocki „Meeletuses” („Frenzy”, 1972) ja Oscar Wilde’i näidendi järgi vändatud komöödias „Tähtis on olla tõsine” (2002). Anna Massey oli eeskätt telenäitleja; tema osalusel valminud tuntumad sarjad on „Mansfield Park” (1983, Jane Austeni järgi), „Robinsonid” (2005) ja „Oliver Twist” (2007). Viimaseks suuremaks rolliks jäi paruness Margaret Thatcher teledraamas „Äärelinna Pinochet” (2006).
Mani Kaul (tegelikult Rabindranath Kaul, 25. XII 1944 – 6. VII), hindu rahvusest India filmilavastaja, kelle dokumentaal- ja mängufilme on osatud hinnata ka Euroopa väärtkinodes ja filmifestivalidel. 1966. aastal lõpetas ta Punas India Filmi- ja Televisiooniinstituudi maineka bengali kineasti Ritwik Ghataki õpilasena. Teisteks Kauli filmiloomingu suuremateks mõjutajateks olid prantslane Robert Bresson ja venelane Andrei Tarkovski. Tema debüütlavastust „Meie igapäevane leib” (1969) on peetud üheks toonase India uuema kino võtmeteoseks. Rahvusvaheliselt tuntumateks töödeks on populaarsel rahvamuistendil põhinev kummituslugu „Duvidha” (1973), Dostojevski- „Idioodi” ekraniseering (1992) ja dokfilm Hindustani klassikalisest muusikast „Dhrupad” (1982). Kuna Mani Kauli radikaalsed filmieksperimendid erinesid tublisti India massidele orienteeritud produktsioonist ja neid oli märksa keerukam rahastada, möödusid tema viimased eluaastad Indias, Euroopas ja Ameerikas filmitudengitele loenguid pidades ning India rahvuslikku muusikapärandit uurides.