Kui kuulsin, et Kinoliit plaanib koos Eesti Filmi Instituudiga Kinomajja filmihariduskeskust, kuhu mahuks ka kaks väiksemat kinosaali, mõjus see uudis väga virgutavalt – nagu hea unenägu. Ilmselt me kõik elame enam või vähem oma lapsepõlves ehk tudengiajas. Kinomaja lõhn. Selles midagi on! See lõhn äratab alati mõne mälupildi, näiteks ilus päev 1995. aastal, kui miskipärast oli just ainult Kinomajas võimalik vaadata Jim Jarmuschi „Surnud meest“.* Ja Tallinna ülikooli ajal veeti tänu avatud meelega õppejõududele režiiosakond ja filmiõppetool varahommikuti Kinomajja kuulama teadjamehe Gunnar Aarma loenguid. Iga kord, kui ma tunnen mõnusalt spetsiifilist Kinomaja lõhna, kangastuvad mulle vanameistri tarkused. Loodan, et remont sealt aurat välja ei klopi ja vana peale saab panna uue kultuurikihi, uue põlvkonna eluks ja otsinguteks vajaliku vaimse ja füüsilise ruumi.
Alustuseks pean ütlema, et ma ise ei ole päevagi filmikoolis õppinud, küll aga viimased viisteist aastat iga päev õppinud filmitegemist liikuvate piltide loomise käigus. Kõik need inimesed, kellega olen koos filme teinud, on minu õpetajad. Kui Andri Luup asutas VHK teatriõppe juurde kinoklassi ja kutsus mind õpetama dokumentalistikat, siis oli see mulle hüpe tundmatusse, aga siiski mõnusalt turvalisse keskkonda. Mulle väga meeldivad Vanalinna hariduskolleegiumi põhimõtted: see on kool, kus õpilased ei ole üksteisele konkurendid, vaid vennad-õed, kaaslased. Olen naljaga pooleks öelnud, et eliitkool küll, aga siin on õiges vahekorras pühakuid, pätte ja punkareid. Ja üle kõige lehvib selline armastuse ja loovuse vaim.
Selge see, et kolme keskkooliaastaga ei õpeta kedagi filmitegijaks, see ei ole üldse eesmärk. Ma olen endale sõnastanud filmitegemise protsessi ühe võimalusena teha vaimseid harjutusi. Puhas zen’i praktika, kui soovite, kuidas olla iga päevaga rohkem ärkvel, kuidas oma meelt virgutada. Teatud tähelepanu intensiivsus, vaimu nõtkus. Panna tähele sündmusi seal, kus teised neid ei näe ja niisama mööda jalutavad. Meie filmiõppe eesmärk on täidetud juba siis, kui kolme aasta möödudes noor inimene märkab mööda vanalinna tänavaid kulgedes seda, mida ta varem ei märganud. Leiab elufilmis karaktereid, ootamatuid dialooge, valgust-varju, lõhnu … On omaenda elu režissöör: mõistus monteerib elusündmustest elutarkust. Silmad vaatavad, kuhu tark aju suunab, kõrvad kuulavad siis, kui on põhjust kuulata. Kuidas hoiduda mõttetust mürast, kuidas destilleerida igavusest loovust – igapäevased küsimused.
See, mida filmikunst õpetab, on ikka needsamad elu mõtte küsimused, kuidas me siin maailmas iseendaga hakkama saame. Meie igapäevane elu oma ilusas armsas absurdikastmes. Dokumentalismis pöörame seda enam teiste inimeste elu, kannatust ja ekstaasi uurides salamahti pilgu iseenda sisse: miks me sellised oleme, nõnda käitume? Mis on liikumapanev jõud? Mis on rõõmu ja rahu allikas?
Kõiki selliseid suuri küsimusi nagu elu, armastus ja surm oleme filmitundides arutanud. Kleepinud, voltinud, aknast välja vaadanud. Päikest võtnud ja sügisvihmas varbad märjaks saanud. Igal aastal on tulnud VHK filmiklassist üsna mitu filmi, mis teeksid au päris filmitudengitele.
Töö noortega pole niisama – mina olen alati omakasu peal väljas. Kuidas ma muidu keskealise tegelasena saaksin teada, kuidas mõtleb minust rohkem kui poole noorem inimeseloom. Tihti on tunne, et tänapäeva noor inimene on palju targem kui mina omal ajal. Kuulan noori filosoofe – ja tunnist lahkub targemana see, kellel on habe juba pikaks kasvanud. Meie esimese lennu noor filmitegija Ingel Vaikla on jõudnud oma tudengitööga Amsterdami dokumentaalfilmide festivalile ehk IDFA-le, Jette-Krõõt Keedus on aga väga hinnatud noor monteerija. Kõik on oma teerajal jala maha saanud, olgu Eestis või Jaapanis. Mina olen õpetajaametist mõne aasta eest lahti lasknud, aga VHKs jätkavad praegu Andri Luup ja Moonika Siimets ning äsja oli dokiõpetaja rollis Andres Maimik.
