Äsja ilmunud raamatus „Raamat ei lõpe siin: vestlus Jean-Philippe de Tonnaci vaimus” („This is not the End of the Book: A Conversation Curated by Jean-Philippe de Tonnac”, kirjastus Harvill Secker; ISBN : 9781846554513) vestlevad omavahel Umberto Eco ja JeanClaude Carrière. Erudeeritud mehed diskuteerivad trükisõna tuleviku teemadel. Räägitakse teenimatult unustatud XVI sajandi prantsuse  luulest, peagi nahua keeles ilmuvast Samuel Becketti näidendi „Godot’d oodates” esmatrükist, filmist, digitaalajastu võludest ja vaevadest ning paljust muust.   

Valmis „Harakiri ”, tulekul„Seitse samuraid ”     

50aastane produktiivne jaapani kultusrežissöör Takashi Miike on lavastanud umbkaudu 80 filmi, millest enamik on paisatud otse videolevisse. Jaapani kino pahaks poisiks kutsutud Miike loomingu puhul ei saa jätta märkimata tema filmide vägivallarohkust. Kui see on karikatuurne ja ülevõimendatud, tuleks seda ilmselt võtta huumorina, kuid ei puudu ka teiselaadne vägivald, mis on seotud sadistliku piinamisega.     

Takashi Miike on teinud filme juba kolm aastakümmet. Tema linateostes on näidelnud  Quentin Tarantino ja Takeshi Kitano. Rahvusvaheline tuntus algas vägivallarohke koomiksilaadse krimifilmiga „Tapja Ichi” (2001), kus pilatakse jaapani maffia ehk yakuza tõelisi tegijaid. Filmifriikide seas võrdlemisi hinnatud on näiteks Miike eksperimentaalne ulmetriloogia „Elusalt või surnult” (1999–2002). Tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis linastus esimese 3D-filmina Takashi Miike samuraidraama „Harakiri –  samurai surm” („Ichimei”), režissöör Masaki Kobayashi klassikafilmi „Harakiri” („Seppuku”, 1962) uusversioon. Esmapilgul võib film tunduda Miike filmiloomingule ebatüüpiliselt tüüne, kuid sangarid surevad ka selles loos vägivaldset surma.   

Akira Kurosawa efektne kolmetunnine meistriteos „Seitse samuraid” (1954) valiti 1982. aastal ajakirja Sight & Sound kriitikute poolt läbi aegade kümne parema filmi hulka. XVI sajandisse kantud ballaadilaadne sangarilugu  pole realistlikule pildireale vaatamata pelgalt sukeldus ajalukku, stiliseeritud ekraanilugu minevikust. Üpris lihtsakoeline seiklusfilm on olnud eeskujuks paljudele põnevusfilmidele, neist tuntuim on ameeriklase John Sturgese vestern „Seitse vaprat” (1960). Pärast aastaid kestnud plaanipidamist on jänkide The Weinstein Company viimaks otsustanud „Seitsme samurai” uue filmiversiooni valmis teha. Režissööriks kinnitati  inglane Scott Mann ja filmivõtted tehakse Tai põhjaosas. Üht sealset linnakest ohustava mõrvarliku röövlisalga meelevalla alt pääsemiseks kutsutakse appi kirju seltskond paramilitaarseid palgasõdureid. 

Lähiminevikus lahkunuid   

Marie-France Pisier (10. V 1944 – 24. IV ), prantsuse näitleja ja romaanikirjanik. Pisier sündis Vietnamis, kolis 12aastaselt koos vanematega Prantsusmaale ning tudeeris Pariisi  ülikoolis juurat ja politoloogiat. Filmi tuli ta François Truffaut’ alter ego Antoine Doineli (keda kehastas ekraanil Pisier’ eakaaslane Jean-Pierre Léaud) esimese ja usutavasti ka viimase suure armastuse Colette’ina, keda ta mängis neljas filmis (1962-1979). Pisier on näidelnud 90 kino- ja telefilmis ning üheksas draamalavastuses. Tuntud rolle: proua Calmette („Vabaduse fantoom”, 1974, režissöör Luis Buñuel), Karine („Nõbu-nõbuke”, 1975),  Charlotte Brontë („Õed Brontëd”, 1978), Coco Chanel („Chanel Solitaire”, 1981), Claudia Chauchat (“Võlumägi”, 1982), proua Verdurin („Taasleitud aeg”, 1999, režissöör Raoul Ruiz). Bill Hunter (kodanikunimi William John Bourke Hunter, 27. II 1940 – 21. V), Austraalia filminäitleja. Üks kängurumaa legendaarsemaid näitlejaid, kes on väidetavasti töötanud iga vähegi olulisema kaasmaalasest lavastajaga. Teismelisena nähti temas tulevast ujumistšempioni. Pärast draamaõpinguid Londnis naasis Hunter 1966. aastal sünnimaale ja alustas oma pikka näitlejakarjääri televisioonis. Esimesed tähelepanuväärsed rollid tegi ta menukates ajaloofilmides „Hull Koer Morgan” (1976), „Uudistesõda” (1978) ja „Gallipoli” (1981). Värvikad osatäitmised on Hunteril olnud ka näiteks tragikoomilises tantsufilmis „Ainult tantsusaalis” (1992) ning komöödiates „Murieli pulmad” ja „Kõrbekuninganna  Priscilla seiklused” (mõlemad 1994).