Briti Filmiinstituudi (BFI) administratsiooni kinnitusel sisaldavad nende arhiivid umbkaudu 230 000 mängufilmi, lühifilmi ja dokumentaali ning 675 000 televisiooniprogrammi koopiat. Möödunud nädalal teavitas BFI juhtkond maailma filmiavalikkust sellest, et viimaks ometi on olemas reaalne võimalus teha see hindamatu varamu lähitulevikus kättesaadavaks igale filmihuvilisele. Tõsi küll, kõik see võtab veel üksjagu aega ning päris tasuta seda infot uudistajaile siiski ei jagata. Ilmselt tasub edaspidi tihedamalt külastada Briti Filmiinstituudi kodulehekülge www.bfi.org.uk.

Maharadža hispaanlannast naise lugu

Javier Moro raamat “Passion India” sai võrdlemisi kähku bestselleriks. On ju tegemist tõestisündinud tuhkatriinulooga ilusast hispaania tantsijannast Anita Delgadost, kes sündis Málaga kohvikupidaja tütrena ja kellest sai Briti Impeeriumi viimastel aastatel Kapurthala jõuka maharadža Jagajit Singhi elukaaslane ja valitseja haaremi perenaine nimega Prem Kaur. Raamatu ekraniseerimisõigused omandas hispaania filmidiiva Penélope Cruz ning Hollywood on tulevasest menuprojektist ülimalt huvitatud. Poleks vaid neid vana maharadža tüütuid järeltulijaid, kellele idee põrmugi ei meeldi. Nimelt olevat kõmuraamatus kirjeldatu skandaalihõnguline fiktsioon, mitte tõsilugu.

“Primitiivne London”

Praegu lööb Suurbritannias laineid dokumentaalfilm “Primitive London”, kus antakse kuuldavasti ülevaatlik, kuid üpriski äraspidine ettekujutus sellest, kuidas elati selles suurlinnas 1960. aastail. Esialgu on teost näinud vähesed, kuna filmi ametlik esilinastus leiab aset 18. septembril Londoni National Film Theatre’is. Loomulikult leidub nurisejaid, kellele nostalgiline retro kohe kuidagi ei meeldi. Kuid pole vähe ka neid “kuldsetel kuuekümnendatel” elanuid, kes suhtuvad mahukast filmimaterjalist kokku monteeritud kaootilisse mosaiiki positiivselt.

Asjaosaliste kinnitusel on kõik “Primitiivses Londonis” näidatav igalt poolt kokku laenatud ning pidavat sarnanema pohmellihommiku muljetamisega päev varem toimunud suurejoonelisest pillerkaarist. Ilmse eeskujuna nimetatakse näiteks itaallase Gualtiero Jacopetti 1961. aasta kassafilmi “Mondo Cane”. Muidugi mõista ei puudu kaadrid Michelangelo Antonioni klassikafilmist “Blow-up”, Peter Whiteheadi vähenähtud dokist “Tonite Let’s All Make Love In London” ja John Betjemani krestomaatilisest tele-esseest “Metro-Land”. Ajastu märkidena vilksatavad ekraanil Mick Jagger, Julie Christie, David Hockney, Brigitte Bardot ja paljud teised toonased prominendid.

Lähiminevikus lahkunuid

Daniel Schmid (26. XII 1941 – 5. VIII 2006), saksa filmiklassiku Rainer Werner Fassbinderi lähikonda kuulunud šveitsi filmi- ja ooperilavastaja. Ehkki mõlemad vaimustusid kitšist ja sõjajärgse Hollywoodi melodraamalavastajate “kroonimata kuninga” Douglas Sirki loomingust, ei olnud Schmidi tööd sugugi nii realistlikud kui näiteks Fassbinderi omad. Pigem võis neid filme iseloomustada sõnapaaridega “radikaalne estetism” ja “barokne tundeküllasus”. Paljudes Schmidi varasemates filmilavastustes kehastas naispeaosa Fassbinderi kunagine elukaaslane ja muusa Ingrid Caven (“La Paloma”, 1974; “Inglite vari”, 1976; “Violanta”, 1977). Teisi olulisemaid töid: mängufilmid “Väljaspool hooaega” (1992) ja “Beresina ehk Šveitsi viimased päevad” (1999), dokumentaalfilm “Tosca suudlus” (1984), ooperid “Lulu” (Alban Berg), “Wilhelm Tell” (Rossini), “Purtitaanid” (Bellini) ja “Trubaduur” (Verdi).