Teha Kinomajja filmihariduskeskus on suurepärane mõte. See on hea võimalus noortel kokku tulla, koolideüleselt, mis juba iseenesest toob kaasa erineva nägemuse, otsingud. Keset linna üks maja, kus lapsed ja noored saavad teha oma esimesed katsetused nii anima-, mängu- kui ka dokfilmi vallas. Ja laiemalt haaratakse siis kaasa filmiõpetajad, kes näevad akadeemilist pilti, aga ka filmivaldkonna praktikud. Oleks ju äge, kui Eesti tipud tuleksid noorele verele hapnikku andma. Ja muidugi on unistuste unistus, kui filmikunsti suurkujud – Andres Sööt, Mark Soosaar, Enn Säde, Peep Puks – lööksid noortega kampa.
Filmiõppega koole on siin ja seal ning nii mõnelgi kohal on pikk ajalugu: on ju ka mitmed praegustest vägevatest alustanud just mõnes filmiringis või -klassis, selles mõttes kogemust ju on. Aga just selline keskus, mis koondab kogu valdkonna tegijad ja kus on ka filmivaatamise võimalus, on eriti vägev. Paljud praegused kultuuriheerosed on elukutsest sõltumata rõhutanud just filmikunsti mõju oma vaimsele arengule õrnas eas. Aastakümnetetagust võimalust näha maailmaklassikat on hinnatud kui vaimu katalüsaatorit, mis lõi raamid ragisedes lahti. Sellelt pinnalt võib hiljem ette võtta, mida tahes, saagu sinust bioloog või teoloog. Ja loomulikult on see hea pinnas uute filmitippude tarvis Eesti kultuuris.
Tulevasse filmihariduskeskusse on plaan investeerida kolm miljonit eurot. Kasutan meelega sõna „investeerima“, sest see rahapaigutus on väärt liigutus noortele tunnetustöötajatele väärika pesa loomiseks. Sõna „tunnetustöötaja“ olen laenanud kunstnik Peeter Lauritsalt ja see on kõige täpsem termin mis tahes loomingulises vallas tegutseva inimese kohta. On tore, kui on tehniline baas ja tuba soe, aga sisu annavad ikka vaid inimesed, loova inimese ainukordne mõte. Kas alguses oli kaamera? Mu lemmiklugu noortele filmitegijatele: kunagi iidsetel aegadel varastati Peeter Lauritsalt töövahend – peegelkaamera. Ei tõusnud sellest nuttu ega hala, vaid kunstnik lahendas olukorra elegantselt: tegi ühel perioodil pilte käepärastest vahenditest ehitatud pinhole-kaameratega. Nii nagu vaesel ajal on perse laululind, saab ka kohvipurgiga pilte teha. „Ja paremaid kui mis tahes seebikarbiga,“ nagu väitis Laurits. Lool on võluv puänt: kui näitusejagu pilte valmis sai, saatis Ameerikamaal näituse korraldanud fotopoe omanik Peetrile Eestisse honorariks uue peegelkaamera; just selle soovitud margi, mis kadunuks jäi. Idee on see, mis maksab. Filme saab teha nii kohvipurgi kui ka telefoniga.
Aga elu ja maailm muutuvad. Muutuvad ka filmitegijad, dogmad murenevad. Kunagi käisime koos VHK filmiklassiga külas Taani Zentropa filmistuudios. Koolitunnis olime rääkinud Lars von Trieri ja Thomas Vinterbergi Dogma 95 manifestist ja kasinuse vandest. Taanis meenus kohe manifesti punkt mitte kasutada lisavalgust. Ideaalid ja tegelikkus ehk natuke rohkem kui kümme aastat hiljem. Kui põnevil eesti piimakärsad Dogma 95 vaimus arenenud Zentropa uhkest peauksest sisse marssisid, astus meie juurde üks elevil Taani filmionu, kes teatas, et täna on nende stuudio suurpäev: just hetk tagasi pakiti lahti hiigelsuur prožektor. „Kõige suurem valgusallikas, mis meil kunagi olnud!“ teatas ta uhkelt.
Loodame siis, et 2023. aastal on Kinomajas soojust ja valgust, kaameraid ja projektoreid, aga ennekõike inimesi, kellel suur huvi elu- ja filmikunsti vastu. Lahe, kui saaks noored koduste arvutite ja nutimaailma kütkest välja, midagi ise oma pea ja kätega tegema, et saaksime jälle päriselt kokku.
Muide, nagu meenutas kunagi üks õpetaja sellest filmikoolist, kus Trier õppis: kooli astus Lars Trier, aga filmikooli lõpetanu nimele lisandus „von“. Selline on hea filmihariduse mõju.
* „Dead Man“, Jim Jarmusch, 1995.