Mis mulje jäi siis esimesest vaatamisest? Film on absoluutselt omapärane, ootamatu ja omapärane, ja juba see on saavutus. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Helde suutis. Film on kindlasti tervik. Lausa publitsistliku sõnumiga (raamatute põletamine / kultuuri hävitamine on kuritegu), ent see esitatakse alternatiivses, mõneti isegi sürrealistlikus vormis perekonnasaaga kaudu, tähendab esitatakse kujutades, mitte seletades, nagu kunstile kohane.
Üks asi jäi siiski kripeldama. Kas tõesti on filmi lõpulauseks vanaisa öeldu: „Seal, kus on su varandus, seal on ka sinu süda”? Kogu autoritõde kuulutaks nagu vastupidist: kus on mu süda, seal mu varandus. Kas on kasutatud eitusjaatust? Kontrollime üle.
Ja teisel vaatamisel tahaks siiski saada selget vastust, miks see film mulle meeldis. Kas tundsin osadust peategelase Aggivaldiga? Temagi ju kirjanikuks pürgija. Aga miks see meeldis tudengitele, kellega koos vaatasime? Ehk sellepärast, et filmi paatost kannab ahistavatest, süngetest oludest väljarabelemise katse, mida ehk igatseb enamik noori. Ja veel. Usun, et just mul on selle teose arvustamiseks väga hea positsioon. Martti Helde nimi oli mulle enne selle filmi algustiitreid täiesti võõras, tõestagu see vahest pealegi mu eemalejäämist. Otsustasin hoida ennast tabula rasa’na, ei guugeldanud, ei surfanud, ei otsinud kõrvalinfot, mis võiks maitseotsustust mõjutada.
Lugu algaks nagu kuidagi poole pealt ja see intrigeerib, saab selgeks, et käivitav põhjus on kuskil kronoloogilisest algusest varasemas ajas. Niisiis, tegemist on raamatute põletamise looga. See on enneolematu lugu ja enneolematus on alati suur pluss. Kain olevat tapnud Aabeli sellepärast, et too rääkinud vanu anekdoote. Raamatuid hävitati meil Stalini ajal riiklikult, seda tehakse ka „tänasel” (?) päeval, kultuurirämpsust (see on Dostojevskist ja teistest raamatutest, millega katelt köetakse) on vaja lihtsalt lahti saada. Raamatud peavad ka mingit tulu tooma! Sõna tänasel küsimärgistasin ma põhjusel, et film ei sisalda tegevuse täpse ajastu määramiseks mingit konkreetset detaili ja antud juhul (hoolimata publitsistlikust sõnumist) on see pluss, kuna annab igavikulise mõõtme.
Raamatute põletamisele vastandub peategelase Aggivaldi kirglik lugemisandumus. Vastandamine on dramaturgia alus ja seda on filmis osatud teha. Parim koht selles vallas on ehk see, kui Aggivald lööb tervituspitsi kokku vanaisa piimapudeliga. Kokkuvõttes vastanduvad ängistavad olud ja Aggivaldi püüdlus puhtuse poole, aga me ei saa teada, kas ta väljarabelemine väljapääsmatust olukorrast õnnestub. Lõpp on klassikaline open end – kõik otsad jäävad lahti. Draamavõttestikust on kasutatud veel infosituatsiooni, kus meie (vaatajad) teame, aga tegelased ei tea. See on koht, kus isa kuuleb pealt oma poja ja oma isa (s.o vanaisa) vestlust, kus vanaisa avab kogu loo käivitava põhjuse.
Mõnevõrra on niisugust jõulist võtet, mis peaks tooma süžeesse uue pööraku, kasutatud veidi ebaotstarbekalt. Kuna loo finaalis peaksid aga olema kohal kõik (pea)tegelased, siis on selle pealtkuulamisepisoodiga ka see draamatingimus täidetud. Sellest vanaisa ja tema pojapoja vestlusest saame teada, et nii vanaisa kui ka isa on raamatuid põletanud, seda teevad nüüd mõlemad pojadki, olgu pealegi, et Aggivald vastu tahtmist. Nii et terve raamatupõletajate dünastia! Aga vähe sellest – nii vanaisa, isa kui poeg Aggivald on ihanud kirjanikuks saada! Ja see lausa uskumatu oksüümoronlugu on esitatud usutavalt, meid on suudetud veenda loo tõepärasuses. Isa ja poja konflikt töötab alati, kuid mina oleksin tahtnud näha ehk rohkem emotsionaalsust. Või mängis peategelase osatäitja introverti-raamatukoid? Ma ei tea, aga mulle tundub, et konflikti oleks võinud siiski edasi arendada kas või kähmluseni.
Kaamera jõnksutab, filmi heli (kuid mitte muusika) on kohati paigast ära, tegelaste nimed on halvasti kuulda. Kas on kasutatud ainult kaameramikrofoni? Seetõttu pole ma päris kindel tegelaste nimedes. Vahest polegi Aggivald, vaid on kuidagi teisiti? Tegelastel on üpris kummalised nimed, mis filmides pole just tarvilik (aga loomulikult pole keelatudki), sest filmis, erinevalt proosast, on olemas tegelase konkreetne pilt (näitleja kehastuses). Tundub, et tempo on ehk pisut aeglane, tegevustik võinuks olla kiirem. Hästi on kirjutatud dialoogid, ja seda kohe algusest pihta. Iga kuuldud repliik annab meile natuke infot, kuid veel rohkem tõstab huvi, tekitab küsimusi – miks, miks, miks? Seega veab meid teemasse. Monolooge ei peeta üldjuhul filmipäraseks, samuti pikki raamatutsitaate, kuid selles filmis ei häirinud need mind sugugi. Võttepaigad on valitud sisuga täielikus kooskõlas: interjööriks masendav katlaolustik, eksterjööriks rusuvad tuhamäed ja koplilikud barakid. Hämarus ja hallid toonid sobivad kõige selle juurde. Ka teisel vaatamisel jäin filmiga väga rahule. Nüüd pean autori nime meeles ja jään ootama tema uut tööd.
