Et selgemalt mõista, milles on küsimus ja missugused on foto- ja filmikunsti piirid, selleks tasub analüüsida veel üht moodsat kunstiliiki, rokkmuusikat.
Rokkmuusika näib esimesel pilgul olevat samasugune muusika, nagu seda on sümfooniline muusika või ooperikunst, on vaja samuti heliloojat, kes kirjutab noodid, ja esitajaid, kes valdavad teatud instrumente. Kuid siingi on üks ?aga?. Ja nimelt: rokkmuusika ei saa eksisteerida ilma elektrita, s.t. ilma tehnikata.
Antonioni ?Blow-up?i? kuulsas massipsühhoosi stseenis ei hakka kitarrist oma instrumenti lõhkuma mitte niisama, heast peast, vaid kuna võimendus läks rikki ja pillist ei tule enam häält. Kitarr, mida ei toeta elekter, muutub kasutuks. Tõsi, kitarrist leiab huvitava lahenduse: lõhkunud kitarri, viskab ta selle tükid publiku sekka. Iseenesest pole neil tükkidel mingit väärtust, kuid kuna on tegemist nn. kultusansambliga, siis algab pilbaste pärast lööming. Fotograaf, lülitunud masinlikult sellesse löömingusse, võidab ?reliikvia? ja põgeneb sellega tänavale. Seal, massipsühhoosi alt väljas, heidab ta kaine pilgu kitarritükile ja mõistab, et sellel puudub igasugune väärtus. Ta viskab selle kõnniteele. Episoodil on huvitav lõpp: juhuslik möödakäija tõstab uudishimust kitarritüki üles, silmitseb ja viskab tagasi maha ? mida sellega ongi teha?
Niisiis, võtke rokilauljatelt ja kitarridelt võimendus tagant ja kuulake, mis sellest välja tuleb. Küllap mõistate, et mitte midagi head. Rokkmuusikat võib seetõttu tõepoolest vaadelda kui tehnika pikendust. Kuni tehnikat polnud, jagunesid kõik lauljad laias laastus kahte rühma, puhtalt ande ja oskuste järgi: ühed olid ooperi- ja kontserdilauljad, inimesed, kes evisid märkimisväärseid vokaalseid võimeid ja arendasid neid keerulise õppimisega teatud kunstitasemeni; ja teised, nn. kohvikulauljad või tänavalauljad. Viimastel puudusid vajalikud vokaalsed eeldused ja oskused, et täita oma kunstiga terve saal, nad laulsid väiksemates ruumides ja lihtsakoelisemat muusikat. Nende väga piiratud kunst muutus üldlevinud ?kunstiliigiks? alles koos tehnika ilmumisega, ilma selleta ei pööraks neile keegi tänini tähelepanu. Niipea kui elekter kaob, kaob ka rokkmuusika.
Siit võime esitada provokatsioonilise küsimuse: kas fotograafid pole mitte samuti äpardunud maalikunstnikud? Ühesõnaga, inimesed, kes pintsli ja värvidega oma kätega kunsti luua ei suuda ja on selle jaoks appi võtnud tehnika? Ja kas foto- ja filmikunsti ei pea sellisel juhul samuti pidama rohkem tehnika pikenduseks kui iseseisvaks kunstiliigiks?
Ma usun, et nii dramaatiline asi siiski ei ole. On tõsi, et fotokunst pole nii individuaalne kunst kui maalikunst. Võib isegi püstitada hüpoteesi, et maalikunsti taandareng kahekümnendal sajandil on tingitud fotokunsti (ja filmikunsti) võidukäigust. Siiski evib fotokunst üht spetsiifilist omadust, mis ei luba seda võrrelda pelgalt rokkmuusikaga. Rokkmuusika pole lisanud muule muusikale mitte midagi, kuid fotokunst on võimaldanud jäädvustada tegelikkust viisil, mida maalikunst ei võimaldanud: silmapilkselt.
Muidugi, on üks aspekt, mida me veel peame silmas pidama, nimelt seda, et mingil määral tegeleb ka maalikunst just nimelt hetke jäädvustamisega. Pole kohustuslik, kuid on siiski võimalik selline maali sünniloo kirjeldus, mil kunstnik, kellele avaldas sügavat mõju mingi tegelikkuses kogetud pilt, hakkas seda hiljem vaimusilma ees kujutledes taastama lõuendil. Kuid ma arvan, et seda situatsiooni lõpuni analüüsida tähendab süveneda niisugustesse visuaalse kunsti probleemide d?unglitesse, kust me enam ei leia väljapääsu.
Praktikas on oluline siiski, et tänu võimele jäädvustada hetke saavad foto- ja filmikunst hakkama millegagi, mida ei suuda ükski teine kunstiliik. Kujutleme olukorda, et tehnika lakkab olemast, aga inimesed, kes armastavad filmikunsti, pole veel kadunud ja üritavad olukorda mingil moel päästa. Mida nad peaksid ette võtma? Maksimum, mida on võimalik välja mõelda, on see, et nad üritavad esitada stsenaariumi n.-ö. elusast peast. Valitakse välja tegevuskohad, ehitatakse dekoratsioonid, õmmeldakse kostüümid, tehakse proove näitlejatega, ja seejärel kutsutakse kohale publik ning toimetatakse teda ühest tegevuskohast teise, kus igaühes mängitakse maha mingi stseen. Tegemist oleks omalaadse ?mobiilse? teatrietendusega, kuid ikkagi eristaks seda filmikunstist üks oluline asi: kaadri, s.o. pildi puudumine. Sest kuidas võtta ?raami? seda tegevust, mis publiku ees hargneb?
Siit näemegi, et filmikunst nagu ka fotokunst on maalikunsti lihane laps. Ta allub samadele reeglitele mis maalikunst ja püüab samuti pildi kaudu midagi väljendada. Maali/kaadri kompositsioon, valguse ja varju vahekord, värvigamma ? kõik need on küljed, milleta filmikunst on mõeldamatu. Tänapäeva filmikriitikas räägitakse alailma filmikunstist kui ?visuaalsest? kunstist, täpsustamata, milles see visuaalsus seisneb. See visuaalsus seisneb maalilisuses. Maalilisus on filmi kui visuaalse kunsti kõrgeim aste.
Tõsi, filmikunstil on maalikunstiga võrreldes ees üks piir, mida re?issöörid on mõnikord püüdnud ületada, kuid erineva eduga ? ja nimelt: filmis on väga raske deformeerida reaalsust nii suurel määral, kui seda suudavad väga julge fantaasiaga maalikunstnikud. Kuidas luua filmis impressionistlikku ?lõuendit?, rääkimata kubistlikust või abstraktsest? Siiani on filmikunst peamiselt piirdunud realistliku maalikunsti võtetega. Kuid võib-olla just siin peitub üks filmikunsti arengu võimalusi.